Varustasin ennast mõningase pornomuusikaga, ehksiis terve albumitäiega sileda jazz muusikaga saksofoni esituses. Saksofonisti nimi on Candy Dulfer. Väga nunnu. Sobilik. Nüüd on natuke pornosem õhkkond siin kohe. Tegelt ma ei pidanud seda üldse pornomuusikaks pärisalguses. Aga siis ükskord Aivi ütles Lily Was Here loo kohta, et see on nagu pornomuusika. Või midagi sellist. See oli ammu. Noh ja nüüd ongi.
Söömine on tüütu. Määrib nõusid, raiskab raha, kulutab aega. Nii kaua peab teda valmistama. Nii vastik on iga päev poes käia. Umbes sama vastik on liiga palju pahna korraga poest valmis osta. Kõht püsib nii lühikest aega täis. Näen kogu selle vaeva ära ja varsti pean jälle otsast peale hakkama. Nõusid otsima, mingeid värke tükeldama ja keetma, maitsestama ja segama. Nagu mul muud teha poleks. Jah, on olemas mingid valmistoidu variandid, aga need on kah vastikud. Maksavad palju, teevad kõik kohad pakendeid täis ja maitsevad nagu valmistoit. Mingit moodsate näkside asja peaks äkki proovima. Valmis juustukuubikuid või midagi. Poodi ma ikka ei viitsi minna. Pahasti. Pitsa tellimine tundub nii raiskamine, öösiti nad üldse pitsat ei too.
Sipelgatapja. Ja nad keeravadki ennast väikesteks prahipallikesteks, kui nad surevad.
Dalmaatsiakoera mustriga minikleit. Mul ikka joppab viimasel ajal kaltsukates. Eelmine kord oli ju see mantel. Ja veel on olnud. Mingeid eriti õnneks läinud kordi. Et leiangi mingi sellise asja, mida ma tahan ja lahe. Mudugi ma ei teadnud, et ma seda tahan, enne kui ma seda nägin. Aga tahtmine on tahtmine.
Misvärk on aukus põskedega? Mille kuradi pärast on inimesed nii ehitatud, et aukus põskedega nägu tundub ilus? Et nagu nälgiv kaaslane on mingi hea asi? Mul on mingis valguses õige nurga alt vaadates põsed natuke lohkus. Päris ilus. Ma arvan, et see tuleb van(ad)usest, mitte nälgimisest.
Istume selveris pingi peal. Koit sööb jäätist, mina üritan millegipärast liitrist porgandiapelsinimahla võimalikult kiiresti ära juua. Inimesed tulevad ja lähevad. Kassasid tehakse lahti ja pannakse kinni. Järjekorrad tekivad ja kaovad. Parkla poolsest uksest tuleb naine tüdrukuga. Tüdruk teeb paar kiiremat sammu ja veereb kärudest mööda. Veidi aja pärast tuleb natuke suurem tüdruk. Samm-samm-samm-veeeeeeren, samm-samm-samm-veeeeeren. Varsti tuleb üks suht väike tüdruk isaga. Ka see tüdruk suudab sammuda ja veereda vaheldumisi. Koit sööb oma jäätise ära, asetab pulga risti hammaste vahele ja tõuseb püsti. Eriti süvenenud nägu on peas. Sätib ennast õiges suunas paika, teeb paar kiiremat sammu ja jääb äraootava näoga hästi järsku seisma. Proovib uuesti teises suunas. Ei paista töötavat. Siis keskendub... ootab õiget hetke... ja proovib veel. Ei veere. Väga huvitav.
Hullumeelse mandariini-oranži asemel sai mingil põhjusel hoopis vasepunane ostetud. See on natuke teine. Lahe on ikka. Mina olengi punapea. Jälle.
Comments
Post a Comment