minu tapvalt põnev igapäevaelu.
Hommikul ärkasin, panin ülikonna selga. Enne pesin hambaid ja tegin kohvi. Siis panin viisakad mustad püksid, valge pluusi, kitsa lipsu ja ilusa voodriga pintsaku. Üleni seks nägi välja. Silmad joonistasin ka ja juuksed panin kinni. Kohvi joomise kõrvale. Mulle meeldib hommikuti peegli ees istuda, mingit sättimist teha ja sinna kõrvale kohvi juua. Millalgi ajasin Koidu üles ja me läksime tavalisest ajast varem kodust välja. Koit sõitis rattaga lasteaeda. Võtsin aega. Kuskil 20-25 minutit läks. Ma teinekord tean arvestada. Ise sõitsin bussiga poest (hommikusöök) läbi ja kooli. Koolis lugesin natuke mainekujunduse konspekte. Mul oli täna vaheeksam. See oli natuke naljakas. Mitmel põhjusel. Pärast seda oli tundidega kogulugu ja ma vahtisin oma koolimajas pythonit õppides. Tuli välja, et mul on vaja, Nad olid otsustanud. Eks ma siis nuputasin selle kallal omaette. Sinnavahele sai mudugi oma iseäralikku outfiti esitletud ja Margiti ja Kerdiga rumalusi räägitud ja kõik, mis sellega kaasneb. Täna oli vanaema juures käimise päev ka. Vanaema andis süüa ja kohvi. Rääkisime igast asjadest ja vaatasime rohevinte, kes tema akna taga linnumajas söömas käisid. Hullult ilusad linnukesed, mustade kurjade silmadega. Mu vanaemal võiks olla rohkem sõpru, kellega ta saaks filosofeerida. Talle nii meeldib, paistab nagu ta saaks seda harva ja mul on koguaeg liiga vähe aega. Mulle meeldib ette kujutada, et kõik ta sõbrannad on lollid. Noh ja siis mudugi Salmes käik. Tiit oli oma hämmastava mini-saksofoni kätte saand ja pasundas sellega köögilaua taga. Isegi päris Kaarlit nägin, kes oli üleni nõus mu läpakale nuppe tagasi panema. Jasiis jasiis. (ei lähe põnevaks, ma lissalt ei suuda sujuvalt kirjutada) Käisin kodust neid nuppe toomas ja lapsel järel. Vanaisa juures käimise päev oli täna ka. Koit ei taht tulla, käisin üksi. Vanaisa näitas oma uut jalgpallikujulist elektronkella ja mängis oma igivanal lintmakil seda lastelaulu, mis ta Koidu jaoks oli valmis kerinud. Pakkus mulle punast teed ja präänikuid. Mul on üleni muhe vanaisa. Kosmeetikapoes tegin mõnele rahale tuule alla. Tuli siuke himu. Ostuhimule, vaata, tohib järele anda. Päris ilma musta silmalainerita ikka ei saa elada. Võinoh saab, aga mis elu see on. Niisiis. Läksin Salmesse lapsele järele. Arvuti istus ikka veel kurvalt põrandal, Kaarel oli ta ära unustanud. Siis hoopis Imemees Andres tegi kõik heaks. Pintsettidega. See oli hea. Ma juba üleni muretsesin. Kojuminek. Madli ja tema ’mammi’ saatsid meid. Istusin klaveri taha, helistasin emmele ja rääkisin hästi kaua mitte millestki, samal ajal klahve katsudes. See klaver teeb nii ilusat häält. Nüüd sättisin endale parajalt masendava displei-nime ja asusin kirjutama, muusikat kuulama, värke installima, tõmbama, vaatama, vahetama, kirju kirjutama ja lugema, bloge tšekkama, lolle teste tegema...
Eeh. Ma olen ikka veel täitsa katki. Võiks juba üle saada/minna.
Tookord, kui me Räpinasse sõitsime, kuulasime muuhulgas autos Agnese lemmikmuusikat. Täna oli umbes pool päeva Leonard Cohen mul peas. Laulmas eriti süngelt aint seda ühte fraasi: "...and if you want another kind of love I’ll wear a mask for you."
Loomulikult on iga päev see küsimus, kas ma tahan maksta peaaegu kakssada krooni, et paari Eesti muusikut lähedalt näha. See on päris palju raha. Need tüübid elavad kuskil siinsamas, ma võiks lissalt teinekord nendega juhuslikult trehvata ja neid täitsa ilma rahata lähedalt vaadata. Aga samas.. äkki ikka ei trehva ka ja võibolla ma ei meeldikski neile ja võibolla nad aint minu jaoks ei mängikski oma kitarridel neid laule, mille sõnad mulle imelikke mõtteid teevad. Nii vaadates on võibolla isegi hea plaan neid endale paariks tunniks raha eest osta.
Ei. Ei, ära hakka valutama, mu pisike peake. Meil on täna veel tööd vaja teha.
Daamid, kui teil on probleeme partneri leidmisega, siis vabanege sellest probleemist oma kodu õige valgustamisega. Langendage mure punase laterna riputamisega oma tänavapoolsele aknale.
Rohan Candappa – Tüng Shui käsiraamat
Comments
Post a Comment