I see you shiver in anticip

pation



Kuidas mul tee viitamine läheb? Tahaks öelda, et hästi. Põhinedes kõigel eilejuhtunul. Mess on väsitav ja lärmakas, aga kõik on tegelikult palju toredam. Meil on pisike nurgake ülikooli õnneratta ja hullumeelsete teadusbussi inimeste vahel. Viimased kipuvad meid õhukahuritega pommitama. Nii palju tüdrukuid tuleb ja tahab matemaatikat õppida. Nii palju poisse tuleb ja tahab 'mingit arvuti asja' õppida. Ja üleni nunnu. Igatahes olen ma nüüdseks viitand ja veennud ja siseinfoga varustanud mitut noort lootustandvat inimest ja üleni nummikas.
Mis üleni mitte-nummikas ja peaaegu isegi imev on – mul läks hääl ära. Nagu.. ma pean häälega töötama ja mul pole häält. Poole eilse päeva pealt läks ja pole tänaseks tagasi tulnud. Seega ma täna puhkan oma hääletegemis-aparaati, hängin uhkes üksilduses oma öömaja-pleissis, kus on palju teed, vahukoort ja sõnajalad. Mis värk on sõnajalgadega? Mulle ei mahu pähe. Mida siin ei ole on: wifi, kiire arvuti, see mess kuhu ma tulnud olen. Piuks piuks. Kuigi ma saan aru, et minu kurvastus ei tule nii palju sellest, et ma hullupööra tahaksin teed viidata vaid pigem sellest, et ma olin vaimselt valmistunud seda tegema ja ootamatused ajavad segadusse, tekitavad vastuolulisi tundeid, viivad rivist välja. Rivist väljas on kurb ja mahajäetud. Panustan sellele, et hääl imekombel terveneb homseks.

Ma võtsin liiga palju riideid kaasa.

Imekaunist Eerikat nägin eile. Kui me väiksed olime, me käisime ühes gümnaasiumis. Eerika on ikka samasugune armas olevus, nagu ta siis oli ja see on tegelt hea. Aga kuidas inimesed ei muutu? Kas nad ei muutugi? Võibolla inimesed muutuvad küll, aga nad muutuvad tagasi endisteks, kui nad kohtavad kedagi endistest aegadest. Kas mina olen ka samasugune, nagu ma kooliajal olin? Ma ise arvan küll, et ma olen hiiglama palju kasvanud. Kas see ei paista?
Muidugi näiteks üks tüdruk, keda ma Poola Woodstockil nägin ja kes oli ka ammusest ajast, oli küll muutunud. Armsast lihtsast sõbralikust neiust oli saanud tõsine sünge naine. Mis oli veits kriipi. Aga veits lahe ka. Kuidas üks inimene saab oma olekuga, oma hääle ja rääkimisviisiga, oma pilguga igal sekundil sulle justkui öelda: mees, sa ei tea, mis elu ma elan. Aga niimoodi süngelt.
Aga muidu on küll vanade aegade inimesi kohates tunne, et inimene on umbes 10-ks eluaastaks valmis ja midagi pole parata. On selline nagu ta on. Kuni vanadushullus tuleb. Või hullus niisama. See on ka alati võimalus.

Murca, ära kukuta ennast selles aines läbi. On küll raske, aga ära tee seda endale. Võta nüüd ennast kokku. Loe läbi need materjalid, kõigest 16+14+33+24+12+7+96 = 199 lehekülge tihedat tõsiseltvõetavat teksti + miljon õigusakti. Ära tee välja, et see moodustab umbes kuuendiku ühest ainest, mitte terve kakskorda suurema aine. Vahel lissalt juhtub, et üks kuuendik on veits suurem kui kõik teised kuuendikud kokku.

Inimesed, kes arvavad, et matemaatika on keeruline, ei saa aru, kui keeruline on tegelikult elu.

Diil oli, et kui ma internetti tahan, pean konfigurdamisega hullult palju vaeva nägema ja seda ulmelist asja tegema nagu interneti teel nõu küsimine internetti pääsemiseks. Umbes nagu sul on telefoniühenduse probleemide lahendamiseks number, kuhu saad helistada. Hull konfimine oli küll. Juhe – tagant ära – teisele taha – internet. Voila.

Ma õpin prantsuse keelt. Ma arvan, et vestmik ei ole kõige loomulikum viis keelt õppida. Mismõttes ma õpin kõigepealt ütlema lauset: 'kas te võiksite mulle juhatada teed lähimasse politseijaoskonda?' ja alles pärast seda õpin numbreid lugema. See on veits ebanormaalne. Ma õpiks umbkeelset prantslast pannes ka kiiremini selle keele ära.
Hmm... huvitav, kuidas umbkeelsete venelaste panemisega oleks. Oh, wait, umbkeelsete poolakate puhul just väga edukas polnud. Võibolla on seal funktsioonis mingi aja-muutuja ka. Jep. Tõenäoliselt.

Võõras lõhn.

Kui ma köhin, siis see haarab küüntega mu kopsust ja rebib sealt köha rütmis tükke välja. Nämm.


The red dots are called "pimples" and they're put there by God to remind you how much you hated being a teenager. (marriedtothesea.com)