Friday, June 19, 2009

ipa-iinu

Ma vist isegi korraks märkasin, et votkus lops, ma olen ainus naisolevus, kes siia majja jäänud on. Emme läks Tartu, sest tal oli vaja arsti juurde ja mitmele kokkusaamisele ennast ette näidata. Riina läks Tallinna, sest tal oli selline plaan. Seal on kindlasti ka mitu sügavamat põhjust selle taga, aga seda me siin lahkama ei hakka. Igatahes. Väga võluv. Olen nagu 14aastane, kellele tuleb tema keha iga kuu üllatusena. Niisis olen sobranud mööda maja tampoonijahil. Minaei kujuta ette, kus kuradi kohas need naised neid asju hoiavad. Igatahes mitte nähtaval ja igatahes mitte kõikides nendes lõpututes sahtlites, mis ma läbi vaatama pidin. Bentsukamüüja vaatas kella ja naeris lõbusalt, kui ma küsisin, kas peale nende on veel mõni koht südaööni lahti. Nunnu väikelinn. Šarmikas Murca oma ilusate probleemidega.

Filme vaatasime. Huvitav, kas me vaatsime mõlemat täna. Ei, vist mitte. Mul on ajaarvamine sassis, ma tegin lõunauinakut…. Ühte vaatsime eile. See, mis Kärt soovitas. Ma kohe käskisin Rolandil tõmbama panna. Päris sitaks lahe film oli. Kõikaeg oli lahe. Ja mingil vähe teistsugusel kombel naljakas. Täna tahtis Roland alguses "Requiem for a Dream" vaadata ja mina ütsin, et mai taha, sest mulle ei meeldind. Sis me vaatasime hoopis siukest filmi nagu Strange Days, millest, nagu selgus, olin ma nii palju kuulnud, ilma seda ise teadmata ja filmi nägemata. See oli ka päris ägens film. Ahjaa, V for Vendettat vaatasime ju ka. Seda ma mõtsin, et mis filmid need sarnased nüüd olid. See vendetta ja Strange Days olid sarnased. Selle ühiskonnakorralduse poolest natuke, ma mõtlen. Vb oli veel midagi. Igatahes. Head filmid olid kõik ja vaadake ikka filme, nii hea saab. Ühte Jack Nicolsoniga õudukat peaaegu hakkasin telekast vaatama aga sis ei hakand ka. Umbes sel hetkel, kui ma selle lõpu ja enamvähem kõik vahpealse ära arvasin. Isegi ei vaata järele, kas mul on õigus. Ma olen nii kindel lissalt. Seal ta tormab, seksikas kulmukortsutus näos kinni ja need külaelanikud on üleni kriipid ja siis on seal paar võibolla usaldusväärsemat ja vahepeal tundub, et asi hakkab lahenema ja siis tuleb pööre ja siis tuleb hästi kiiret põnevat närvilisekstegevat aktsiooni vahepeal ja oh-my-god kui õudseid ja kriipisid kohti ja pärast on ikka kõik elus ja õnnelikud. Võibolla mõned pahad saavad surma, aga see pole heade süü, see kuidagi lissalt juhtub. Enesekaitse või ebaõnn või midagi. Nagu neid asju tavaliselt tehakse. Ja siis nad teevad päikseloojangul musi-musi. Ja paras neile.

Ma tohin üleval korrusel magada, aga ma vist ei taha.

Nii. See on kas kokkusattumus või siis ei ole. Kui see ei ole kokkusattumus, siis on variandid, kas emme jätab minu tulekul meid alati üksi selle pärast, et: a) ta ei suuda minuga ühe katuse all perekonna pea olla, sest ma olen võimuahne domineerimishull manipulaator või hoopis b) selle pärast, et ta tahab et me saaksime vennade-õdedena ised olla ja šef. Sest me oleme üleni šefid, kui vanemaid majas pole. Täna me tegime lõunat. Koristasime tuba ja tegime lõunat, lõuna sai hea. Rasmus kooris kartuleid, keegi küttis pliiti, Roland pesi nõusid. Lauda koristasime koos ja puha. Söötsime lapsi. Hästi kuri muusika mängis kõlaritest liiga kõvasti. Üleni nii kuramuse nunnu. Kuigi Rasmus oli vahepeal lollakas ja lasi selle suure koera, mis tal on, majja tormama. Koit kardab koera. Ja vahepeal oli Roland otsapidi arvutisse ära eksinud. Aga mudu me oleme lahedad.

