"I love deadlines. I especially like the whooshing sound they make as they go flying by." -- Douglas Adams

- Mis teed nüüd?
- Olen peast segi.


Eile oli umbes niimoodi. Hommikul lugesin internetist, et mulle hakkab klaver tulema. Läksin kohe sellepeale üleni ähmi täis ja kukkusin koristama. Kuigi mul oli klaveri koht juba ammu välja vaadatud, seal vedeles ikka veel kogu see kola, mille mujalepaigutamisse ma kavatsesin loominguliselt suhtuda. Sattusin koristamisega nii üleni hoogu, et tegin Koidu lauasahtli ka korda. Seal oli palju asju. Koit koristab oma lauda hea meelega, sest tal on suur sahtel. Teadküll, kuidas need asjad käivad. Pärastpoole läksin Räpinasse korraks. Riinal oli mingi hiigelsuur esinemine. Muusikakool lõhnas samamoodi. Ma käisin selles muusikakoolis hästi ammu ainult ühe aasta, see lõhn oli mul meeles. Ja solfedžoõpetaja polnud päevagi vananenud selle kümme+midagi aastaga ja direktor tegi ikka kooritüdrukutele esireast tobedaid nägusid, et need esinemise ajal naerataksid. Kõik oli mudu hirmus lahe. Palad ja esinejad ja kõik. Peale selle, et me Riinat peaaegu üldse ei näinud. Terve see bigbande oli klaveri ette paigutatud kõigi oma läikivade pasunatega. Umbes selle peale terve mu laupa kuluski. Eks ma ikka tegin millalgi süüa ja vaatasin oma programme lolli näoga, käivitasin mudelit ja veeretasin oma last kaherattalise peal. Ta unustab väntamise ära, sest ta peab kutsasid vaatama. Ahjaa, oma vennaraasukesi silmasin kah korraks. Pidin kaks filmi võtma sealt. Ühe enda jaoks ja teise kellegi teise jaoks. Millegipärast olin kaasa võtnud aint kahegigase pulga ja nad ei mahtunud ära. Filmid siis. Seisin seal ja pidin kiiruga otsustama, kas ma pigem jätan oma filmi vaatamata, et sellele kellelegi teisele filmi viia. Või ma jätan ta täitsa ilma, et oma filmi saada. Kusjuures, see küsimus ei taandu küsimusele: kumb inimene mulle tähtsam on? See on teine asi. Lõpuks võtsin ikka endale aint. Aga see oli raske.

Kohvimasin. Oleks vaja. Ma tahan, et keegi teine mulle kohvi teeks. Noh, heaküll, kogu see presskannu rituaal on kohati mõnus. Aga ma tahaks nii, et ma käivitan köögis mingi asja ja varsti võtan kohvi. Sest isegi, kui ma panen õhtul veekannu täis ja presskannu sisse puru ära, pean ma ikka pärast kannu käivitamist kallama minema ja siis segama ja kaane peale panema ja pärast alla vajutama ja siis veel tassi kallama. Sellele kulub aega. See tahab keskendumist. Need ei käi koolihommikute juurde. Aga. Kui mul oleks kohvimasin, ma paneks talle õhtul kõik sisse valmis ja taimeri vahele. Masin hakkaks mulle kohvi keetma minu ärkamise hetkel. Ukerdan voodist välja, pesen hambaid, lähen kööki ja võtan. Üleni hea oleks. Räpinas on neil kaugjuhtimisega seinakontakt. Ärkavad hommikul ülakorrusel üles, vajutavad puldiga kohvimasina kontakti tööle ja alla tulles on köögis kohv ootamas.
Tegelt saaks mudugi kogu selle mure lahendada sellega, et mul on üks inimene, kes mulle hommikuti kohvi valmistab. Pole. Pealegi, kõik siuksed, kes sulle hommikul kohvi teevad, tahvad midagi vastu ka. Ja sellega on mudugi teagadimis. Igatahes. Peaks minema ja oma söögiraha kohvimasina vastu vahetama kuskil. Kõlab nagu plaan.

Lähenemiskeeld.

Ma lähen oma sünnipäeva paiku terveks nädalaks hoopis Helsingisse. Niiet kõik need, kes mulle õigeks päevaks midagi plaanisid, jätke kohe järele. Tulen tagasi, siis teen mingi ürituse. Jookide ja muusikaga. Kuskil. Kuidagi. Ma veel ei tea. Vaatab.

Vennad ja õed. Minu jaoks tähistavad need sõnad mingeid siuksi kutte, kellega ma olen lapsepõlve veetnud. Vanemaid, kodu, toitu ja asju pidanud jagama. Aga misasjad on need õedvennad, kellega ma pole koos elanud-kasvanud? Tehniliselt ei ole ju nende inimeste kohta, kellega mul on ühine vanem, paremat sõna. Aga sei tundu õige. Seal on vahe sees ju ometigi. Need on erinevad asjad.

Õujeah, üheksa kraadi. Homme seelikuga kooli.

Mai oska praekartuleid valmistada.