seda ka

Õpin. Õpin küll. Tegin praegu terve karja ülesandeid järjest. Ei ahastanud sinna vahele. Ei süüdistanud kõiges halba õppejõudu, nõmedat ainet või vähest kohvi. Sest esiteks oleksid kõik need süüdistused julmalt alusetud. Teiseks mudugi see ka, et ma olengi nii tubli, et suudan mitu ülesannet järjest teha. Väikse pettumuse osaliseks sain mudugi lisapunkti ülesandega. Mõtsin selle enne-pausi viimaseks maiuspalaks jätta, aga see oli nii lihtne, et karjuappi. Täiesti pingelage. Võibolla ma vaatan sellele valesti. Ei usu tegelt.

Tunnetuspsühhi kontrolltöö. Pool tundi sisenesime sinna auditooriumisse. Sest ilgekeeruline järjest minek, nimede kirja panek, istuma sättimine oli. Niimoodi ikka istuma, et igaüks näeks enda ees diagonaalis istuva tööd. Minu vaateväljas istus hästi rumal, tal olid isegi mitmed lihtsad valesti. Siis ma tema pealt ei vaadanud, tegin ise. Vastik valikvastustega töö. Kui ma nüüd läbi kukun, pean mudugi selle teiste rumalaks kutsumise piinlikkust tundes tagasi võtma. Aga ma ei usu tegelt. Et ma läbi kukun. Mitu toredat inimest oli seal ka, keda ma rohkemal või vähemal määral teadsin. Ülikool on ikka nii vahva.

Laps läheb hukka. Mul ei ole üldse mingit viitsimist mingit distsipliini harrastada. Ma lissalt ei jõua. Kui ma juba õppimishoo (võimisiganes tegevuse hoo) olen sisse saanud, on mul lihtsam lasta tal omaette tegutseda. Selle asemel, et teda õigel ajal magama ajada. Et ennast kokku võtta, üleni adekvaatselt ja korrektselt alustada läbirääkimisi teemadel: tuduriided, hambapesu, pissil käi ära, unejutt. Selleks on jõudu vaja. Pühendumist ja päriselt päriselt selle tegemist. Seda ei saa muu tegevuse kõrvalt. Üleni juba öö on ja laps ei maga. Ju ta siis ei ole unine. Ma mõtlen. Teine asi on see igalepoole hiljaks jäämine. Ma lissalt ei jõua ennast kokku võtta, et õigeaegselt hakata suunama. Panna tähele, millal on õige hetk saata ta botaseid jalga panema. Millal on õige aeg teha vihjeid, et selle mängid lõpuni, siis lähme. Noh ja siis tal on ju omad tahtmised ka. Oma mõtted ja värgid. Nagu ta oleks mingi päris inimene või midagi. Teeb oma pisikeses peakeses terve karja hirmtähtsaid plaane ja ei taha kuuldagi minu omadest.
Mul on joonistamise tuju. – Hommikul joonistad.- Aga mul on PLAEGU joonistamise tuju. - Mh. Heaküll siis.

Hea asi on muidugi see, et minu kitarr ei olegi päris kasutu. Temaga saab natuke muusikat teha. Vähemalt üks inimene saab. Sellest esialgu piisab.

Mis veel? Punased juuksed on lahe. Sobib rohelise mantliga väga heasti.

Tomatid surid ära. Ma sain nad millalgi kevadel ja olen neid ilusasti kastnud ja ümber istutand ja huinjaatand kõriauguni. Ja kogu selle aja jooksul olen ma saanud kaks tomatit. Kaks üksikut tillukest tomatit. Need olid head tomatid. Aga tegelt ei ole mõtet hoida oma köögiakent hõivatuna mingite jobude pärast, kes peaaegu poole aasta jooksul aint kahe tomatiga maha saavad. Lõpetasin kastmise ära lissalt. Ma pole neid mudugi veel ära koristand. Surnud tomatitaimede vahelt paistab juba oluliselt rohkem valgust sisse, kui elavate vahelt. Varsti koristan. Tegelt ka.


Mingi iseäralik tunne on.