Kui Koit väiksem oli, ütles ta ’lahedad’ asemel ’lahed.’ Ta suutis kuidagi sellele viimasele d-le teistsuguse häälduse anda, niiet oli aru saada, et ta on sealt ühe a vahelt ära neelanud.

Koit rääkis eile mulle oma siniste silmadega otsa vaadates hirmus tõsiselt sellest, kuidas me ei saa suures toas magada, sest seal on rotid ja mina ju kardan rotte. Siis mina arvasin, et appi-appi kui nunnu laps mul on oma ilusate silmade ja siirate muredega. Ja uurisin (ise naeru tagasi hoides), et ega Koit ei karda ju rotte? Selgus, et ei karda jah. Sa oleks pidand nägema seda uhkustunnet tema näos, kui ma ütlesin, et mina ka ei karda, sest tema ju kaitseb mind. Nii vapper. Kaitseb oma ema öösel rottid eest. Oot, peaks vist mainima, et siin majas ei ole rotte, siin elab kaks emast kassi. Mul on ikka hirmus nunnu laps.

Rolandil on liiga laiad lühikesed püksid, mis vahepeal üleval ei püsi ja valged trussikud paistavad. Keegi midagi ütleb selle kohta, teatab ta: "ma olen känksta."

Kadedus. Kadeduse mehhanism käib umbes niimoodi. Ma võrdlen ennast teise inimesega. Leian mingeid sarnasusi. Kasvõi kokkusattumuslikke sarnasusi. Vanus, sugu, laste arv, haridustee… misiganes. Leian mingid sarnasused ja siis leian mingi komplekti asjaolusid, mis temal on paremini, kui minul. Ja kuna me oleme juba minu silmis mingis mõttes sarnaseks kuulutatud, tundub mulle, et mina kaa tahan ja olen väärt neid asju, mis temal on. Sest mismõttes tema saab ja mina ei saa. Mille poolest tema siis parem on? Sis ma mudugi pean õelutsema ja naeruvääristama tema edu. Siis ma pean tegema oletusi, et need teised head asjad tal, mis meil mõlemal on, pole temal nii head. Või et Mina isegi ei vaja kõike seda muud, sest minul on teised asjad palju õigemal ja paremal kujul jne. Kadeduse uss. Vingerdab. Urgitseb. Einoh, ühelt poolt on üleni kena ja tervislik olla oma taju mehhanismidest ja mitteheadest mõtetest nii teadlik. Teiselt poolt on mudugi tobe ka. Ma tean väga hästi, mida ma teen, et pole mõtet, ma tean kui lapsik või kasutu või kohatu see on ja ma ikka. Oh mind küll.

- Kindlasti oleme meie ka mingis mõttes naiivsed ja rumalad. Mina näiteks paarissuhete koha pealt. Täitsa võimetu
- Mida sa siis teed?
- Mina ei tee tegelt midagi. Nemad kõik teevad kogu aeg. Mina teen kõik õigesti
- Võib-olla on asi suhtumises?
- Ei usu... Olgu, võibolla on asi suhtumises. Nende suhtumises.

Tori Amose jaama pealt tuleb aint naislauljaid. Umbes iga kolmandat ma juba tean.

”Sul on loomupärane anne tekitada inimestes kaastunnet.”

Oh, vau. Mulle meenus praegu, et see inimeste lõhnade äratundmine, meeles pidamine, mäletamine, meenutamine oli mul juba päris liiga noorena. Polegi mul mingi uus kummaline kalduvus. See on päris veider. Ei, mitte enam see nuusutamise asi. See äraunustamise asi. Ma nii tihti avastan enda kohta mingit uut asja ja siis veits hiljem avastan, et ma olen sedasama enda kohta juba varem avastanud. Huvitav, kui ma päevaraamatuid ei peaks, kas ma siis jookseksingi koguaeg ringiratast. Mingi veeloomakese mälu nagu.Või nagu siis, kui Izzie opilt ärkas ja iga viie minti tagant rõõmust segaseks läks, sest kasvaja on väljas.


... and you are my black hearted love.

1 comment:

  1. heh, kadeduse uss. üks meesolevus räpinast mängib sama instrumenti kui mina ja läheb edasi õppima samasse kooli ja sama instrumendi peale kui mina. olen hirmus kade, kõik teda kiidavad ja ütlevad, et voh, see on lahe tüüp. aga mina olen kade - vaadake mind, olen ilus ja andekas!!!!! ja lahe:D minu kadeduse uss loodab, et see tüüp sinna kooli sisse ei saa:P vastik olen

    ReplyDelete