Mina ja mu epsilon-ümbrus

Kool on jätkuvalt neetult vahva ja täiesti hulluksajavalt koormav väsitav ja noh... hullumeelne. Mul on jätkuvalt parajalt väike loenduv arv kursakaaslasi, kes on igaüks piisavalt imelikud. Täna oli meil näiteks kontrolltöö. Ma näiteks skoorisin sajaga. Ei, tegelt mai tea veel punkte, aga tunne on piisavalt hea. Siis täna oli veel see päev, kui ma läksin õppejõu juurde ja ütlesin: ma ei taha seda viimast kodutööd teha, mul on kõrini sulle esseede kirjutamisest, anna mulle parem ülesanne. Andiski. Nüüd mul on ja sellega pean ma nüüd elama. Kolm arvestust sain ka täna kirja, 9 veel ja ongi semester teht. Jei, mina.

Mu must kass on nagu vari. Hämaras toas hääletult leviv kohatine valguse puudumine. Ja ta on natuke nagu suits, sest kui ta parajasti täiesti hullunult ei kappa, liigub ta hästi sujuvalt ja peaaegu voolavalt. Natuke nagu must siid, sest kogu pehme kiisupoja karv on asendunud siidise läikiva kassikasukaga. Lisaks on ta peast segi kaabakas, sest ta ronib allalastud ribikardina ja akna vahele ja nügib ribikardina abil vähima raskuseta terve aknalaua asjadest puhtaks. Terve aknalaua pika puuga tühjaks. Kõik, mis kardinale ette jääb. Põrandale või mulle voodisse.

Oot kas ma olen maininud, et to do listide koostamine on mu kõige lemmikum prokrastineerimise meetod? Ma koostan neid kuupäevade järgi järjestatult. Siis õppeainete järgi grupeeritult. Olulisuse järgi. Tehtavuse järgi. Töömahukuse järgi. Koostan hästi tabuleeritud loetelusid ja alamloetelusid, et iga ülesande iga pisimgi etapp oleks kirjas. Annan failidele leidlikke nimesid. Asetan neid desktopile ja koolikausta ja oma kausta ja pulga peale ja tagasi desktopile. Kirjutan koostatud listidele vaimukaid, kogu situatsiooni hästi iseloomustavaid tiitleid. Kopeerin liste arvutist paberile ja paberilt arvutisse. Leiutan viise juba-tehtud asjade märkimiseks – mahatõmbamine või linnuke või joon alla või midagi muud. Vahepeal märgin juurde hüpoteetilisi ainepunkte, mis vastava ülesande täitmine tuua võiks. Kirjutan juurde märkusi, kui kaugel ma juba olen või mis idee mul iial tulnud on. Ma olen selles neetult osav.

Peaks endale paberi peale siukse vocabulary koostama ja üleni ära õppima. Et ma ei peaks õpetades kogu aeg kasutama sõnu 'thingy' ja leidlikku valikut asesõnadest.

Mingisugune eile näiteks korjasin maja pealt üles kaks üleni pisikest nunnut esimese kursuse arvutitehniku-nupsut. Sikutasin tibukesed krattipidi puhkeruumi ja seletasin neile graafikualuse pindala leidmist ja ositi integreerimist. Kolm korda seletasin, neljandal korral hakkasin ise ka aru saama lõpuks.

Oh vau. Kell on üle südaöö ja ma pole oma õppematerjali valmis teinud ega ülesandeid lahendanud. Tüüpiline. Ma olen ikka vastik enesepiinaja. Mis kuramuse pärast ei võinud ma päeval koolitööd teha? Aga ei. Oli vaja vahtida. Nüüd on tulemus käes. Oh mind küll.