Mis sa arvad sellest loost

Murcal kirjutamishoog

See käib niipidi. Sel ajal, kui meil siin on kooli- ja lasteaiapäevad, magab Koit minust palju rohkem. Teda on peaaegu või-ma-tu hommikul voodist välja saada ja me jääme üleni hiljaks kõikaeg. Ja ta magab lasteaias lõunati ju ka. Aga. Sel ajal kui meil on üleni puhke- ja laisklemispäevad, magab ta minust palju vähem. Ta on õhtul veel üleval ja seletab midagi oma mänguasjadega, kui mina tuld tahan ära kustutada. Ja hommikul on ta jupp aega enne minu ärkamist üleval ja teeb seda ahastavat asja mu voodi ümber. Umbes nagu teda poleks terved igavikud toidetud ja üldse on ta hooletusse jäetud ja õuuudne.
Täna oli samamoodi. Ärkasin ja tegin talle makarone. Sõin natu ise ka ja siis haarasin ülima naudingu ootuses kohvimasinast aurava kohvitassi, segasin sinna rõõmsalt suhkrut sisse, kallasin koortki. Koor läks kokku ja rahulikult kallasin ma terve tassitäie auravat hommikujooki kraanikaussi. Võibolla natuke vandusin. Ma tavaliselt vannun.
Ükspäev ma näiteks rääkisin ühe tüdrukuga, kes ka oli kunagi A korviga ja üldse suht pisi, aga siis ta võttis mingit rohtu, kõik läks õigeks ja nüüd on tal ilusad naiselikud kurvid ja D korv ja mantlid istuvad tema seljas paremini kui minu või riidepuu. Mõtsin, et suht lahe. Täna läksin kaltuskasse ja leidsin endale lasteriiete hulgast number 34 nunnu miniseeliku ja hästi khuulid triibulised retuusid, mis olid mõeldud 152 pikkusele lapsele. Siuke värk siis.

Roland-poiss tegi omale filmiblogi. Mulle hullult meeldib see idee. Sest Roland vaatab palju filme ja ta oskab neid hinnata. Oskab neid arvustada, ilma spoilimiseta nendest jutustada ja teab märgata erinevaid... värke... filmide juures nagu. Igatahes on lahe asi see tal.

Seletasin Koidule mingit minumeelest hullult head mõtet, mis mul tuli. Koit kuulas kannatlikult lõpuni ja teatas, et talle see mõte üldse ei meeldi. Otsustasin natuke solvuda. ”Sulle ei meeldi kunagi minu mõtted.” – ”Jah. Mulle meeldivad lahedad.”

Homme tulevad need sealt tagasi ja siis on pidu ja pillerkaar. Ma lähen ka ja vaatan seda värki. Ehk saab vahva olema.

Ma vaatasin Star Warsi. Sest ma polnud mitte ühtegi Star Warsi näinud. Mitte kunagi. Isegi lapsena mitte. Nüüd mingisugune selle nädala alguses vaatasin esimest korda. Neljandat ja viiendat vaatasin. Koos lapsega mudugi. Talle täiega meeldib. Eriti need mõõgad. Mulle meeldib teadmine, et vastavateemaliste viidetega huumor ei lähe enam minust kõige täiega mööda. Aga jah, ühe järjekordse šokeerimiskaardi olen ma jälle kaotanud. Sest, vaata, igat uut seltskonda tuleb alguses šokeerida mingite tõelevastavate ussskumatute faktidega endast. ”Ma pole ühtki Star Warsi näinud” on seni mõnes seltskonnas suht edukas olnud.
See on alati minu jaoks siuke põnev mäng olnud. Et millised šokikaardid millises järjekorras välja mängides missugust mõju omavad. Et maksimaalseid OMGisid saada. Ni vahva. Nagu mingi teismeline, eksole.

Mul on hästi haige lahe lilledega müts ka nüüd.
Mul on mingit imelikku Hollandi punki ka. Sealt Hollandist nagu sain. Umbes iga bändiga oli see, et Naära küsib, kas ma seda tean. Mina ütlen, et ei tea ja küsin, milline see on. Ja ta vastab: it’s fucked up. Nii ongi.
Miks ma neid lambivarje ei ostnud, minaeisaa aru.

Sis kui mul vähe raha on, nagu hästi vähe raha, saan ma mõnikord selle peale nii vihaseks. Lollakas raha, peab teda kõikaeg nii vähe olema, midagi pole temaga peale hakata, aint kulub ja kulub, kusagilt juurde ei tule. Ajab ikka närvi küll, ükskõik kuidas ma teda jagan ja arvestan või kokku hoian, ikka on teda liiga vähe ja kõik on nõme. Ja ilge nuss. Ma parem ostan kohe praegu just seda, mille järele mul isu on ja paras talle siis, kui ta poole kuu pealt täiesti otsa saab. Mis ta siis on selline.

Proovisin kellelegi seletada oma arusaama meie kultuuriruumi deitimis-etiketist ja tavadest selles valdkonnas. Ja tabasin end mõttelt: ohjeebus, kuidas inimesed siin üldse seksi saavad??