saiavares

Tee on nüüd viidatud. Ilge väss on peal. Tegelt tulin juba eile tagasi. Avastasin täna bussiga taadu juurde minnes, et mul on sõitmise üleküllastumus. Kuigi ainult tallinnaskäik ja selle vahemaa sõitmine pold isegi samal päeval. Mis inimesed need on, kes iga päev seal käivad. See on ju niii kaugel.

Mul laps hakkas lugema. Ma olen üleni õnnelik ja uhke selle pärast. Mhmh, see on mingi veider viis, kuidas emade pead töötavad. Emana saad sa uhke olla igasuguste asjade üle, ka nende, millega sul endal pole peaaegu üldse pistmist. Igatahes. Lugemine. Raamatuid veel ei loe. Loeb reklaame ja silte. Ja esimest korda ma avastan, kui paljud sildid on võõrkeelsed või väljaloetamatud või täiesti absurdsed või valesti kirjutatud. Ja siis seleta talle, et seda ei loeta niimoodi või et see on ingliskeeles või et see ei tähenda midagi. Terve linn on tihedalt täis kirjutatud asju, mis ei tähenda midagi. R-E-N-A-U-L-T. Ei, kullake, see loetakse renoo. Sest lihtsalt loetakse. See ei ole eesti keeles. Eeden on valesti kirjutatud, d ja e on kokku kasvand õunaks ja ei ole lugemaõppijale äratuntavad tähed. Seleta viieaastasele, misasi on hinnaöö... või tudiš piip... konsum... SEB. Ja üldiselt ma ei ole üks nendest inimestest, kes ennast igal õhtul magama nutab, kui uus ÕS välja tuleb ja ma tavaliselt ei märatse, kui firmade või poodide nimed võõrkeelsed on. Praegu lissalt ilgelt häirib, et ma pean mitu korda päevas lapsele ütlema: ära loe seda, see pole eesti keeles või see ei tähenda midagi. Sest ta, eksole, näeb kogu selle vaeva ära, tuletab tähed meelde ja venitab sõnaks kokku ja siis see polegi sõna, vaid on mingi lollus. Kahju hakkab ju. On siis vaja kõigil nii palju lollust kirjutada?

Selles mõttes, et bussid on ikka suht väikesed sõidukid meil. Tavaliselt ikka jääb mõni inimene pühapäeva pärastlõunases inimeste tormis õnnetult bussi järel jooksma, sest lihtsalt ei mahu. Räme olelusvõitlus toimub bussiukse juures, ainult tugevad pääsevad Bussile Number Üheksa. Ja need, kes esimesena pääsevad, saavad loomulikult tasuks hinnalisi kingitusi ja kõikide teiste imetleva austuse. Seega ära kõhkle oma kaaslinlasi küünarnukkide ja turukottidega nügimast. Tahad ju bussi saada? Tahad ju esimeste seas olla. See, et ainult mõned üksikud saavad esimesed olla, on levinud valearusaam. Kõva tahtmise juures saab samaaegselt bussiuksest sisse astuda kuni kümme inimest. Järjekorrad on nõrkadele. Ära anna alla. Ära lase neil näha, et sa kardad.

Ma üldse ei viitsi rääkida täpsemalt sellest, mis me teeviidal tegime. Või siis
(guugeldab ja sikutab ja installib ja nuputab ja ekspordib...) Tadaa!



Ahjess. See on nii šef programm. Peaks seda veel harrastama. Millegi jaoks. Teeks õppematerjale sellega näiteks. Õpiks seda päriselt kasutama näiteks.
Peaks tegelt praegu pedagoogika kodutööd tegema.

Täna me veits arutasime Rolandiga köögis süüa tehes, et mis värk nende jäneste ja küülikutega siis lõppude lõpuks on. Ja et mismõttes on metsikud küülikud ka olemas ja et kas jänesed on küülikutest rangelt suuremad või väiksemad. Siis ma leidsin, et hullult lahe oleks, kui Aleksei Turovski oleks mu isiklik sõber ja iga kord, kui ma mõnel sellisel teemal nuputama hakkan, ma saan talle helistada ja ta veits räägib mulle. Oma sellisel eriti muhedal moel.
Just mingisugune eelmine nädal me Aiviga jalutasime talveõhtu pimedas ja märjas linnas ja nuputasime, milliseid sõpru meil vaja oleks. Sest hullult oleks tahtnud kellelegi lambist külla minna korraks. Näiteks oleks vaja selliseid lahedaid hipisid, kelle poole saab sisse astuda ja veits põrandal vaipade peal istudes teed juua ja maailma asjadest rääkida. Või üks selline kunstnik, kes elab-sööb-magab oma suures ateljees ja maalib või voolib üleni öösel ja pakub punast veini ja jutustab meile kõikidest oma hulludest ideedest. Või mõnda sellist khuuli arvutinohikut, kes on nii kui nii liiga öösel üleni üleval veel ja kogu aeg üleni pöörane vaimustunud mingite oma projektide ja ideedega ja tal on palju kohvi ja arvutimänge. Ja siis me lissalt laekuks selliste sõprade poole ja üleni vahva. Aga näedsa. Ei ole siuksi sõpru. Inimestele peab pikalt ette helistama, nende poole ei ’laeku’ lissalt lambist kolmapäeva öösel vastu neljapäeva. Inimesed elavad ühikates, koodustega paneelmajades, vanematega, armukestega, masendusega. Ei ole nii, et korraks astud sisse, jood aknalaual jalgu kõlgutades veits veini/kohvi/teed/viina ja hingel hakkab hea.

On hoopis nii, et kõnnid mööda tänavaid ja laternad peegelduvad märjal asfaldil ja Kastani tänava lõpus on Taara puiestee. Ja udu. Ja Toomemägi võib halva orienteerumisvõime juures päris ulmeline kogemus olla.

Ühes multikas on üks 500-aastane jänes, kes elab maa all koopas ja kelle lemmiktegevus on möödujate ehmatamine. Viisaka jänesena küsis ta alati endalt: kas ma pole seda möödujat juba ehmatanud. Viisaka teeviitajana küsisin ka mina alati endalt: kas ma olen neid inimesi juba meelitanud. Sest meelitatavate inimeste valimine toimus põhiliselt ikkagi välimuse järgi. Ei hakka tülitama neid, kes ei paista ei huvitatud olevat ega pisutki selle suuna inimesed. Igatahes. Pöördun järjekordse noormehe poole oma tüüpküsimusega, ta tundub kuidagi veits varemnähtud ja ma pean üle küsima: kas me oleme teid juba meelitanud? Ta silmitseb mind uurivalt kavala muige saatel ja vastab: 'nooh... natuke ikka.'

Mul on selline tunne, et ma vist ei ole ikka väga hea inimene.

Uue Twilighti vaatasime ka ära. See oli nii neetult naljakas. Einoh, loomulikult veits kummaline ja lihaseliste märgade teismeliste vaatamisest ei ütleks ka tavaliselt ära ja muidu visuaalselt pandav film. Aga põhiliselt ikka naljakas.