Wednesday, December 31, 2008

tüüpiline

Murca kodust ära, vaaraosipelgatel lõbu laialt.

Kõikidele neile väikestele tüdrikutele, kes armastavad õhtuti viirukit põletada ja väikse lambi all raamatut lugeda ja kohvi rüübata või midagi. Mis siia veel käib? Teeküünlad riiuli peal reas. Väiksed küpsised. Vann mingite lõhnavate õlidega. Igatahes. Võtke teatavaks, kui te veel ei tea. Katie Melua on siuke tšikk, kes laulab siuksi laule, mis selliste õhtute juurde sobivad. Sobivad nagu... nagu üks näkane võrdlus siia lõiku. Ei, tegelt ka. (vastav juutjuubi link)

Niisiis. Tartus. Üksi ja lasteta. Loen konfliktide raamatut. Kohe asun kirjutama seda kuramuse kamarajura selle kohta.

Kommiisu
Kommi isu
Kom miisu
Kommii su

Mulle tuli ükspäev meelde, millised olid Kasekese kommipaberid enne seda hullu uuendust. Ja mis tunne oli kommipaberit niimoodi lahti teha, et tõmbad otstest ja siis ta keerleb ja siis lükkad sõrmed paberi vahele ja võtad kommi välja. Näpuvahele. Pärast olid paberid laua peal laiali kahekaupa üksteise kaisus. Värviline paber ümber ja see õhuke paber seal sees. Ja kuidas Mesikäpa kommid tegid pööreldes sellist jõnksu, siuksed kandilised nagu nad on. Deem, ma vihkan neid uusi pabereid.

But I don't buy it,
I don't believe my diet
turns me on.


Motoorne rahutus.

Vau. Kui minna kodust ära ja panna läpaka kaas kinni, siis ei lähe klahvid vahepeal tolmuseks. Ootamatusi jagub ikka igaks päevaks. Pole midagi öelda. Võta näpust. Sa vahi raiska. Vot kus lops.

Vaata, ma olen ju rääkinud, kuidas mulle ei meeldi õppejõule kirja kirjutada. See nõuab minult tohutut pingutust. Maitea miks. Ma lähen isegi parema meelega kabineti uksele koputama, kui kirjutan kirja. Ja nüüd olen ma nii tubli olnud. Nii palju endast jagu saanud. Neli kirja. Neljale erinevale. Viimase kahe päeva jooksul. Päris äge.

Jep. See oli mul hea plaan. Leppida homseks Margitiga piknik ja konspektijagamine kokku. Selles mõttes, et hea plaan. Ja siis selles mõttes, et “hea” plaan. Sest nüüd pean ma selle kingituse valmis tegema. Ja samas jällegi hea, sest nüüd on mul tähtaeg. Mudu ma oleks sellega venitanud umbes igavesti. Mulle tegelt ei meeldi igavesti venitada asjadega. Asjade valmis tegemise või ära lõpetamisega. Mida ma öelda tahtsin? Piknik. Talvel saab ka pidada. Lissalt kuum jook tuleb termosesse panna ja pärast ei saa põõsasse seksima minna. Mitte et ma Margitiga... deem. See lõik läheb võssa.

Uus lõik. Oleks et ma oskaks niimoodi kukerpalli teha, et panen turja maha ja siis veeren niimoodi hääletult kergelt üle selja ja -hops- püsti. See oleks nii lahe.

Õujeah. Nüüd ma hakkangi iga kord kui mingi inimsuhete värk on, endale meelde tuletama, kuidas ma tegelt seda armastan. Inimloomust ja selle keerukust ja hullumeelsust. See teeb kannatamise poole šeffimaks, kui suudad ennast veenda, et naudid seda. See kõik on nii huvitav. Vahepeal on inimesed nagu mingid programmeeritud. Paika sätitud eelnevate asjade poolt, aga eelnevaid asju on lissalt hoomamatult palju ja nende mõju on vahel selline üllatav. Ja siis vahepeal on nad, inimesed, nagu sibulad. Pealmine kiht ja kiht selle all ja kiht nende all. Ja siis veel terve kari metafoore igasuguseid erinevate viiside kohta inimesi tõlgendada. Ja siis veel terve kari erandeid. Kes nagu käiksid ringi peas antennid, mis võtavad vastu mingeid suvalisi signaale käitumiseks maiteakust. Kosmosest. Ulme.

Ma vaatsin seda filmi, mis see tüdruk rääkis, kes on nii noor ja nii andekas üleni. Ja siis see film oligi kõriauguni hea. Ma veel tükk aega pärast selle vaatamist mõtsin, et midakuradit. Täna tuli Aivi ja me vaatsime uuesti. Enne ta veel rääkis, et ta tahaks hoopis seda eriti head filmi vaadata, mis ta tookord kusagil väljamaal nägi. Ja pärast tuli välja, et see oligi see film. Šeff.

15 000 tähemärki on ju terve kari. Nüüd on vist paras aeg ennast kokku võtta. Või mingi selle analoog.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget