On ju asju, mida ei peaks tegema. Niimoodi omaenda huvides. Ja põhjus, miks mitte neid asju teha, on täpselt seesama põhjus, miks ei neid saa tegemata jätta. Selline hästi lihtne näide on mõnuained. Võtame mingi tavalise, et keegi ennast puudutatuna ei tunneks. Alkoholisõltuvus. Inimesel on võimalik jõuda omadega kohta, kus ta ei peaks enam jooma, sest see tekitab sõltuvust ja samal ajal ei saa ta mitte juua, sest see tekitab ju sõltuvust. Mida kauem ta seda ‘valet asja’ teeb, seda tõsisemaks läheb see põhjus seda mitte teha ja sellega koos põhjus, miks ta ei saa järele jätta. Ja mudugi lollisti äraarmumine. Sest ennastpiinavad inimsuhted on nii nunnu ju. Kui vaadeldav inimene peaks osutuma selliseks, kes armub ära ja siis veelrohkem ja veelrohkem. Aga kui ta seda kuidagi eriti lollisti teeb, näiteks kellegi suhtes, kellel on temast sügavalt pohhui. Siis on hukas. Ta peaks järele jätma selle jama, peaks eemale hoidma sellest jobust, kes temast ei hooli, sest ta ise hoolib/tahab/vajab liiga palju. Ja samal ajal ei saa ta järele jätta seda jama selsamal põhjusel. Ma ei peaks enne eksamit liiga kaua voodis vedelema, sest ma jään siis uuesti magama. Maisaa voodist välja ronida, sest ma jään kohe uuesti magama.
Siis on see palve. 'Anna mulle jõudu muuta asju, mida ma saan muuta, /mingitteistvärki/ leppida asjadega, mida ei saa muuta ja tarkust nendel vahet teha.' Teadküll seda. Üleni tabav, kõik topivad igale poole. Kavalad inimesed saavad aru, et asjad maailmas jagunevad seda kahte sorti. Aga tühjagi on paljudel neil viitsimist ennast kokku võtta ja midagi muuta. Selle pärast nad veenavadki ennast ja teisi, et nad on lõksus. "...pole midagi teha. Sellest olukorrast ei olegi pääsu. Tähendab – ma pean suutma sellega leppida. Oh. Vaadake mind. Ma suudan sellega leppida, sest ma pean, sest see ongi seda sorti olukord, näete ju..."
Ma peaksin kirjutamise järele jätma enne, kui ma liiga hoogu satun.
-----------------------------------------------------
Niisiis. Nüüd on juba õhtu. Mis vahepeal oli? Vahepeal tegin ma eksamit, mis läks rahuldavalt ja sain ühe hinde teada, mis rahuldas ka. Mind. Jei. Lõpuksometi. Ma tõesti ei tea, mida ma mõtlesin, kui otsustasin vahepeal koju minemise asemel viis tundi koolimajas tulemusi oodata. Nagu viis tundi. Mismõttes? Mis mul ometi arus oli. Pärast viit tundi oli ikka päris ebaadekvaatne olla. Vahepal tuli veel välja, et need olid vahepeal salaja abiellunud. Mu kaks kõikseparemat sõpra üleni abiellusid lissalt. See oli päris äge. Ma nii reemustasin ja käisin mööda koolimaja ja kuulutasin kõigile Rõõmusõnumit. Nad ei saanud aru. Aga nad üritasid. Või siis naersid mu tobeda rõõmustamise üle.
Vanaema sünnipäeval maitsesime likööri ja veini ja rääkisime joomise pahasusest. Siis vanaema jutustas, et tema isal oli ikka selle kohta kombeks öelda: "üks pits terviseks, teine rõõmuks, aga kolmas.... kolmas kurbuseks."
See käib umbes nii, et ta helistab mulle ja räägib, kuidas tal seni läinud on. Ja mina räägin, kuidas minul läinud on. Siis me räägime mitte millestki tükk aega ja ma naeran ta naljade peale. Seekõik on nii kuramuse armas et suremaha. Pärast kui mulle mõni asi meelde tuleb, siis ma omaette muigan.
Ringiratast. Mina räägin oma saladusi Aivile. Tema räägib oma saladusi Krissule. Kellele Krissu räägib, maitea. Võibolla käib see mööda mingeid juppe lissalt. Mitte ringiratast. Maitea kes mulle räägib. Ei taha mina tädi paid, ei taha mina onu paid, iseolen iseolen kukupai.
Eeh. Ma oleks ikka pidand C välja pigistama sealt. Oli rumal ja mõtlematu seda mitte teha. See passimine võttis kogu aruka otsustamise ikka täitsa ära. Vähemalt ma elan teadmisega, et ma oleks võind paremini ka saada, kui ma aint taht oleks. Tehniliselt on see teadmine mul mudugi koguaeg. See lissalt koguaeg ei loe.
Nii ilus kuu ja tähed koos pilvedega on täna. Läheks jalutama, aga üksi poleks lahe ja kõik mu sõbrad on abielus. Või joovad veini. Või on neil midagi muud viga. Ja pealegi pean ma ühe 300 leheküljelise konspekti omandama lähipäevil. Seega. Teatavasti. On lihtne näha. Vahetult järeldub.
Comments
Post a Comment