pühapa

Ratas läks jälle katki. Üks kodar tuli lahti ja mai julgend enam sõita. Eelmine kord, kui kodar lahti tuli, sõitsin edasi ja selle peale tuli varsti veel terve kari kodaraid lahti ja nad läksid üleni harali ja puntrasse. See oli päris nõme. Igatahes, veeretasin ta mingi rattahoolduse ukse taha lukku. Nad olid täna kinni. Homme näppan kusagilt aega ja tegelen sellega. Esimese kukkumise selle rattaga tegin kah ära. See oli üleni vedamine. Peaaegu rõõmustav kukkumine. Koitu polnud kaasas, pehmele murule kukkusin ja veel hästi osavalt. Niimoodi ratta kõrvale. Ainult natuke sain haiget.

Kas sügis on alati nii lahe aastaaeg olnud?

Lastega restoranis käimine oli. Tähelepanek: lapsesõbralik restoran pole alati lapsevanemasõbralik. Lapsevanem ostab mingi liiga kalli prae, et last rõõmustada ja toita. Laps veedab kogu aja mingite teiste väikeste djuudidega mängunurgas. Praad läheb külmaks, laps seda ei söö, raha ilmaasjata kulutatud. Ja pärast hakkab see ilmsüütu siiras silmaterake kodus hädaldama, et teda pole päevotsa söödetud. Ühes igavas igavas täiskasvanute restoranis poleks lissalt midagi muud teha kui süüa.

Ühelt poolt on nagu tohutu janunemine mingi füüsilise kontakti järele. Teiselt poolt tundub iseäranis vastik mõelda, et keegi tuleb mulle nii lähedale. Külgsuunas veel, heaküll. Eestpoolt mitte nii väga. Need mullid on munakujulised. Need, mis inimese personaalse ruumi piire tähistavad. Ettepoole piklikud.

Liikusin oma nohikustumise teel sammu võrra edasi. Hakkasin koomikseid lugema.
Liikusin oma beibestumise teel sammu võrra edasi. Ostsin mustriga mustad sukad.

Printeriostmine. Otsustasin, et kuna ma kuu lõpus nigunii näljadieedile olen sunnitud, võin samahästi endale lissalt printeri osta. Võtsin külmkapi pealt hunniku reklaamlehti ja sirvisin. Siis läksin mingi netiaadressi peale, valisin printeri välja, maksin ära ja ütsin, et tooge mingil hommikul enne poolt üheksat. Vaatab siis mis saab. Aga ma mõtlen, et netist ostmine on pärislahe. Mul hakkavad poodides ringi töllamisest alati jalad valutama. Kaks sammu arvuti juurest külmkapi juurde oli palju valutum.

Mul on selline komme küljes. Ma näppan toalillede lehti. Kui ei näppa, siis väga tahaksin. Tavaliselt trepikodadest. Näppan lehe või mõne oksa ja panen kodus kasvama. Ühe eriti ägeda sain just hiljuti. Teravate tippudega ja heledavöödiline.

Klassikaline muusika on lahe. Chopini klaverivalsid klimberduma ja kogu aeg on balletitunnis olemise tunne. Ei jõlgu jalgu lohistades köögi ja toa vahel. Selg on sirutatud, jalad astuvad pehmelt, liigutused on sujuvad ja täpsed. Ja näiteks mingi eriti sünge sümfooniaorkestri… asi… (mida sümfooniaorkestrid esitavad? sümfooniaid?) Igatahes see mõjub kah päris lahedasti igapäevastele tegevustele ja nähtustele. Mingi hullu dramaatilisuse annab juurde. Noh ja seoses Jesus Christiga (korraks mõtsin, et see on muusikal, aga tegelt on ju üleni ooper) kuulan ma nüüd ka ooperimuusikat. Olen mina alles mitmekülgne.

Mõtsin ükspäev nende andekate peale. Võtame näiteks mingi oletatava kuti, kes kirjutab täiesti hullult häid jutte. Selliseid, mis lähevad lugejale hinge ja südamesse, jäävad kummitama ja meelde. Ma mõtlen, et see peab ju ometi mingi eriline inimene olema, kes niimoodi kirjutada suudab. Temas peaks ju olema midagi sellist, mida mitte kelleski teises pole. Midagi, mis teda kõigist teistest jobudest eristab. Tühjagi. Päris tihti osutub, et tegemist on mingi suvalise suht igava ja rumala inimese muljet jätva tüübiga. Samas ma olen mitu korda kohanud mingit iseäranis toredat, huvitavate mõttekäikude ja lahedate ideedega inimest ja elevusega näiteks tema blogini jõudes avastanud, et see on täis aint enesekeskset hädaldamist ja mõttetuid muusikavideosid. Vaheldumisi kopeeritud laulusõnadega. Heaküll, üks inimene ei saa äkki kogu aeg igas väljundis lahe olla. Aga kuidas siis mõned saavad? Oleks siis, et keegi ei saa.

Ma tahan oma esiku seinakappi välja lõhkuda. Aga maitea… äkki ikka ei peaks. Minesatea, võibolla on kunagi vaja armukesi või luukeresid kuhugi panna. Või teinekord kapist välja tulla. Siis oleks ju natu nihusti, kui mul sellist kappi pole. Niisugust asja naabrite käest laenama ei lähe. Mul võiks mõni selline naaber olla, kelle käest ma suhkrut käin küsimas. Mulle meeldivad siuksed asjad. ‘tohib, ma laenan sult suhkrut’ suhted naabritega. Mul ükskord oli. Mõnda aega oli päris lahe. Pärast oli nagu ikka.

Uu, teadmis tee? Proovi niimoodi elada, et väldid kõiki suhteid, mis võivad kunagi võibolla ebameeldivaks minna. Sest minesatea. Ebameeldivusi ju ei taha. Hoidku selle eest. Ära hakka näiteks kellegagi sõbrustama. Sest sõprus – see on ju usaldus ja lähedus ja värgid. Mõtle, kui ta sind reedab, kui ebameeldiv see on. Või mõne saladuse välja räägib. Sõprus on potensiaalne katastroof. Igaksjuhuks väldi ka kõiki romantilisemat laadi suhteid. Need on ju need kõige hullemad. Eksole, alguses on kõik hästi tore. Pärast on nagu ikka. Siis oled ennast veel ilmaasjata avanud ja haavatavaks teinud. Oma väärtuslikku intiimsust kellegagi jaganud. Vaenlasi kah ära endale luba. Kuigi esialgu väljakutseid esitavad ja meelelahutust pakkuvad, hiljem võivad nad sust jagu saada ja siis ongi nõme. Ära saa lapsi. Väldi lähedust vanematega. Ära võta koduloomi. Tapa sulle kingitud toataimed esimesel päeval.

Jamh...

Comments