Sunday, March 15, 2009

I would like, if I may, to take you on a strange journey….


Las ma vatran natuke oma hingeelust nüüd.
Mingi selline ajas tagasi rändamise hoog on olnud. See päike, vaata, mis paistab vahepeal. Tuletab meelde eelmisi kordi, kui päike on paistnud. Näiteks tookord igiammu, kui meil viimati kevad hakkas. Teine asi on kaks vihikut, mis Miki kusagilt välja kaevas. Minu gümnaasiumiaegsed füüsika, venekeele ja kodanikuõpetuse vihikud. Algul mai julgend neid sirvida, niigi igast värgid koguaeg vasardavad peas, pole mulle mu teismeea piinlikkust siia veel vaja. Aga eile ikka vaatasin. Kodaniku vihik oli kõige tiinekam, sest selles tunnis ei teinud ma umbes mitte kunagi kaasa. Kõik lehed olid täis soditud, joonistatud, suvalist iba kirjutatud. Vene keelega umbes sama moodi. Kuigi seal oli ikka vähe rohkem tunniteemasse puutuvat kirjas. Jep, ma kunagi oskasin vene keeles kirjutada ja sain enamvähem aru ka, mida ma kirjutan. Füüsika vihik oli selles mõttes igav, et seal oligi ainult füüsika. Huvitav selles mõttes, et ma ei mäleta sellest midagi. Mul oli just vaja ja mul pole mälestuseraasugi selle kohta, et ma olen seda kunagi õppinud.

Seoses mingite seletamatute tunnetega. Ma olen hakanud tundma mingit sidet mingi oletatava majaga. Noh, mina olen kogu aeg endale maja tahtnud. Kuigi ma olen täiesti rahul ka sellega, et mul on üürikorter. Majad on ikkagi lahedad. Aga viimasel ajal on Koit hakanud mingit oma maja juttu ajama. Kord ei sobi talle Salmest koju minna, sest meil pole kodus treppi. Siis ükspäev oli tal suur mure sellega, et meil pole päris oma kolmnurgakujulist katust. Kuuti sellele oletatavale koerale, kelle me temaarvates saame, pole kah kuskile panna. Ja mul tuli millalgi unesegasena tunne, et Lõuna-Prantsusmaa on tore koht. Mai tea sellest piirkonnast midagi. Ma tean, et seal kasvavad viinamarjad. Selline naljakas tunne on, et seal võib mu maja olla, et seal võib minu ilmad olla, minu inimesed jne.

Raamatud. Jane’ist sain jagu. Võtsin ühe Nabokovi. Masendav valik oli Lutsus. Vähemalt selles osas, mis on mulle arusaadavas keeles. Aga Nabokov on lahe. Peaks millaski ennast niipalju kokku võtma, et lugemispäevikut kah täita. Ei teeks vist paha.

Peaks ennast kokku võtma ja Dragonisse oma pöördumise ära tegema. Oleks vist kah üsna arukas.

Mis meil siis veel on? Mul on näiteks kevadvaheaja puhul lapsevaba nädal. Tähendab see põhiliselt seda, et ma ei pea lasteaias käima. Ma ei suuda... lihtsalt ei suuda nende tädidega normaalset suhtlust harrastada. Käib mul üle jõu. Palju mõeldavam oleks, et ma õpin iseseisvalt progema või teen kordki aruanded õigeks ajaks ära, kui õpin vanade kasvatajatega läbi saama. Kuigi vahepeal on olnud hoogusid. Vahepeal on olnud dialoog ja mõistmine. Aga harva. Liiga harva. Niuks. Räpinas on Koidu kõik minupoolsed onud ja tädid. Koidule meeldivad ta onud, sest Rasmus joonistab temaga ja Roland on lissalt lahe. Riinat on hirmus harva, seeeest on Tormi. Koit ja Tormi sobivad. Ja siis on veel tädi Raahel, keda on veel harvemini, aga kuna ta õpib üleni juba teises(?) klassis ja oskab ise mängukoopasse minna, on ta automaatselt ära teeninud Koidu sõpruse ja imetluse.

