Wednesday, June 10, 2009

see ei ole pealkiri

See ei ole postitus. Mind ei ole praegu siin seda kirjutamas. Ma ei kirjuta blogi. Ma kirjutan lõputöööhöööd. Ja õpin eksamiks. Ja teiseks... eksamiks. Ei mõtle asju. Ei chati msnis. Ei põleta neid kollase karbiga viirukeid.

----------------------------------------

Murca: mul on kõigis ainetes augud
Murca: nii et ma õpin asja kontrolltööks ära ja lasen sel üle minna ja kui teinekord on vaja, pean uuesti üles otsima.
Murca: võiks olla nii, et kõik jääb pähe kinni
Margit: Jah, ja siis kannaksid sa nime Margus:D


Mõnel hakkab näiteks surmaga lähedalt kokku puutudes terve kari mõtteid pähe tormama. Või sünniga. Mul hakkab seoses vangistusega. Mitte igasuguse vangistusega. Just selle kuriteo eest pärisvanglasse minemisega seoses. Eelmine kord ma olin tükk aega omadega mingis imelikus kohas, kui ma olin näinud seda tüdrukut. Seda minuga samal aastal sündinud noort naist, kes tuli ruumi relvastatud valvuri saatel ja kelle käed olid käeraudadega kinni. Uh. Seekord lugesin mingeid eelmise aasta artikleid kellegi kohta, keda mai teadnud, aga keda teadsid need, keda ma tean. Kohe tuli see kummaline tunne tagasi. Mis temast nüüd saab, kui ta välja tuleb? Kuhu ta läheb? Kes teda tahab? Mida ta peale hakkab? Nii hirmus... Või vahepeal, kui mul on hirm, et mõni minu sõpradest peab vanglasse minema. (Mitte et ma mingi kurjategijatega koguaeg hängiksin.) Ma ei mõtle üldse nendest kannatanutest. Kõigist nendest inimestest, kellele võibolla narkootikume müüdi. Nendest lapseohtu noortest, kellele võibolla midagi kurja tehti. Kõikidest nendest, kes oma maisest varast võibolla ilma jäid. See on üks teine teema ja sellele mõtlen ma mingitel teistel aegadel. Ma mõtlen nendele, keda karistatakse. Ja sellele, mida karistamine neile teeb. Ja veel mingist tuhandest sõnastusele allumatust asjast. Võibolla oleks kõik palju lihtsam, kui need, kes vanglasse peavad minema, olekski üdini ja lõpuni välja ainult ainult Halvad.

Oma vanu päevikuid lugesin ka ja mõtsin mitut asja 13aastane olemise kohta.


Roosad lohistusjäljed hotelli fuajees
Me ei näe enam kunagi


(videolink selle viimase kohta)

No comments:

Post a Comment