Wednesday, June 17, 2009

Kassa näe – see kirjutab.

Praegu olen juba Räpinas. Sain lapse kätte ja puha. See ei lase mul nüüd kirjutada...oota. Nii.

Ma pean jälle tõstatama teema võõras arvutis kirjutama hakkamisega seoses. Kõikidest olemasolevatest arvutitest tuleb mingi nipiga enda valdusesse saada see, millel on hea klaviatuur. Siis tuleb sellele tavaliselt dvorak uuesti installida, sest siin majas vahetavad tüübid opsüsteeme sagedamini kui sokke. Siis veel see muusika värk. Et mul peab see muusika olema, mis mulle meeldib. Last.fmi tegin uue kasutaja, vanal sai tasutakuulamine otsa.

Linnas käisin ka eile. Oli niisugune rahumeelne. Kui välja arvata see vahejuhtum, mis algas ei-tea-millega ja lõppes umbes sellega, et üks tüdruk võttis laua pealt ühe teise tüdruku pool liitrit õlut ja kallas seda mingite kolmandate tüdrukute suunas ja see kõik pidi midagi tähendama ja selgitama. Ma ei jõudnud jälgida. Põmst me hängisime igalpool ja püüdsime endale sõpru leida ja lõpuks jäime Krooksu kanti Oliveriga maailma asjadest rääkima ja vahepeal kuulasime, kuidas Markus hästi harva midagi ütleb. Rahulik, ma räägin.

Kaitsmine. See oli mul ka ju ära. Kui sa orksi või skype'i või msni vahepeal vaatad, sis sa ilmselt tead. Agavot. Oli kiiruga töö kirjutamise lõpetamine. Oli köitmine ja paanika vahepeal ja maailma lõpp tuli paar korda ära. Siis tuli kaitsmiseks valmistumine. Siis tuli enda peaaegu surnuks hirmutamine teiste kaitsmisi vaadates ja siis tuligi ära. Läks hästi. Ma olen osav. Pärast tulid igasugused õppejõud kätt suruma ja silma vaadates igasuguseid toetavaid asju ütlema. See oli natuke kummaline. Viis aastat madalat õppeedukust avaldab mõju suhetele igasuguste õpetavate olenditega. Üks küsis, ega ma õpetaja-ameti poole ei vaata. Ega ei vaata küll. Kuigi, kui nüüd natuke mõelda selle peale, kuidas ma suvel töötama pean aga sugugi ei tahaks, tundub päris ahvatlev juba. Mängime korraks, et närvid lähvad õpetades läbi aint nendel, kes juba enne natu segi olid. Ja et tühjaks õpetavad ennast ainult need, kes juba enne tühjad olid. Eih... See tahab veel mõtlemist. Mul on aega. Deem. See pidi kaitsmise lõiguke olema, nüüd jõudis kuskile mujale välja.

Räägime täiskasvanud olemisest. Ma just mõtsin, et natuke hea, aga natuke ikka paha ka.
Näiteks ise oma raha teenimine ja sellega majandamine sitaks cool. Maksan arveid siis, kui seda õigeks pean. Ostan poest seda sööki, mille isu mul on. Lapsena kodus elades oli kogu aeg vaja toime tulla vanemate igast uskumistega selle koha pealt. Ja igast teiste kohtade pealt. Või mingid päevaplaani puutuvad asjad või veendumused sisekujunduse koha pealt. Suur olles saab kõike seda oma äranägemise järgi teha ja nii lahe.
Aga näiteks selle enda sundimise poolest on suur olemine raske. Ei ole kedagi, kes vaataks, et ma hommikul kooli lähen, oma kodutöid teen, nõusid pesen, hambaarsti juures käin. Ma pean ise endale meelde tuletama, järele vaatama ja see tähendab enda sundimist. ”Mine.” - ”Ma ei taha.” - ”Ei huvita, pead.” - ”Ma lähen pärast.” - ”Praegu pead minema.” Vaidle koguaeg iseendaga. Hakka endale vastu. Raske.
Teine koht, mille poolest suur ja ise olemine on raske, on see otsuste vastuvõtmine. Ma pean võtma vastu otsuseid, mis tõenäoliselt saavad mu edasist elu hästi palju mõjutama ja mul pole kedagi, kes selle minu eest teeks ja vastutuse enda peale võtaks. Ma pean seda ise. Ma pean ise teadma, milline tee on õige ja hea ja siis sellega elama. Aga ma olen ju nii pisike. Mina ju ei tea. Ma ei tea midagi. Kuidas saab minult oodata otsuste vastuvõtmist. Ja veel selles õnnestumist.
Ja nüüd viimasest edasiarendatuna – ma pean vastu võtma otsuseid oma lapse eest, sest ta on pisike ja mina vastutan. Ma pean olema ulmelise tulevikunägemisvõime, Iidse Emadustarkusega, Nägema ja Teadma, mis on talle parim. Arva ära, kas mul on tunne, et mul need võimed kallal on.

Vahel on natuke tore ka, kui mõned mu sõbrad teatavad, et nemad üldse/enam mu blogi ei loe. Sis ma saan neid siin natu taga rääkida või vihjata asjadele, millest aint nemad aru saaksid või neile rääkida asju, mis ma olen juba ära kirjutanud, aga nad ei tea, sest nad pole lugenud.

Oi oi kui väsinud ma juba olen.

No comments:

Post a Comment