Seoses Räpinaga. Sealt tulles on mul peaaegu alati sama komplekt mõtted peas. Üks mõte käib pärilikkuse ümber. Seda on nii huvitav vaadata, kuidas vanemate omadused lastele laiali jaotuvad ja kuidas need alles aja jooksul välja paistma hakkavad. Kuidas me kõik oleme nii ühesugused ja nii hirmus-hirmus erinevad samal ajal. Teine asi, mis ma peaaegu iga kord pärast mõtisklen, on abielu. Ma ikka mõtlen, et kui mina ka kunagi suureks saan ja abielutsema peaksin hakkama, kas mul on siis ka nii. Või kuidas mul siis on või kas üldse on. Huvitav. Mõtlen veel, et mina olen küll nii isekas ja ahne ja tasakaalutu, et mina küll ei saaks hakkama. Selleks on ikka kuramuse palju armastamist ja andestamist vaja, et abielus olla. Ja kas ma üldse olen võimeline nii paljuks armastamiseks ja andestamiseks.

Oota, ma lähen kuivatan juuksed ära.

Mul on nii pikad juuksed, varsti ulatuvad õlgadeni. Maisaa aru, kuidas ma varem pikkade juustega toime tulin. Mai kannata suitsuhaisu. Maisaa aru, kuidas ma varem suutsin suitsetajaga koos elada. Ja veel mitu asja, mis ühelt poolt annaksid justkui märku sellest, et ma muudkui muutun. Noor inimene kah, kasvan ja arenen veel. Ja teiselt poolt võiks selle kohta öelda, et ma lissalt õpin ennast tundma. Viimane poolaasta olen ma mitu korda avastanud, et ma teen-mõtlen-tunnen mingeid asju, mida ma üldse endale omasteks ei pidanud. Ma olin nii kindel, et mina pole selline inimene. Aga võta näpust. Võibolla ma ikkagi olen. Lissalt mai tea, kas ma olen alati salamisi endalegi tunnistamata selline olnud või viimasel ajal selliseks muutunud. Mitte et seal olulist vahet oleks.

Mis värk on sukkpükstega?
Miks nad alati katki on?
Miks ma pean XL suurust ostma, et nad jalga mahuksid?
Mille kuradi pärast nad peaaegu kunagi mugavad ei ole?
Kes tõmbab sukkpükse rindadeni üles? Mitte keegi. Miks kõigil sukkpükstel siis nii pikk vööosa on?
Puuvillastel on veel mingi eriti tobeda lõikega tagumik ka. Ebainimlik tagumik.


Twilightiga on selline lugu, et kohe kui ma plakatit nägin, sain ma aru, mis sorti asjaga on tegu ja mul tekkis tahtmine ühel masendaval õhtul seda üksi vaadata ja karbist lusikaga jäätist süüa. Või Aiviga vaadata ja teed juua ja naerda selle kõige üle.
Ja pärast rahulikult Shift+Del vajutada. Nüüd on see mul kuskil mingi ketta peal olemas. Ma pole veel vaadanud. Aega pole olnd. Koolis korra mainisin, et mul see on. Siis sain teada, et üks tüdruk meie kursuselt täiega fännab seda filmi. ”Oo, see on tema lemmikfilm. Ta on juba mitu korda seda kinos vaatamas käinud.” Khmm... Siis ma lugesin, mis Kärt selle kohta kirjutas ja naersin. Pärast mõtsin veel ja naersin veel natuke. Peaks ära vaatama.

Lahedad inimesed on väsitavad. Põmst on vist kahte sorti lahedust. On selline sügav ja üleni juurdunud rahulik päris-lahedus. Ja on selline pealmine intensiivne lahedus, mis võib esineda koos selle esimesega (seda mudugi varjutades). Alguses on need pealt lahedad inimesed tore. Neil on huvitavad jutud, hirmnaljakad naljad ja täiesti vapustav üldmulje. Aga natukese aja pärast väsitab see nii ära. Kui keegi kogu aeg minu läheduses tegeleb isukalt kogu hingest lahe olemisega, saab mul temast varsti nii kõrini. Kuigi ta jutud on ikka veel huvitavad ja naljad tabavad. Ma lissalt ei jõua. Sest tavaliselt kaasneb selle äktiga palju valju häälega rääkimist, rohkelt liigutamist ja teemavahetusi. Kui ma inimesest ära väsin, muutun ma tõrjuvaks ja õelaks. Poetan vastikuid kommentaare. Ja siis kogu ülejäänud publik vaatab mind halvakspanuga: las ta nüüd lahe-tseb, ära sega, me tahme imetleda.

Aaah. Ma tahan täna pikka kleiti kanda.

Huvitav, kus mina tookord olin, kui kulmusid ja rindu jagati? Arvatavasti seal sünnimärkide ja pikkade jalgade sabas. Ei midagi.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget