Thursday, July 23, 2009

The mouse said you’d come


Vanusega tuleb igasuguseid asju. Mõnest asjast kasvab ajaga välja. Mõni asi kasvab hilisemas eas külge. Päevade ja nädalate asemel hakkavad mööduma aastad. Terveid igavikke kestvatest suvedest saavad järsku siuhhti! mööda minevad jupikesed. Lapsikus hakkab silma. Kogemus koguneb. Ja nii edasi. Mida ma sellega öelda tahtsin? Mh. Üle vist läks. Nojah siis. Mingi küpsuse teema vist oli peal. Ja midagi mõttemaailmadega.

See võikski olla mingi eraldi blogistiil – teema algus ära teha ja sellega mitte kuskile jõuda. Lasta lugejatel ise edasi mõelda.
See võikski olla mingi romaanistiil – värk ja tegelased ära kirjeldada ja lissalt seal sinnapaika jätta. Lasta sellel ise edasi elada.
Filmidega sama lugu.

Eurotripi planeerimine on praegu päevakorras. Planeerimine. Mitte ettevalmistused. Minumeelest me lausa veel planeerime ettevalmistusi. Plaan on hea. Pärast, kui juba minekum on, siis ma räägin täpsemalt.

A vahel inimesed teevad nii, et neil on mingi saladus, mis nad arvavad, et peaks hoidma, aga nad vihjavad sellele kogu aeg hirmsa himuga mitmes kanalis nii, et teised saavad ära arvata ja siis on pärast üleni šokis, kui keegi tegelt ka ära arvab või pakkuda julgeb. Kes sulle rääkis!? Mida sina sellest tead?!
A vahel inimesed teevad nii, et neil on mingi asi hullult südame peal ja nad ei räägi kellelegi, ainult jagavad heldelt vihjeid ühele ja teisele poole ja pingutavad ennast ribadeks, et mitte otse öelda, vaid sitaks ringitada ja keerutada ja pärast on hästi õnnetud ja pettunud, et teised nende soove silmist ei loe.

Ma otsustasin, et Picasaweb on halb koht, kus pilte esitada, sest tal on see foto jaoks mõeldud ala nii väike. Osa pilte peavad ju olema suurelt, et nad töötaksid. Ja kuna ma juba varem avastasin, et Jumalikul Google’il on veel siukeasi nagu Sites, siis ma teen sinna kunagi mingi spets suurelt-peab-vaatama albumi. Kui mul aega on. ’Kui mul aega on...” on ühe listi nimi, mida ma siia seinapeale koostan. See on kuramuse pikk. Aega pole olnud.

Hmm... kui mul on kaks kohvikruusi siin arvutilaua peal ja üks on vist aknalaua peal... ma julgen arvata, et köögis pole ühtegi nendest headest kruusidest. Mis vist tähendab, et kui ma tahan homme hommikul ilma käsi märjaks tegemata kohvi saada, pean ma praegu kööki minema. Ni kahju, et mai viitsi.

Ta suudab oma kuju muuta. Näiteks on ta end korduvalt rihmaks joonud.

Ma kavatsen järelejäänud suvega veel mitut asja peale hakata, mis saab sitaks vahva olema, aga natuke igatsen ja juba ootan kooliaega, sest siis ei ole kõik nii laiali ja kaootiline ja süsteemitu. Kontrolli alt väljas. Rütmitu. Nihea, et varsti on jälle kord majas.

Ja siis ta küsib kogu selle vägistamisteooria kohta: ”Kas te olete kunagi näinud meest, kes hakkaks vastu.” Ja peenise pikkuse kohta käivate naljade juurde ta sügab ennast põlve juurest. Ja veel paar asja. Siis ma teen sellest järeldusi, aga need ei leia kinnitust. Tüüpiline. Ma hüppan järeldustesse koguaeg. Proovin küll juhm ja taipamatu olla ja mitte asju märgata ja tõlgendada. Vahel ei tule välja. Mingivärk.


Haah. Mul on laagrilapsed msnis. Ja orksis ka. Iga laagriskäiguga kogun raskelt feimi omale.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget