Teisipäevane
Ärkasin emme kõne peale. See on siuke hobi mul. Ärgata telefoni peale. Ma võin mõnikord maha magada ilutulestikud ja äiksetormid ja parklaläbud isegi lahtise akna all magades. Aga telefonihelin ja lapse nutt ajavad mu iga kord üles. Niisiis. Ärkasin, rääkisin emmega. Mudugi oli ta mu trahvi pärast ähmi täis. Ma arvasingi. Ja ikkagi kirjutasin sellest. Maitea. Rääkisin ära, ronisin voodist välja ja läksin hambaid pesema. Siis riputasin pesu, korjasin radika pealt sokid kokku ja läksin magama tagasi. Siis millalgi ärkasime kõik üles. Riina ja Koit kah. Hävitasime Riina kaasatoodud rämpstoitu, sõime Aleksei tehtud küpsiseid (eriti nämmad) piimaga ja vahtisime arvutis. Ma sain varustatud rohkete teadmistega puhkpillidest ja värkidest sellega seoses. Sest mu liiga andekas õde on nüüd puhkpillimängija. Hull värk. Pärast me läksime poodi ja siis ta läks ära bussijaama suunas. Mina tegin jälle makarone. Sestnoh, mai osand midagi muud selle suure lõhekogusega peale hakata, mis vanama andis. Ja mudugi läksin ma pärast seda uuesti magama. Võibolla on magamisega kah niimoodi nagu söömisega. Vaata, et sööd hästi vähe ja siis magu läheb väiksemaks ja pärast ei saa enam palju korraga süüa, aga sööd sagedamini. Mul oli nii, et ma magasin vähe ja nüüd millegipärast mai maga enam väga pikalt, aga seeest magan ma tihti. Kaks korda päevas on juba tihti.
Ma panen kogu aeg järgmise loo.
Kuna te kõik kindlasti põlete põnevusest, mis sai edasi pärast seda, kui ma olin oma päevase magamise ära maganud, pean ma jätkama. Siis ma istusin arvuti taha ja vaatasin jõulupeo pilte. Änksad. Tegin Koidule makarone soojaks. Siis ma chattisin, vaatsin oma bakatöö värke ja asusin tänast päeva kirja panema. Sisukas. Ahjaa, raamatut lugesin ka. My mother wears combat boots. A parenting guide for the rest of us. – Jessica Mills. Sest ma sain selle jõuluks. Lahe on. Oot peaks midagi vist ütlema selle kohta, mis ma arvan kingituste tegemisest. A ma olen seda juba öelnud. Nojah siis.
-------------------------------------------------------
Kolmapäevane
Vääsinuud. Jõululaupäev Salmes. Otsustasin see aasta vabatahtlikult selle asja kaasa teha. Muidu olin aint pilte ja videosid näinud sellest. Neil on mingi värk traditsioonidega. Käis nii, et kui ma kusagil hommikupoole laekusin, oli päevakorras laste pesema ja riidesse kamandamine, hull koristamine ja söögitegemine. Millalgi, kui kõik enamvähem puhtad ja riides lapsed said surnuaiale saadetud, katsime lauda. Lapsed saadeti surnuaiale üleni heade soovidega. Et nad küünlaid süütaks seal. Pärast me lasime nad ikka majja tagasi ka. Siis tulid katsed ennast lõhki süüa ja siis tuli passimine. Mingi aeg saatsime kõik lapsed ühte tuppa kinni, et Andres saaks Jõuluvanaks maskeeruda. Lõpuks ta tuli ja see oli minu meelest kuramuse naljakas. Kogu see kostüüm ja Andrese üliandekas esinemine selles. Lastest (va titad) olidki anult Koit ja Kaspar veel selles staadiumis, kus nad veel ei tea, et Jõuluvana on petukas. Võinoh, nii me arvasime. Koit vaatas natuke aega seda tsirkust ja siis küsis kõva häälega: "Miks Andles Jõuluvana teeb?" Mul oli juba enne sitaks naljakas. Nii. Siis said kõik suured inimesed paar pisikest pakki ja kõik väiksed inimesed umbes kohutavalt palju suuri pakke ja luuletustevihik käis ringi ja värk. Jõuluvana hakkas ära minema, siis Koit uuris minu käest, et kas ta läheb nüüd riideid vahetama ja muutub tagasi Andreseks. Hiljem köögis Andresele oma kingitusi näidates, esitas Koit paar ettevaatlikku küsimust: "Kus sa käisid? Kas sa olid enne üleval?" Ja juba natukese aja pärast eriti semult: "Mängisid Jõuluvana, jah?" Mul on ikka nii taiplik laps. Nojah siis. Ega Koit rohkem midagi vaimukat ei öelnud ja mina kah mitte, niiet pole mõtet edasi jutustada. Ma olen tegelt väsinud kah. A seda ma juba ütsin. Sirlat oli tore näha ja temaga ühiseid tuttavaid arutada. Homme lähen Räpinasse ja teen sealse Jõulu kaasa. Siis ongi.
Millalgi lähipäevil tuleb mul dvoraki kasutamise esimene aastapäev. Jeah. Peaks sel puhul umbes šampust klaviatuurile kallama võimidagi. Halb nali.
Mul oli ilge plaan inimestele sellised personaalsed kingitused ise valmistada. Noh, rahapuudus ja see isikliku lähenemise teema. Pool ühest kingitusest on praeguseks valmis. Jep. Lahedad inimesed hindavadki pidevalt oma võimeid üle.
