Monday, February 23, 2009

isukalt


Eile oli siis umbes sedaviisi, et esialgu olin ma Salmes ja ootasin aega. Et lapsed tuleksid ja et Karin tassivärvi koha pealt tagasi helistaks ja niisama. Tassivärvi oli mul vaja selle pärast, et ma tahtsin tassi kinkida, aga seal poes pold täitsa valget isevärvitavat tassi, aga seal oli hirmarmsate mõmmidega tass ja mul tekkis tahtmine tassi alla kuupäeva ja midagigi kirjutada. Et ma poleks mingi, kes niisama tassi kingib. Siis ma ootasin, et tass ahjus ärakuumeneks. Ja üldsegi pold tass see, mida ma oleksin tahtnud kinkida. Ma oleksin tahtnud kinkida midagi lõputult tabavat armsat originaalset isiklikku tähendusrohket vaimukat õiget ja head. Aga mul ei olnud vastavasisulist ideed tulnud. Seega. Tass ja vidinad. Igatahes, pärast mõningast auto järel ootamist ja autoga sõitmist sain sinna, kus nad kõik juba olid ja neil oli vein. Ja teine. Ja kolmas. Ja hea. Juustud sinna juurde. Pärast veinitamist jätkus veel veinitamist Jorni pesas koos sabotööri mängimisega. Sabotöör on laua-kaardimäng, vanasti me Urus mängisime seda hästi tihti. Seejärel tuli see, mida ma kartsingi. Ma pidin koju minema, sest mina, Geniaalsete Mõtete Generaator ja Suurepäraselt Arenenud Edasilükkamistungiga Laiskvorst, olin jätnud koduse ülesande saatmata. Selle, mille kõikseviimsem tähtaeg oli enne südaööd. Kodus selgus mudugi, et mul pole isegi pakkeprogrammi ja sis ma pidin selle tõmbumise järel ootama. Ootamine – see on mul siuke hobi nagu. Kolm pisikest telefonikõnet, millest ühe abil selgitasin oma lapsehoiulepingu pikendamisvõimalusi, teise jooksul hüljatud seltskonna seisu ja noh, keegi pidi takso kah tellima. Siis ma vaatasin umbes südaööst umbes poole kolmeni, kuidas nad pokkerit mängivad. Vahepeal lasin ennast hammustada sellel kassil, kes neil on. Hirmus nunnu kass, selline parajalt pisike ja ennasttäis. Sellise nimega, mis väidetavalt tähendab jaapani keeles seda asja, mis pornonäitlejanna karjub enne orgasmi teesklemist. Ma arvan, et naljakas. Sest siis sa pead seda sõna ütlema, et kassi kutsuda ju. "Iku-uu." Korraks oli Zinna kah asja, aga seal oli teadagi. Hommik tuli loomulikult, nagu arvata võis, liiga vara. Jätsin oma kaisusooja kaaslase välja magama ja tulin Salmesse oma lapse juurde. Jõudsin enne tema ärkamist, mis tegelt oligi plaan. Tegelt jõudsin ma enne kõigi ärkamist. Tegin endale vaikselt põrandakrigina saatel ühe kohvi vahukoorega. Siis kükitasin diivaninurgas, Koidu magamisaseme jalutsis ja lugesin tund aega Nabokovit. Oh, ta kirjutab nii ilusti, et suremaha. Või siis on see selle raamatu eripära. Ma pärast, kui see mul läbi saab, panen sellest pikemalt sinna raamatublogisse koos mahatipitud näitelõikudega ja puha. Koit tegi silmad lahti, näitas esimese asjana, kuidas ta oskab ainult ühte kõrva liigutada (hirmus nunnu) ja küsis, kus tema kaisuloom on. Seekord osutus kaisuloomaks väike plastmassist krabi, kellel on üks krabamise-asi puudu. Ta võtab peaaegu alati mingi väikse plastmassvidina magama minnes kaissu ja mäletab iga kord hommikul, mis see oli ja otsib seda taga. Praeguseks on meil juba üleni päev, allkorrusel on... ma kohe ütlen... kuus last, üks tita ka vist koos Mariga ja vanemad läksid jalutama. Ma kohe lähen alla ja olen seltskondlik.

Kohustuslik ving aastaaja teemadel kah. Ma tahan jalgrattaga sõita. Minikleite kanda. Sandaalid näpuotsa võtta ja paljajalu läbi lombi tippida. Ma tahan turult maasikaid osta ja võrkkiiges raamatut lugeda. Ma tahan lahtise akna all magada. Ma tahan rohutirtsulaulu.

Tegelikult on ilm ilus. Temperatuuril pole suurt viga ja tuult kah eriti ei ole. Lissalt. Teadküll. See kestab alati natuke kauem, kui tegelikult kõigile mugavam oleks.

No comments:

Post a Comment