Monday, October 06, 2008

It`s physical Only logical


Hmm, ma ei mäleta, mis ma hommikul tegin... kohv, muusika... mingi tavaline vist. Siis oli mul kaks asja koolis. Kaks loengut, millest üks oli tegelt seminar (Gaiman natuke segas) ja millest teise lõpus läksin veel norima ka. Mingit täpsustust mingile kohale tõestuses läksin küsima tegelt. Mul peaaegu iga kord süda täiega taob, kui ma õppejõu käest midagi küsima pean. Maitea miks. Natuke häiriv. Natuke põnev. Ratta viisin parandusse. Lubasid homseks ära teha. Ilusad ja värsked olid nad seal rattapoes kõik. Hästi viisakad ka. Tegelesin põhjalikult psühholoogia õppimisega tervelt poolteist tundi. Kui msnis lolluste rääkimine välja arvata. Siis surfasin Wikipedias põhjalikult mööda neid miljonit viidet, mis loenguslaidides oli. Sain targemaks ja puha. Siis surfasin Wikipedias niisama. Siis vaatasin Big Bang Theoryt. Niimoodi natukesekaupa asjalik olemisest võõrdumine. Big Bang Theory läheb teatud juhtudel veel asjalik olemise alla. Sest nad räägivad seal kiiresti tarka juttu ja teevad kah umbes miljon viidet, aga need peab jooksupealt ära tabama. Mulle meeldib üksi arvuti taga naerda. Ja just siis, kui ma olin endale suuuure tassitäie kohvi ette võtnud. Just siis, kui ma olin juba natuke aega päris haledalt üritanud Dani üle msni ära võrgutada. Siis mind segatakse. Siis on mul järsku kõik mu hirmoluline vaja pooleli jätta ja kusagile tormama hakata. Mul pole tormamise vastu midagi. Ma lissalt eelistan ette teada. Eeh... Nii. Edasi. Filmiklubi tegin ka. Peaks Uru kaablikasti Tähesse kolima. Neil on umbes kogu aeg mingi kaabli-paanikaosakond seal. Asjad ja seadmed ja värgid võivad ju ühilduda, aga mitte päris käsu peale. Neile tuleb taha panna. Juhtmed. Juhtmed tuleb taha panna. Lõpuks oligi nii, et kolisime kogu kambaga hoopis minupoole. Mul on juhtmeid küll. Quillsi vaatasime. Ossakurat, kui hea film. Eriti ilusa tekstiga. Kuigijah... kui nüüd norima hakata, algus oli kõvasti-kõvasti parem kui lõpp. Mitte päris lõpplahendus, vaid sellele eelnev lõpp. Igatahes, komme kõike perverdi pilguga vaadata, süvenes natuke. Aganüüd, mu kallikesed, mina hakkan difvõrrandeid õppima. Diferentsiaalvõrrandeid lahendama. Homogeenseid, lineaarseid, ektsaktseid. Enne loen mudugi kõik oma tähtsad blogid üle, tšekkin korraks orksi ja panen Grey tulema.

Ma teen selle kohta ka mainimise. Statcounter on see tore asi, mis ütleb mulle, kustkaudu te kõik siia saite. Hirmus nunnu. Muuhulgas avastasin tänu sellele, et siia tulemiseks on olemas mingi selline koht nagu blog.tr top100. Emotsioonid:
1. jipikajei, ma olen mingis tabelis ja ma pole isegi sinna üritanud;
2. õh, miks minust eespool on nii mitu nõmedat asja?
3. aa... see on selline populaarsustabel, hea on, et ma nii taga olen;
4. muhahaa, ma olen ainus, kellel murupilt descriptionis on.

Ma lõhkusin ühe matroška ära. Istusin kogemata peale.

Mulle meeldib, kui inimesed mind naerma ajavad. Niimoodi sihilikult. Mulle naljakaid asju rääkides. See on nii armas.


Oota. Ma tahtsin veel ühte asja öelda.
Eitamine, kui ebaterve läbinähtav kaitsemehanism kuulduna laulusõnadest. Näiteks Tinal on "What's love got to do with it." Corrsi mingist ajast lugu: "I never really loved you anyway." Siis teine asi, mida ma ka paaris kohas olen märganud. Valetamine. Michael Frantil ja Fleetwood Macil mõlemal on erineva sisuga peaaegu sama pealkirjaga laul: "Little lies." Ja Cardigansil on lugu sõnadega: Love me, love me say that you love me, fool me, fool me go on and fool me love, me love me pretend that you love me. Seda tahtsingi öelda. Et on selline laialt levinud komme teha katset ennast petta.


siukse ägeda sõna õppisin kah. introspektsioon. mul oli õnnestunud siiamaani ilma selle sõnata toime tulla. kuigi igast laia sõnavaraga jobud teadsid seda umbes juba sündides. vastikud lapsgeeniused.

No comments:

Post a Comment