Thursday, January 21, 2010

your mother



Niisiis. Eilne oli tore.
Hommikulõik. Juba tükk aega lükkasin äratust edasi. Ja siis kukkus kass mulle pähe. Ta üleni kogemata, ta sugugi ei tahtnud kukkuda. Ma sain sellest aru nende küünte järgi, mis ta suurest ehmatusest
mulle pähe surus.
Esimene asjalik asi. Andsin tundi. Tund ei tulnud hästi välja. Motivatsiooniprobleemid, ma eelistan uskuda. Nii mul kui õpilasel. Mul on kindlasti veel mingid probleemid. Ma olen veits problemaatiline.
Päevane tegevus. Õppimine. Võinoh, hoogudega, sest mingid tuurid käivad peale. Rumal rahutus. Leppisin endale juuksuri aja kokku. Regasin ennast trenni. Tegin värke.
Trenn. Sel ajal kui trenn käib ja enda kehaasendit peab hoolikalt jälgima, leian ma alati, et ma tulen ikka neetult kenas pakendis. Sel ajal, kui ma duši all vedelen, on mul aega teisi vaadata ja siis leian ma peaaegu alati mõne 'wtf mismõttes mina tahan endale sellist keha!' vaatlusobjekti. Prinkide kumerustega ja nõgusustega, õõtsuvate puusadega veatult sümmeetriline kuldpruun keha, mis sillerdab valguse käes. Ja siis ma pean ennast lohutama, et see seal pole ihaldusväärne rasvkude vaid tõenäoliselt mitmekümne tuhande kroonine odav silikoon ja teadmisega, et enamasti on kurvikate kehadega tüdrukud veendunud, et nad on rõvedalt paksud. Ma olen parema meelega kurvitu kui kompleksidega.
Õhtune tegevus. Lasteaiast võtsin lapse ja sõitsin Kunstnike Majja näituse avamisele. Avamine oli imekena. Viinaga avamistel podki varem käinud, olin sellistest aint kuulnud. Nad lasid ühe aktimodelli ka sinna ringi poosetama ja mu laps pildistas oma elu esimese aktifoto seeria. Lisaks sain Margitiga hängida ja kohtasin kogemata Arturit. Ma üritan sellest üleni üle olla ja täiega tšill ja suva, aga tegelikult ei saa vist keegi meist eitada, et Arturil on sellised silmad. Millised silmad, sa küsid? Sellised.
Koju pidin jalgsi tulema. Õues on külm. Õnneks oli mul veits kütet sees juba. Kodus tegime head süüa. See on meil siin selline komme õhtuti koos head süüa teha. Riisi keetsime, kala panime ahju koos maitseainete ja võiga ja tomatisalati keerasime ka kokku.


