Ma pole mõni ööloomake. Õhtul oli üleni ahastus ja õud. Asjad ajasid närvi ja tegid õnnetuks samal ajal. Tahtsin toidupoes inimestele ostukorviga virutada. Tahtsin lapse peale karjuda. Ja inimeste peale üldse. Ja karjuda üldse. Nigu vitamiinipuudus oleks, eksole. Niisiis. Otsustasin, et on aeg koostada lõplik nimekiri. Kõikidest asjadest, mis mind parajasti närivad. Et ma saaksin nad kirja ja mulle ei tunduks, et neid on lõpmatu hulk. Et kergem saaks. Siis vaatsin seda nimekirja ja üldse ei aidanud. Sest kuramuse pikk nimekiri oli. Eeh. Läksin lissalt magama ära. See oli kõik õhtul ja öösel. Aga täna. Trillatrulla hea on olla. Päike paistab. Mulle toodi lilli. Tšillin siin kohvi ja viinamarjade taga. Kirjutan sedasamustki. Üldse ei mõtle selle peale, et kui ma seda ülesannet ära ei tee ja neid teisi ülesandeid isegi ei vaata, kui ma aruannetesse ei süvene ja asjalikult igast dokumentides ei ukerda, on mul õhtul jälle eluisu otsas... Lissalt vahin tühja praegu. Lasen päeval minust mööda kulgeda. Kõik on kuramuse tore ju veel. Milleks mulle muretsemine? Ööpäeva rütmil paistab olevat mõju mu meeleolule. Või unerütmil.
Esialgu oli ikka nii, et lapse sõbrad olid need lapsed, kelle emme oli lapse emmega sõber. Teadju küll. Sõbrannad saavad kokku ja lasevad oma lapsed üheskoos mängima. Siis tulevad igast hoiuõhtud ja mänguväljaku kõrval kambakesti kohvitamine jne. Aga nüüd on ju ometigi see asi, et lapsel on uusi sõpru. Lasteaiast tulivad. Lapse maailmapildis on täiesti oodatav, et ta saab oma sõpru endale külla kutsuda. Agaoot... ma ju ei tunne seda naist, keda mu lapse sõber emmeks kutsub. Ja tema ei tunne mind. Ja nii väiksed veel päris omaette teineteise pool hängimas ei käi. Sõbrannatsema hakata selle võõra inimesega aint selleks, et kõik varem töötanud mudelisse mahuks? Kah vähe kahtlane.
Hapud viinamarjad. Mitte nagu kognitiivne dissonants vaid nagu päriselt. Osa marju kobaras on hapud ja osa on magusad. Tahaks natuke süüa ja siis viimaseks marjaks jätta magusa, aga kui ma olen just magusa söönud, tahan veel. Tõenäoliselt saan hapu. Siis ma pean niikaua hapusid sööma, kuni jälle mõni magus tuleb.
- Kirjutamine on mõnus.
- Kui ainult lihtlausetes kirjutad, siis jah.
Kuna mul hetkel internetti taga pole, kirjutan sellest asjast tausta eelnevalt uurimata. Nüüd võivad faktivead sees olla.
Mingisugune mees kusagil Ameerikas kunagi tegi ükspäev siukse triki, et kõndis millegipärast ühest rannikust teiseni. Päris kaua läks mudugi aega ja terve posu kuulsust sai külge endale. Pärast, kui ta selle kõndimise ära oli teinud, tuli terve kari ajakirjanikke talle nina alla. Üks uuris: “Mis oli kõige raskem asi teie teekonnal?” Janoh, kuna ta oli selline tüütut sorti ajakirjanik, ei lasnud ta vastata ja vatras natuke oma küsimuse lõppu veel: “Kas see oli need kõrged mäed või kärestikulised jõed? Kas see oli need hirmsad tormid või need külmad ööd?” Siis see mees, kes oli juba teatava diipsuse ja aupaiste oma ennastpiinava aga muidu suht kasutu teoga saavutanud, tegi sügavamõttelise näo pähe ja vastas: “Liiv minu kingades.”
Ma selle loo lugesin kunagi mingist artiklist või raamatust. See rääkis suhetest. Vist lausa abielusuhetest. Mulle hullult meeldis see. Ükskord kasutasin seda väljendit, liiv minu kingades, mingis vestluses ja kuigi marvasin, et see on mingi üleni kõigile teada väljend, tuli välja, et poldki. Selle pärast mõtsingi praegu, et peaks selle siia kirjutama ja pärast kõik loevad ja teinekord teavad.
Idee on selles, et mõnikord on võimalik selline olukord, kus suhe lõppeb (või on lissalt talumatu) mitte suure tüli või kellegi tohutu vea või ühe suure halva asja pärast. Vaid väikeste tähtsusetute hõõruvate asjanatukeste pärast. Kuigi see lugu oli esialgu mingis abielusuhte teemas, võib see käia igast suhete kohta. Näiteks töö. Ei pruugi olla suurt katastroofilist muudatust lahkumisavalduse sisseandmiseks, piisab üksikutest väikestest tüütutest asjadest liiga pika aja jooksul. Või lausa mis iganes teine kauakestev kooslus. Elukoha kliima. Õpitav eriala. Korterit jagav sugulane.
Päris liiv päris kingades on ju täiesti õudne. Teeb jalgadele haiget, ei lase normaalselt astuda, segab ja ärritab. Eriti siis, kui minek on pika maa taha.
Hädaldamine selle pärast, et inimesed pole nagu mina. Istun mina arvuti taga. Mul tekib tahtmine kellegi käest midagi küsida või talle midagi öelda. Ma tean, et ta tõenäoliselt istub oma kodus oma arvuti taga. Ma tõusen püsti ja otsin välja oma telefoni. Helistan. See teine inimene kuuleb oma telefoni kuskil piiksumas, tõuseb arvuti tagant püsti ja otsib välja telefoni. Me räägime. Tõenäoliselt potsatame selleks ajaks tagasi oma kohale. Niisiis. Ma istun arvuti taga ja räägin inimesega, kes istub arvuti taga, telefoni teel. Maksan mingit raha sidefirmale. Olen ilma asjata püsti tulnud. Sest mõned inimesed ei tarvita ühtegi instant messengeri. Ebamugav. Kõik võiksid nagu mina olla. Vähemalt selles mõttes.
Käisin kaltsukas. Ostsin dressika. Ilus dressikas. Hea soe. Vaatsin ennast peeglist ja tundus, et ma kudagi nagu noorem paistan sellega. See on siuke teismeliste riietusese. Mulle meeldib ikka mõelda, et ma muidu vähe soliidsemalt või küpsemalt riides käin. Räägin sellest Agnesele ja tema naerab: “soliidne ja küps Murca.” Tüüpiline.
Väiksed poisid on lahedamad kui väiksed tüdrukud, sest väiksed tüdrukud jäljendavad liiga tõepäraselt oma emasid ja emad näägutavad. Mai tea, kas kõik emad näägutavad või ainult mõned või ainult väikeste tüdrukute emad. Ma tean, et kõik lapsed jäljendavad oma vanemaid ja inimesi üldse, aga ma pole näinud ühtegi näägutavat väikest poissi.
Mõtle, kui iga päev päike paistaks.
Comments
Post a Comment