Oh. Nägin just terve igaviku vaeva üritades Windows7-le selgeks teha, et klaviatuuri layouti saab vahetada. Ja siis me vaidlesime pärast seda veel mõnda aega, kas tal tegelikult ka on languagebar olemas. Nüüd istusin teise arvuti taha. Nagu kogenumad lugejad juba aimavad - olen Räpinas. Alustan oma postitusvõla kustutamist.
Eile jõudsin Rock Rampilt tagasi. See oli niisugune festivali moodi kahepäevane üritus Viljandis, kus oli mitu kõva häälega röökivat esitajat, kellest mõnda ma isegi teadsin. Põmst kõik algas sellest, et Emmel tuli mingi hull plaan Rassuse sünnat tähistada terve karjaga Viljandisse minnes. Riina ja väikelapsed jätsime maha. Sis olimegi mina ja mu vennaraasukesed ja mu emme ja tema ratastool Viljandis väljaspool folgiaega. Festival oli sitaks lahe. Sest muusika oli vahva ja inimesi oli täitsa piisavalt. Kõikse šefim oli Belka esinemine. Ja Kosmikud jätsid ka sügava mulje. Samal ajal Tanel Padar ja Ultima Thule pold nii head, kui ma oodanud olin. Sest esimene paistis olevat liiga hõivatud ilus olemisega (vb õigusega) ja minul oli küll igav lava poole vaadata. Ja viimane tundus lihtsalt vähe väsinud ja kõiki lugusid olin ma just niisuguses esituses juba liiga palju kordi kuulnud.
Seltskondliku poole pealt saab vaadata asja kahe erineva õhtu/ööna. Esimene sisaldas tänu Margitile kohatud Imekaunist Triinu, kellega me rääkisime poole ööni meestest, Itaalia toidust ja asjadest. Kuskile vahepeale jäi pimeduse tulemise vaatamine mingis korteris mingi rummi, kohvi ja piibutamise kõrvale. Mingid kontserdid. Mingid söögid ja inimesed. Teine õhtu vahetus öö ja hiljem hommiku vastu sellel sünnipäeval, kuhu ma läksin. Ilmnes, et Margiti sõbranna boyfriendi (keda ma varem ei teadnud) parimal sõbral on kuskil pidu. Võõrastele sünnipäevadele sissesadamine on üks mu hobidest. Sitaks vahva oli. Kahjuks oli kõige vahvam inimene seal peol seotud mingisse sellisesse suhtesse, mis tähendas iga tunni aja tagant kellelegi telefoni teel peo käigust ja enda mõtetest aru andmist. Kummaline. Aga mullitajad ja kirsid ja lõke grillis ja lahe muusika oli siiski.
Oma vendadega sain ka hängida. Rolandiga vähe rohkem. Kogu ettevõtu põhisüüdlane Väikevend Rassus oli kogu aja kusagil mujal punki panemas. Vanus ka juba selline. Emmega sai kah hängitud. Näiteks on ratastooliga hästi vahva muruplatsi peal rallida. Ja ta teab ju nii paljusid lahedaid noori inimesi oma töö pärast ja üldse. Ägens.
Ja siis sealt edasi.
Triin ütles mulle, et mul on ilusad rangluud.
Margit ütles, et ta ütles kohe mu emmele tere, sest mudu emme arvab, et ta on lits.
"Õu, tead seda metallisti vä?" - "Millist?" - "Noh... seda, kellel on pikad juuksed ja siuke väike habe ja ta kannab tanksaapaid ja musti riideid ja pikka mantlit ja on siukse kurja näoga?"
See tüdruk oli minuga ühte suurust ja ta oli hullult ilus maika ja ta laenas seda mulle ja pärast ei tahtnudki tagasi ja see on nii ilus.
Saaremaa on minu jaoks alati vähe ulmeline tundunud. Seal on need kiviaiad ja teistsugune meri ja päikesevalgus paistab läbi puude kuidagi isemoodi. Seal on kõikidel täishäälikutel täpid. Seal ei ela mitte keegi. Seal kasvavad teistsugused puud. Vesi voolab oma moodi ja teed ja rajad ei vii mitte kuskile. See polegi nagu päris. Siis on alati hästi imelik mõelda, et mõned inimesed on Saaremaalt pärit. Selles kummalises kohas on tegelikult ka mingid inimeste moodi olevused sündinud ja nad on sealt tulnud ja kõnnivad meie hulgas. Ja kui nad Saaremaale lähevad, siis nad teavad, kuhu teed viivad, mõistavad ja räägivad seda keelt, mida seal räägitakse ja tunnevad neid inimesi, kuigi seal mitte kedagi ei ela ju.
Hea mõtte- ja meenutusharjutus on järgmisel hommikul otsida orksist kedagi, kellel on hästi levinud eesnimi. Millest me rääkisime? Kui vana ta võib olla? Kas keegi mainis ta perekonnanime? Mis koolis ta käis ja millal? Kelle sõber ta veel võiks olla? Mis hüüdnimesid tal on?
Mul on kaks gigast kaarti fotosid täis pildistatud. Laagripildid sealhulgas. Täna õhtupoole jõuan linna, siis te alles saate.