Waaa! Mul on nii kõrini sellest majapidamisest. Ma võin siin tundide kaupa koristada ja toimetada ja see on ikka ilge seapesa. Niikaua kui ma köögis nõusid pesen, tõmbab kass kusagilt midagi alla või sätib Koit ülima hoole ja armastusega kõik riiuliservad lego-koletisi ja volditud linnukesi täis. Ja isegi kui ma teen toa korda, piisab üks kord kapist riiete otsimisest või paar korda hommikul kiirustamisest ja juba on ta tagasi sealsamas. Rääkimata sellest vaibast, mis lissalt imetabasel kombel läheb kohe pärast äraimemist tagasi sodiseks. Ja kõik need asjad, millel pole oma kohta ja mis mul millegipärast ikkagi on. Ma tegelt ei nõua mingit haiglast korda. Ma pole mingi napakas. Ma tahaks lissalt, et mul on ruumi kuskile kohvitassi panna ja et ma saaks põranda peal astuda. Üks kord teen süüa ja kogu köök on musti nõusid täis. Pesen terve masinatäie pesu, koristan põranda ära ja jälle on pesukastil kuhi peal. Prügikastid on kogu aeg täis.
Mõni päev ma tahaks lissalt kogu selle pahna minema visata. Miks ma elan nii paljude asjadega. Viskaks Kõik Minema. Kõik riided, nõud, raamatud, õppematerjalid, kirjutusvahendid, noodid, väljaprindid, joonistused, kangad, mänguasjad, mööbli, vaibad, tekid, ehted, kotid, jalanõud... see kõik võtab nii palju ruumi ja mul on siin nii kuramuse kitsas ja õuuudne.
Elaks lissalt tühjas karbikeses, ühes nurgas läpakas ja teises üksik madrats. Nii kena oleks. Aga noh siis võiks juba põrandalamp ka olla. Ja küünlad. Meeleolu mõttes. Ja noh ega ainult läpakast ei piisa, kettaruum saab otsa. Siis on vaja välist ketast ja cd-riiulit. Põrand on külm, sinna peab vaiba panema. Põrandal istumine teeb seljale liiga, vaja ikka laud ja tool hankida. Nii hea raamat, see võiks ikka igapäevaselt ligi olla. Ja see raamat ja see raamat. Ilma muusikata pole võimalik, siis on vaja kõlareid. Siis on vaja suuremat monitori, et filme vaadata. Siis on vaja... Ja seal ta läheb. Varsti eladki jälle toas, kus asjad võtavad enda alla suurema ruumala kui õhk. Ja koristamine võtab tunde ja tahaks kõik lissalt ära visata.
Inimesed on ikka nii lollid. Miks meid nii lolliks on välja mõeldud. Ma mõtlen, et kui ikka nii palju vaeva näha mingite elukatega, oleks ikka võinud nad veits arukamad teha.
Või siis on see lissalt mingi veider mittenaljakas nali.

Kusjuures, väidetavalt, kui sul on deja-vu tunne, tuleb see sellest, et Jumal pidas mingit asja naljakaks ja ta tahtis oma sõpradele ka näidata.

Sirlasõber-Juuksuriksõppiv-Rol lõikas mu juuksed maha. Ma ise lubasin. Nüüd on mul jälle see poisipea, mis mul hästi käib. Hea on katsuda ka. Uued soengud on alati nii head katsuda. Kõige põnevam tähelepanek seal töökojas polnud mitte asjaolu, et mingid naised käivad Rolile seletamas, kuidas šampooni doseerida või soenguvahaga ümber käia. Kõige šefim oli see, kui mingi õpetaja tuli ruumi, hõikas 'nii tüdrukud, kuulake!' ja Rol pani käärid ära ja kuulas.

Niisiis. Mis meil veel on? Ma üldse ei salli oma vaba graafikut ja asjaolu, et mul pole põhjust hommikul endale silmi pähe teha või puhtaid sokke panna. Sest mul ei ole tunde. Mul pole kohtumisi inimestega ega asjaajamisi asjalikes kohtades. Ma pean isekeskis õppima siin. Uus semester võiks juba alata. Mul on kõrini sellest organiseerimata ajast ajal kui paljajalu õue minna ei saa. Tundub vale.

Või siiski... peaks paljajalu lume peal käima korraks. Huvitav, kuidas oleks. Ma kujutan ette, et mingid iidsed eestlased käisid mõnuga -17 juures paljajalu väljas. Ja magasid heintes. Ja tegid mustlastega lapsi. Ja jõid lehmasooja piimavahtu.
Jep, see mõjuks mu algavale õud-nohule kindlasti peletavalt. Väike jalutuskäik paljajalu ümber maja.

Klaviatuuri multimedia hotkey'd ei tööta, kui OpenOffice'i aken on aktiivne. See teeb mind mõnevõrra uudishimulikuks.

Aga vaata seda videot ma täiega paneks selle päriselt siia, ilma lingita. Aga ei lubata. See on tore video. Seal on Jack White ja üks pif ja neil on püssid ja nad teevad ägedalt rokkimise kõrvale põmm-põmm. Väga ilus video on. Hästi tehtud ka.

No comments:

Post a Comment