Hullumaja puhvet

Viimased, lasmamõtlen, kaks päeva on mul olnud siin. Hullumaja Puhvet, ma räägin. Sest mul on õde siin, sest tal on Elleri katsed. Sest mul on vennad siin, sest nad on mu vennad ja ma olen nii hea õde, kellele võib tunniajase etteteatamisega külla saabuda, hoolimata sellest, et sellel heal õel võib olla plaane ja külalisi ja väike-tiba-tiba-tilluke korter. Riina kahe-aastane Tormi on siin, sest emme oli ka vahepeal siin, aga ta läks kusagile ja see abikaasa tal ei hoia vist last, ma vaatan. Mu kohv oli ära joodud, keegi oli kohvimasinat kaks korda suurema kogusega laadinud. Helekollane eriti ufo-tehno peen spetsiaalne ainult klaveri pühkimiseks mõeldud lapp oli moosiseks tehtud ja vedeles õnnetu hunnikuna köögis. Öösiti on terve toapõrand inimestega kaetud. Tegelt ka. Me toitume mustast leivast, suitsubroilerist ja indierockist. Me käisime eile mu aktusel. Ja siit tuleb äraarvamise ringike: mõista-mõista, kas minu vanaema oli rõõmustav ja toetav mu uut soengut nähes. Mina olengi piirikatsuja. Aktus kulges suhteliselt valutult. Kui välja arvata see kõne, mida ilusas riides poiss ja tüdruk pärast meeletult ilmekat pooeemi esitamist püüdsid niimoodi hoogsa kahekõnena paberi pealt maha lugeda. ”Aga kas sina mäletad...” – ”Jaa, sul on õigus, see oli tõesti nii.” – ”Kas pole mitte....” Teeseldud lõbususe ja kergusega, imelikus sõnastuses. Sellised kõned on alati kindel feil, kas nad sis ei tea. Või nad tegidki seda meelega, sest muidu pole päriselt aktus, kui keegi ühte siukest äkti seal ees ei tõmba. Diplom ja hinneteleht, kus pole negatiivseid hindeid peal ja paljupalju igasuguseid lilli on mul nüüd ka. Kleit õnnestus sajaga, kuigi hommikul hakkasin alles õmblema ja värke juurde ostma. Silmameik suht ebaõnnestus, aga missealikka.

Ma tahan kohvi.

Lähen täna lõpuläbule ka. Nende inimestega, kes lõpetasid või oleksid mingi esialgse plaani kohaselt pidanud. Ma algul ei plaanind minna ja üldse ei jälginud, kui sellest räägiti. Seega mai tea, mis sorti üritusega on tegemist, kuhukohta me pool kuus bussijaamast sõidame või mis siis saama hakkab. Šef.

Roland läks praegu kööki nõusid pesema. Ma peenelt vihjasin kõigile, et tohib küll nõusid pesta ja sis ta läkski. Ta ongi sihuke.

Isegi seda värvilist keerlevat kõditavat asja pole enam kusagil seal kopsude ja südame ja diafragma kandis tunda, tükk aega juba enam pole, taju on sellest hoolimata kallutatud, absoluute uskuv. Sellega seoses võin öelda, et nägin eile üle tüki aja korraks maailma kõige ilusamat vaimukamat ja paremat meest. Ma ei läinud juurde, sest ma mõtsin, et näen teda aktusel nigunii, aga ei näinudki.

Rasmus ja Koit mängivad legodega. Mingid hullud lennukid on valmis ehitatud ja need lendavad diivani ja legokasti vahet susinaga. Tormi teeb mingit sügavalt tormilikku asja, mis sisaldab pisikeste asjade kallal kortsus kulmuga nuputamist ja vähemalt kolme mänguauto igal pool kaasas kandmises. Roland rääkis umbes terve õhtu ja öö ja veel terved igavikud telefoni teel kellegagi mittemillestki ja naeris niisama. Teadagi. Riina on jälle katsetel, viimane päev – solfedžo. Nii hea, et ma ei pea solfedžot tegema.

Kohvi tahaks küll.

Ma olen suht kindel, et need suured tiivulised elukad, kes siin majade vahel ja katustel elavad, on naerukajakad. Sest nad naeravad hästi kõva häälega mingit jõledat kahjurõõmsat naeru. Ilma mingi nähtava põhjuseta. Kükitavad sati-taldriku serval ja röögivad.

Oo. Mul tuli praegu hull mõte. Peaks naabrite käest kohvi küsima. Ma üldse oma naabreid ei tunne ja ei tea, kes nad on ja nendega ei suhtle ja peaaegu isegi ei näe neid. Aga see oleks nii kõriauguni nunnu, kui mul oleks mingid siuksed naabrid, kellega mul on ”hei, kas teil kohvi on”-suhe.

Huvitav, kas uus Weeds on tulnud juba.