Friday, October 23, 2009

kui poleks meid olnudki

(ma ei mäleta, kellega koos mul see mõte tuli. See võis olla keegi koolist. Samal ajal võis olla see keegi, kellega ma rääkisin vahetult pärast kooli. Või keegi, kes on mingil põhjusel mu msnis grupis nimega kool)
Raamatut lugedes. Mõnikord on hästi tähtis, et lõpp tuleks täiesti ootamatult. Et see lööks oma ootamatusega täiesti pahviks. Üks võimalus on sündmustega lissalt, teine on ka sellega, millal lõpp tuleb. Lõpu asukoht võiks olla ikka täiesti etteaimamatu. See on veits ebaõnnestunud, kui ühtede kaante vahel on täpselt üks raamat. Sest vähegi arukam lugeja jagab matsu välja, et kui lugeda on veel jäänud ainult mõned leheküljed, on lugu varsti läbi. Eksole. Aga oleks vaja, et lugeja ei näeks ette, et raamat hakkab läbi saama. Esimene variant on see, et ligi pool raamatu mahust on tühjad leheküljed. Mis mudugi reedaks ennast suht kergesti. Valge leht raamatus on juba üksinda üsna silmatorkav, rääkimata siis veel poole raamatu jagu valgetest lehtedest. Teine variant on poole füüsilise raamatu pealt uuesti algusest pihta hakata. Täpselt sama moodi, sellestsamast algusest. Siis on terve paks raamat teksti täis, aga esimest korda raamatut lugedes ja seda asjaolu mitte teades, saab lõpp tulla täiesti ootamatult. Või siis edasi arendades... Miks peaks sealt lõpust pettemanöövrina algama seesama lugu? Miks üldse lugu? Sama hästi võiks pärast suursuguse šokeeriva Lõpu saabumist olla lehtedel suvalised sõnad. Mingi tekst, mis ei ole enam raamat, mis ei puutu enam üldse ja ei meigi mingit mõistlikku senssi enam. Sest lõpp oli juba ära.
Oletame, et mõni kirjanik on nii teinud.
Kas ma saaksin aru?
Mitu raamatut ma olen niimoodi lugenud, et ma pole aru saanud, millal see ära lõppes ja algas lihtsalt ruumitäite-iba? Mitu lõppu ma olen niimoodi kahe silma vahele jätnud, sest ma pole autoriga samal lainel. tasemel. seisukohal.

6 comments:

  1. Mõni kirjanik lihtsalt ei oska lõpetada. Ja siis võib kah samamoodi välja kukkuda. Nagu oleks midagi juurde kleebitud või ripendama jäetud.

    John Fowles näiteks. Ainult "Ebony Tower" on tal hästi lõpetatud.

    ReplyDelete
  2. Ahjah (nagu miski haigus oleks, et vaja ikka veel yle kommida, eks ole...), kunagi yks mu sõber tegigi nii, et eemaldas raamatust yleliigsed lehed või kleepis kuidagi kinni. Ikka selleks, et õige lõpp oleks.

    Konkreetne raamat oli Teet Kallase "Heliseb-kõliseb".

    ReplyDelete
  3. Päris huvitav arutelu. Aga teiselt poolt ... kui lõppu ei olekski? Mis siis saaks? Kui viimasel leheküljel oleks “järgneb” või “to be continued” vms. ja siis tuleks veel üks leht, ja seal oleks ainult üks rida, kus oleks kirjutatud “ah, kuradile, mõelge ise, mis edasi saab.” Kas ajaks vihale, et vaata kus lurjus, lõppugi ei viitsind teha? Või jääks hing vaevama umbes nagu Hamletil, et nüüd pean siis MINA ennast kannatama, et ei tea lõppu, umbes nii nagu ta ütleb, et “Kas oleks õigem kannatada paiskeid ja nooli valjult saatuselt, või relvi tõstes hädamere vastu LÕPP neile teha ...”?
    Ei, ei - see lõpetamise asi on üks suur filosoofia!

    ReplyDelete
  4. Ongi.

    Lõpetamine on kõige suurem asi ja filosoofia ja tegemine yldse. Sest ega enne saa ju millestki aru. Vehkled nagu tumm leilis. Alles siis, kui kõik on läbi, saad aru, mis see kõik siis ikkagi tegelilkult oli.

    The rest is silence... (Hamleti viimased sõnad, kui keegi ei peaks teadma.)

    Mingis mõttes paralleelne mõttearendus mu oma blogis, kui kedagi peaks huvitama.

    http://uudisjutt.blogspot.com/2009/10/mind-gap.html

    ReplyDelete
  5. Borges, Jose Luis. Hargnevate teede aed: Paabeli raamatukogu.
    http://ester.utlib.ee/search~S1*est?/aBorges,+Jorge+Luis,+1899-1986/aborges+jorge+luis+1899+1986/-3,-1,0,B/frameset&FF=aborges+jorge+luis+1899+1986&13,,29

    ReplyDelete
  6. Anonymous22:17

    Your blog keeps getting better and better! Your older articles are not as good as newer ones you have a lot more creativity and originality now keep it up!

    ReplyDelete

There was an error in this gadget