Wednesday, April 14, 2010

nutt & hala

Ma lähen hommikul kell kaheksa toimetuleku toetust* taotlema. Sest see osakond lihtsalt on niisugustel aegadel lahti. Sealne koridor haiseb kusiste riiete ja vaeste järele. Nurgas on pappkast kellegi ülejäänud hilpudega. Töötajad näitavad mulle seadusest näpuga järge ajades, kuidas ma ei saa see kuu sealt abi. Kuu lõpuni on 17 päeva. Ja et nad ei saa midagi teha, et seadus niisugune on. Siis ma istun teises kabinetis oma kurba lugu jutustades ja kuigi nad on minu vastu viisakad ja paid, tunnen end nagu viimane kalts. Kogu see protseduur on nii alandav. Nüüd ma võtan oma potskud-purgid ja viin turvakodusse. Nad annavad mulle sealt korra päevas kaks portsu sellest lõunast, mida nad vaestele valmistavad.
Ma tulen koju ja nutan pool tundi. Sest ma olen õnnetusehunnik. Ma olen abitu saamatu hädapätakas. Kes ei saa ennast ise ära toidetud ja katetud. Kes on seal põhjas, seal kõige vähem hakkamasaavate inimeste hulgas.
Ma lasen oma vanavanematel ennast toetada. Mis inimene ma olen?
Ja ma ei taha. Ja see kõik on nii faking perses. Ja see ei lähegi kunagi paremaks. Nii hakkabki nüüd olema. Praekartulid ja taimetee ja ebainimlik kliima.
Muidugi ma armastan oma last. Aga iga kord, kui ta küsib, miks ma talle ei osta suurt karpi Star Warsi legosid või tõukeratast, tahaks ma kellelegi kallale minna. SEST MUL EI OLE RAHA. Kurat ja põrgu.

Varsti keeratakse mu telefon ja internet ka kinni.


Jah. Muidugi on kogu see raha ja staatus ja kõikmisveel mingis kultuurisemiootilises või antroposoofilises või misiganesoofilises mõttes üleni põnev nähtus. Ja ma võiks vabalt seda teadlase pilgul huviga jälgida. Lissalt praegu on mul vaja oma silmi paiste tönnida ja karpidega turvakodu poole sõitma hakata.


näe nunnu pilt ka, et veel eriti hale oleks




* Toimetuleku toetust arvestatakse nii. Inimene peab saama ära maksta koduga seonduvad kulud: kommunaalid, üür, elekter... ja inimesel peab jääma raha, et ennast toita ja katta. Võttes arvesse kõiki rahasid, mis ta saab. Kõiki toetusi abisid, pensione jne. (Kusjuures mingil eriti segikepitud arulagedal moel eelmist ja käesolevat kuud ühendades.) Seega kui sul endal jätkub täpselt raha, et tasuda oma korteri eest, annavad nad sulle natuke juurde, et sa saaks ennast toita ja katta. See on 1000 esimese inimese pealt järgmiset pealt 800. Selle rahaga peab saama kuu aja jooksul osta süüa, maksta transpordi eest, osta riideid, jalanõusid, mänguasju, õppevahendeid, ravimeid. Lisaks peab selle sisse mahtuma kõik muu 'luksus'. Internet, telefon, lemmikloomad, kingitused, sünnipäevad, reisimine, trahvid, järelmaksud, intressid...

3 comments:

  1. Ära nuta. Pea vastu.

    Tulen varsti ja siis hakkab kõik jälle sädelema.

    ReplyDelete
  2. Tegelikult tuleb väike uhkus hinge meie paljukannatanud kodumaa arengute pärast - kui internet, reisimine ja järelmaksud saab jutumärkide vahele "luksuseks" kirjutada. Rikas riik ja rahvas oleme.

    ReplyDelete
  3. Anonymous02:09

    Kui Kärt ja Mirjam väikesed olid, pidin mina ka pidevalt sots osakonnas käima toetusi ja lastele tasuta koolilõunat taotlemas (lunimas, anumas ja oma vaesust tõestamas.) Kurat, kui vastik oli.
    Ja sa oled lõpmata tore inimene ja ema ja naine.

    ReplyDelete