Eile jõudsin Rock Rampilt tagasi. See oli niisugune festivali moodi kahepäevane üritus Viljandis, kus oli mitu kõva häälega röökivat esitajat, kellest mõnda ma isegi teadsin. Põmst kõik algas sellest, et Emmel tuli mingi hull plaan Rassuse sünnat tähistada terve karjaga Viljandisse minnes. Riina ja väikelapsed jätsime maha. Sis olimegi mina ja mu vennaraasukesed ja mu emme ja tema ratastool Viljandis väljaspool folgiaega. Festival oli sitaks lahe. Sest muusika oli vahva ja inimesi oli täitsa piisavalt. Kõikse šefim oli Belka esinemine. Ja Kosmikud jätsid ka sügava mulje. Samal ajal Tanel Padar ja Ultima Thule pold nii head, kui ma oodanud olin. Sest esimene paistis olevat liiga hõivatud ilus olemisega (vb õigusega) ja minul oli küll igav lava poole vaadata. Ja viimane tundus lihtsalt vähe väsinud ja kõiki lugusid olin ma just niisuguses esituses juba liiga palju kordi kuulnud.
Seltskondliku poole pealt saab vaadata asja kahe erineva õhtu/ööna. Esimene sisaldas tänu Margitile kohatud Imekaunist Triinu, kellega me rääkisime poole ööni meestest, Itaalia toidust ja asjadest. Kuskile vahepeale jäi pimeduse tulemise vaatamine mingis korteris mingi rummi, kohvi ja piibutamise kõrvale. Mingid kontserdid. Mingid söögid ja inimesed. Teine õhtu vahetus öö ja hiljem hommiku vastu sellel sünnipäeval, kuhu ma läksin. Ilmnes, et Margiti sõbranna boyfriendi (keda ma varem ei teadnud) parimal sõbral on kuskil pidu. Võõrastele sünnipäevadele sissesadamine on üks mu hobidest. Sitaks vahva oli. Kahjuks oli kõige vahvam inimene seal peol seotud mingisse sellisesse suhtesse, mis tähendas iga tunni aja tagant kellelegi telefoni teel peo käigust ja enda mõtetest aru andmist. Kummaline. Aga mullitajad ja kirsid ja lõke grillis ja lahe muusika oli siiski.
Oma vendadega sain ka hängida. Rolandiga vähe rohkem. Kogu ettevõtu põhisüüdlane Väikevend Rassus oli kogu aja kusagil mujal punki panemas. Vanus ka juba selline. Emmega sai kah hängitud. Näiteks on ratastooliga hästi vahva muruplatsi peal rallida. Ja ta teab ju nii paljusid lahedaid noori inimesi oma töö pärast ja üldse. Ägens.
Ja siis sealt edasi.
Triin ütles mulle, et mul on ilusad rangluud.
Margit ütles, et ta ütles kohe mu emmele tere, sest mudu emme arvab, et ta on lits.
"Õu, tead seda metallisti vä?" - "Millist?" - "Noh... seda, kellel on pikad juuksed ja siuke väike habe ja ta kannab tanksaapaid ja musti riideid ja pikka mantlit ja on siukse kurja näoga?"
See tüdruk oli minuga ühte suurust ja ta oli hullult ilus maika ja ta laenas seda mulle ja pärast ei tahtnudki tagasi ja see on nii ilus.
Saaremaa on minu jaoks alati vähe ulmeline tundunud. Seal on need kiviaiad ja teistsugune meri ja päikesevalgus paistab läbi puude kuidagi isemoodi. Seal on kõikidel täishäälikutel täpid. Seal ei ela mitte keegi. Seal kasvavad teistsugused puud. Vesi voolab oma moodi ja teed ja rajad ei vii mitte kuskile. See polegi nagu päris. Siis on alati hästi imelik mõelda, et mõned inimesed on Saaremaalt pärit. Selles kummalises kohas on tegelikult ka mingid inimeste moodi olevused sündinud ja nad on sealt tulnud ja kõnnivad meie hulgas. Ja kui nad Saaremaale lähevad, siis nad teavad, kuhu teed viivad, mõistavad ja räägivad seda keelt, mida seal räägitakse ja tunnevad neid inimesi, kuigi seal mitte kedagi ei ela ju.
Hea mõtte- ja meenutusharjutus on järgmisel hommikul otsida orksist kedagi, kellel on hästi levinud eesnimi. Millest me rääkisime? Kui vana ta võib olla? Kas keegi mainis ta perekonnanime? Mis koolis ta käis ja millal? Kelle sõber ta veel võiks olla? Mis hüüdnimesid tal on?
Mul on kaks gigast kaarti fotosid täis pildistatud. Laagripildid sealhulgas. Täna õhtupoole jõuan linna, siis te alles saate.
Normaalne (tavaline) Eestimaa tütarlaps. Kena! Pühendan Sulle ühe luuletuse:
ReplyDelete"Ma armastan merd ja matkata jalgsi
ja pisut markeerida moodsat naist.
Ma armastan Nietzschet, sa inglise valssi
ja selles ilmneb su tervem vaist."
P.S. See ei ole minu tehtud.