Friday, December 25, 2009

Bowie - makin' even 'totally gay' look cool

Ma olen mingi kirjutamise vältija olnud.

Meil oli hiiglaslik plaan vaadata see jõul perekondlikult liiga palju Burtoni filme. Mingi üle kümne sain hangitud. Plaan edeneb suurepäraselt. Selle poolest, et me oleme ära vaadanud juba Vincenti, Nightmare Before Christmas ja Beetlejuice. Häda on selles, et ma olin neid kõiki juba varem näinud. Nendest ülejäänutest on ainult Ed Wood veel varem-nägemata. Mingil mulle täiesti arusaamatul põhjusel võtsin kaasa sellise filmi nagu Labyrinth, mis pole otseselt Burton ja ma tõesti ei mäleta, mis valemiga ma selleni jõudsin. Aga igatahes, eile vaatasime seda ka. Ja siis ühte õudusfilmi. “Õudusfilm” oli sitaks äge. Sest see oli mõnusalt mõttelage, väga ja väga seksika peaosatäitjaga ja hästi tihedalt meeleheitlikult täis topitud mitte-nii-edukat indiet ja seda ahastavat muusikat... kuidas seda nimetataksegi? Mingisugune rock/metal/emo/scream asi vist.
Aga Batmani filmidega juhtus mingil kopimisel midagi ja neid ei saagi vaadata. Üleni kurb. Sest just Batmani oleks üleni taht.

Ok... OpenOffice ei luba mul 'taht' kirjutada. Kirjutab that-iks kogu aeg ümber. Ja uuesti ja uuesti. MsWord vähemalt saab aru, et kui ma korduvalt valeks parandan, et ma tahangi valesti seda. Kuskil on ilmselt mingi linnuke üle. Või puudu, mai tea.
Mõnede programmide settingud koosnevadki ainult eitavatest väidetest. Või koosnevad mingi randomiga läbisegi eitavatest ja jaatavatest lausetest. Nagu mõnikord psühholoogia testides valetamise tuvastamiseks on.

Täiesti ulme, millise pühendumuse ja kannatlikkusega mu väikevend pilli õpib. Alles ta alustas. Nüüd lissalt võtab järjest lugusid ja teeb järele. Elabki Riina kitarriga ühes toas ja muudkui näputab seda. See on ka üks nendest asjadest, mida ma Räpinas käies alati mõtlen. Et kuidas neid tõenäoliselt kaasasündinud omadusi lastele jagatud on. Sest tundub, nagu neli last oleks piisavalt suur valim, et juba geneetika üle imestada. Pooled lapsed on vasakukäelised, pooled on pöörase harjutamisviitsimisega, pooled lapsed on kondised, pooled on poisid jne.

Ma avastasin, et mulle on biitseps kasvanud. Selline mõistlikult väike ja ilus. Tegin eile Rasmusele käesurumises pähe, ajee.

Teleka nõmedust avastan ma ka iga kord uuesti. Kanal kahes on näiteks reklaamipausi ajal selline lõik, kus väike tobe suurte silmadega animeeritud loom tuleb ette ja hakkab prääksuval häälel häid pühi soovima. Ja siis tema selja taga on mingi neetud oravalaadne, kes viskab hästi kõvasti talle mingi tõru või millegagi kuklasse niimoodi, et see loomake kukub maha ja ei ütle enam midagi. Mhmh. Suurepärane mõju. Väärtuskasvatus, nah. Või huumorikasvatus. Jee nii naljakas, väike olevus sai eluohtlikult vigastada, näe kui vahva, nüüd ta enam ei liiguta, vaatame seda uuesti igal faking reklaamipausil, hõissa.

Või siis on pedagoogika mulle pähe hakanud. Vabalt võib olla.

Aga näiteks ma olen kuulnud teooriat, et ruutvõrrandi kohustuslik olemine matemaatika õppekavas on see, mille pärast linnatänavatel on nii palju vandalismi. Lihtsalt nii kurjaks teeb noh.

Ma värvisin oma juuksed halliks.

See kass siin sööb piparkooke. Ja kõrbenud muffineid.

Hmm. Lissalt selle põhjal, et ma tunnen ära ilusad tissid või teen märkusi mõne kena paari jalgade kohta ja mõnikord kursaõdesid musutan ja seksistlikke nalju armastan, osa inimesi arvabki, et ma olen gei. Täiesti arusaamatu.




..ja siis kohustuslik unrelated pildiga illustreerimine.

Ma lähen nüüd vaatan poolteist tundi, kuidas Depp noorena sugugi näidelda ei viitsinud, aga ikka ilus välja tuli. Scissorhands noh.

1 comment:

  1. Häid jõulusid või mida iganes Sullegi.

    Ise olen ma ennast alati lesbiks kuulutanud, kui jutuks tuleb. Et, näe, mehed mind kohe yldse ei huvita. Mai tea, mis värk mul sellega on.

    Sind Sinu hallide juustega tahaks näha kyll. Pane mõni pilt kuskile.

    Kusjuures, ruutvõrrand on muidugi kuradist.

    ReplyDelete