Istu. Kaks.

Ma tahaks mitut asja rääkida, aga mitu asja on seotud mitme teise asjaga ja selleks, et sa umbes aru saaks, mida ma mõtlen, peaksid vähemalt tunniajast eeltööd tegema. TED-ist loenguid vaatama ja wikipedia artikleid lugema ja siis mingeid vanu postitusi õiges kontekstis ja siis veel minu pikka sissejuhatust. Niisiis mai ütle midagi. Pärast Aivile räägin. Või Tiidule. Tiit oskab sellist nägu teha, nagu ta saaks aru, mida ma mõtlen. Margus ka mõnikord. Üleni armastusväärne omadus mu meelest.

Ma parem räägin sulle oma ööpäevast. Kõik sai alguse kolmapa, kui Aivi sünna oli. Kusjuures, kes kolmapäeval orksis Airet õnnitles, langes ühe aivi-aire klassikalise praktilise tünga lõksu, Aire sünna on homme. Bazinga! Igatahes, kolmapa olin seal sünnal ja sealt jõudsin koju kell kolm öösel. Tudisin kuus tundi, ärkasin üheksa paiku, lasteaeda ei läinud ja meisterdasin oma õppevara. Käisin poes ka, sest kassisöök oli üleni otsas. Niisiis kaheni päeval koostasin õppevara, siis kappasin kooli ja näitasin õppevara ära. Kõik kiitsivad, mul oli üleni hea meel. Armsad illustratsioonid ja pdf formaat on võitev strateegia. Siis kell neli tulin koju ja tudisin üheksani õhtul. Ärgates sõin päeva teise eine – paki kiirnuudleid. Ja asusin avatud ülesannet ja tunnikava koostama. Ja nõulaifima. Ofkoors. Siis sain jällegi kell kolm öösel magama ja ärkasin kell kaheksa, et kooli/lasteaeda minna. Ja koolist tulles karjusin feilinud lillekulleri peale ja siis magasin kodus kolm tundi. Ma saan raha tagasi. Alati minge ütlema, kui teenusega sugugi rahul pole.

He says: ma ei tea. ma veits kardan sind. sa räägid nii kiiresti.

Õues on külm. Akna vahel on silikoon. Natuke vist puhub ikka. Või ma kujutan ette.

Tglt käib vahepeal niimoodi, et mõni kutt lükkab sõrmed läbi oma pikkade juuste või sirutab ennast kampsunit seljast võttes niimoodi ja oh... Teinekord käib niimoodi, et mõni kutt võtab oma arvuti kotist välja ja oh... Lissalt see hellus ja jõulisus oma läpaka käsitlemisel, selle nii põhjalik tundmine, selle täiega valitsemine... oh. Nii Ilus lissalt. Autodega ei ole nii. Mul autode peale üldse ei tõuse.

Peaks oma to do listi välja otsima ja seal joonlauaga veits möllama, nii õnnestunud tunne on peal.

Ma võtsin kevadeks liiga palju aineid.

Tead, kuidas ma tavaliselt aineid võtan. Lähen õisi ja vaatan oma õppekavale põhjalikult otsa. Siis hakkan aineid ühekaupa otsima ja nende toimumisaegasid vaatama. Märgin neid harilikuga oma tunniplaanimustandisse. Vaatan kõiki rühmi. Märgin kõik rühmade variandid ära ja arutlen, milline rühm kõige mõttekam oleks. Midagi ära ei vali. Tutvun eesmärkide ja toimumiskohtadega. Ma varun selleks kõigeks aaeega ja teen seda haige põhjalikkuse ja naudinguga. Sobitan. Vaatan, kuidas mahub, kuidas ma jõuaksin jne. Pikk protseduur. Siis ühekaupa hakkan ära regama ja pean silmas neid mõttekaid rühmi ja igasuguseid asju. Keegi ei tohi segada, üleni kõrgel tasemel keskendumine. Mis ikka kattuvad nõuavad otsuse tegemist ja mõnikod on see nii raske.
Seekord tegin nii. Võtsin valiku ’minu õppekava ained,’ regasin ära kõigele, mis sai. Siis võtsin ette psühholoogia instituudi, valisin järjest kõik ained, mille nimetus veits huvitav tundus, regasin ära. Hull linnukeste panu lissalt. Siis vaatasin oma tunniplaani, et mis sai. Ja sa vahi raiska. Mitte ühtegi kattuvust, peale ühe praksi. Ja reede on vaba. Šef. Ma hakkangi tunniplaane nii koostama.
Huvitav, kas üks mu õppejõud ongi lastekirjanik või lissalt sama nimega.

Mida saab soovitada. Tavaliselt soovitatakse raamatuid või filme või muusikat. Aga olenevalt inimestest saab soovitada ka toiduretsepte. Kingapoode. Kinnisvaramaaklerit. Trenni. Juuksurit. Aga näe, mõned inimesed soovitavad õppeaineid.
Soovita mulle mingit kevadsemestri ainet.
Ok. Mis sulle meeldib?
Mulle meeldib see ja see teine.
Oo, aga kas sa seda oled võtnud? See on päris hea.
Nii nohik nagu.

Arvutis istudes ei saa sugugi tekstülesandeid lahendada.

Oo ja ma tutvusin ükspäev ühe eriti cooli inimesega. Ühe emaga. Meie dialoog algas sellest, et ta küsis, kui palju mul lapsi on, sest ta oli arvanud, et ma olen kuidagi seotud selle mehega, kes enne kolme lapsega sealt läbi käis. Ja kui ma teatasin, et ma olen täpselt nii osav, et mul on laps ja ma pole ühegi mehega seotud, vastas ta: nagu Neitsi Maarja. Siis me rääkisime pikalt tõsiusklike huumorimeelest. Ja Twilightist. Ja filmidest ja raamatutest ja inimestest. Ma pole ammu ühegi endast 10 aastat vanema inimesega nii ühe laine peal olnud. Ma pole ammu ühegi uue inimesega nii ühe laine peal olnud. Nii hea nagu.