Ärkasin emme kõne peale. See on siuke hobi mul. Ärgata telefoni peale. Ma võin mõnikord maha magada ilutulestikud ja äiksetormid ja parklaläbud isegi lahtise akna all magades. Aga telefonihelin ja lapse nutt ajavad mu iga kord üles. Niisiis. Ärkasin, rääkisin emmega. Mudugi oli ta mu trahvi pärast ähmi täis. Ma arvasingi. Ja ikkagi kirjutasin sellest. Maitea. Rääkisin ära, ronisin voodist välja ja läksin hambaid pesema. Siis riputasin pesu, korjasin radika pealt sokid kokku ja läksin magama tagasi. Siis millalgi ärkasime kõik üles. Riina ja Koit kah. Hävitasime Riina kaasatoodud rämpstoitu, sõime Aleksei tehtud küpsiseid (eriti nämmad) piimaga ja vahtisime arvutis. Ma sain varustatud rohkete teadmistega puhkpillidest ja värkidest sellega seoses. Sest mu liiga andekas õde on nüüd puhkpillimängija. Hull värk. Pärast me läksime poodi ja siis ta läks ära bussijaama suunas. Mina tegin jälle makarone. Sestnoh, mai osand midagi muud selle suure lõhekogusega peale hakata, mis vanama andis. Ja mudugi läksin ma pärast seda uuesti magama. Võibolla on magamisega kah niimoodi nagu söömisega. Vaata, et sööd hästi vähe ja siis magu läheb väiksemaks ja pärast ei saa enam palju korraga süüa, aga sööd sagedamini. Mul oli nii, et ma magasin vähe ja nüüd millegipärast mai maga enam väga pikalt, aga seeest magan ma tihti. Kaks korda päevas on juba tihti.
Ma panen kogu aeg järgmise loo.
Kuna te kõik kindlasti põlete põnevusest, mis sai edasi pärast seda, kui ma olin oma päevase magamise ära maganud, pean ma jätkama. Siis ma istusin arvuti taha ja vaatasin jõulupeo pilte. Änksad. Tegin Koidule makarone soojaks. Siis ma chattisin, vaatsin oma bakatöö värke ja asusin tänast päeva kirja panema. Sisukas. Ahjaa, raamatut lugesin ka. My mother wears combat boots. A parenting guide for the rest of us. – Jessica Mills. Sest ma sain selle jõuluks. Lahe on. Oot peaks midagi vist ütlema selle kohta, mis ma arvan kingituste tegemisest. A ma olen seda juba öelnud. Nojah siis.
-------------------------------------------------------
Kolmapäevane
Vääsinuud. Jõululaupäev Salmes. Otsustasin see aasta vabatahtlikult selle asja kaasa teha. Muidu olin aint pilte ja videosid näinud sellest. Neil on mingi värk traditsioonidega. Käis nii, et kui ma kusagil hommikupoole laekusin, oli päevakorras laste pesema ja riidesse kamandamine, hull koristamine ja söögitegemine. Millalgi, kui kõik enamvähem puhtad ja riides lapsed said surnuaiale saadetud, katsime lauda. Lapsed saadeti surnuaiale üleni heade soovidega. Et nad küünlaid süütaks seal. Pärast me lasime nad ikka majja tagasi ka. Siis tulid katsed ennast lõhki süüa ja siis tuli passimine. Mingi aeg saatsime kõik lapsed ühte tuppa kinni, et Andres saaks Jõuluvanaks maskeeruda. Lõpuks ta tuli ja see oli minu meelest kuramuse naljakas. Kogu see kostüüm ja Andrese üliandekas esinemine selles. Lastest (va titad) olidki anult Koit ja Kaspar veel selles staadiumis, kus nad veel ei tea, et Jõuluvana on petukas. Võinoh, nii me arvasime. Koit vaatas natuke aega seda tsirkust ja siis küsis kõva häälega: "Miks Andles Jõuluvana teeb?" Mul oli juba enne sitaks naljakas. Nii. Siis said kõik suured inimesed paar pisikest pakki ja kõik väiksed inimesed umbes kohutavalt palju suuri pakke ja luuletustevihik käis ringi ja värk. Jõuluvana hakkas ära minema, siis Koit uuris minu käest, et kas ta läheb nüüd riideid vahetama ja muutub tagasi Andreseks. Hiljem köögis Andresele oma kingitusi näidates, esitas Koit paar ettevaatlikku küsimust: "Kus sa käisid? Kas sa olid enne üleval?" Ja juba natukese aja pärast eriti semult: "Mängisid Jõuluvana, jah?" Mul on ikka nii taiplik laps. Nojah siis. Ega Koit rohkem midagi vaimukat ei öelnud ja mina kah mitte, niiet pole mõtet edasi jutustada. Ma olen tegelt väsinud kah. A seda ma juba ütsin. Sirlat oli tore näha ja temaga ühiseid tuttavaid arutada. Homme lähen Räpinasse ja teen sealse Jõulu kaasa. Siis ongi.
Millalgi lähipäevil tuleb mul dvoraki kasutamise esimene aastapäev. Jeah. Peaks sel puhul umbes šampust klaviatuurile kallama võimidagi. Halb nali.
Mul oli ilge plaan inimestele sellised personaalsed kingitused ise valmistada. Noh, rahapuudus ja see isikliku lähenemise teema. Pool ühest kingitusest on praeguseks valmis. Jep. Lahedad inimesed hindavadki pidevalt oma võimeid üle.
Comments
Post a Comment