Saturday, June 12, 2010

I can count to purple backwards

Mhmh. Se'n nüüd see koht, kus ma ütlen, et mul on mingi peene nimega disorder, sest mu meeleolu kõigub. Eile oma viimaselt eksamilt tulles olin ma üleni on top of the world. Ja Aiviga oma eraelu räpaste üksikasjade arutamise ja pargis kokade joomise järel oli ka täitsa hea veel. Aga sis ma jäin magama. Aga täna hommikul ma olen ni pisike. Tahaks end rulli keerata ja lõputult kurval pilgul tühjusesse vaadata.

Mul on veel miljon kodutööd. Need on sellised, et ma võin kasutada kõiki olemasolevaid materjale ja sugugi midagi pähe jätma ei pea. Aga ma pean olemasolevate materjalides, sealt õpitud maailmavaates, mõistete süsteemis, selles etteantud lähenemises genereerima oma originaalseid mõtteid. “Vältida loengu näiteid.”



Huvitav, kas mu õppejõud loevad mu blogi, ma just mõtsin.

Vahel, kui inimesed saavutavad minu suhtes seisukoha enne, kui neil on minu arvates minu kohta piisavalt andmeid, on see kahtlane. Ja seal on kaks varianti: nad kas ongi juba loomult mingid ilgelt eelarvamuslikud närakad, kellel piisab paarist kohtumisest, et kõigutamatu seisukoht saavutada. Või. Nad on kusagilt ilma minu teadmata saanud lisainfot. Ja seal on ka kaks varianti. Nad kas kuulsid mõnelt teiselt inimeselt (Who told you this?- They. - They talk a lot, don't they? - They certainly do.) või nad loevad mu seda siin. Ideeliselt töötab seisukohtade jaoks mõlemas äärmuses.

Keegi suunab teemat seksi või millegi veel räpasema poole, öeldakse, et ta mõtleb vasakule. Miks vasakule? Mis on vasakul? Kuidas sinna saab? Can I come?

Karlovas on hästi palju shortcute, salaradasid, unustatud sise- ja tagahoove, mitte kuskile viivaid teid ja tänavaid. Ma olen mõnikord oma põgenemisunenägudes mööda öist Karlovat jooksnud.
Põgenemisunenäod on suht šef tegelt. Seal ma põgenen. Ma ei tea mille või kelle eest või miks, aga ma tean, et ma pean ta maha raputama. Et miski pole sellest tähtsam. Ja siis ma teen sellist adrenaliinist paksu actionfilmi pagemist. Jooksen mööda tänavat, treppidest üles, akendest välja, üle aedade, läbi tubade, ümber nurga, redelitest alla, üle katuste, majade vahelt, mööda koridore, üle käsipuude, mäest alla, mööda teerada, valguse kätte ja pimedusse, üle autode, üle tänava, ustest sisse, vahekäikudest läbi. Kiiresti-kiiresti-kiiresti. Ja süda täiega taob ja ni hirmus. Ja mul tuleb neetult hästi välja, ma olen üleni osav. Kuigi nad on mul kannul. Ja ma ei väsi. Aga hästi hirmus on ka. Mõni kord ärkan ehmatusega. Tavaliselt mitte.

Huvitav, mehed üldiselt ei samasta end oma kassiga. Aga nad kalduvad samastama oma mune kassi munadega, ma olen tähele pannud. Sest rohkem kui üks mees on öelnud, et ta põhimõtteliselt keeldub oma isast kassi kastreerimast. Nagu ta kujutaks elavalt ette, mis tunne on munade maha võtmisel. Kuigi tegelt ei võeta ju tema mune maha, vaid kassi omad ja ta ei ole kass. Mul näiteks polnud mingit probleemi oma looma kastreerida, pole mul siia vaja mingeid kiima käes piinlejaid... lisaks.
Aga. Ma mul on mõningane tõrge kassi küünte lõikamisega. Seal on mingi pistmine väärikusega. Ja seal on mingi värk ise enda kaitsmisega. Iseloomuga ja selle näitamisega. Kuidas ta siis enam kass on, kui ta ei küünista.


Armumine ei käi niimoodi välk selgest taevast. Inimene, kes ei taha armuda, ei armu. Selleks, et armumine saaks võimalikuks, peab inimene olema ise avatud sellele. Ta peab olema vaimselt valmis. Valmistunud. Teinud põhjalikku enamasti teadvustamata eeltööd endaga. Oma mõtteviisiga. Oma tundemaailmaga. Ja sel hetkel, kui ta saab valmis, on tal nagu see palja lendava tite lastud nooleke peppus. Nagu mingi paganama needus peal. Siis see juhtubki suht kippelt umbes esimese/ainsa ettejuhtuva objekti suhtes. Ole aint meheks ja jää sel õigel hetkel nina alla. Ja viola.

Ma ütlen voila asemel viola, sest minu meelest ni naljakas. Aga ma mainin siin eraldi ka, sest äkki sai märganud.

Ma vihkan ootamist. Väldin seda igal võimalusel. Alati, kui mul on vaja oodata, kasutan ma maksimaalselt vahepeale jäävat aega ära. Et see poleks ootamine. Kasvõi püstitan endale vahe-eesmärke, mida enne saavutada. Ma kannan juturaamatut alati kaasas, et ma ei peaks ootama. Ma kannan tihti konspekte või koduseid ülesandeid kaasas. Kui mul on kellaaeg kokku lepitud, ei säti ma end kunagi varasemaks ajaks valmis, et sis ripsmeid plaksutades jalg üle põlve istuda ja rahutult seinakella põrnitseda. Ma teen midagi asjalikku. Või siis mitteasjalikku aga haaravat. Või siis sätin ennast selle ajani. Või sätin ennast valmis ja siis ajaviiteks panen pesu kuivama või sorteerin sokke. Niimoodi saab palju asju ära tehtud ja aeg pole kunagi raisatud. Veel saab niimoodi hästi hakkama võimaliku (kujuteldava) ärevusega.
Kas ärevus saab olla mitte-kujuteldav? Hmm. Nojah, kui see on ilmselt mingitest rohtudest, ma kujutan ette.

Jesus has changed your life. Save changes?

Eeltöö: avasta tugevad keerulised emotsionaalsed veendumused mõne reaalse inimese suhtes.
Samm 1: langeta üdini loll mõtlematu otsus sellele inimesele oma veendumused teatavaks teha
Samm 2: ütle talle seda
Samm 3: paranda ja täiusta öeldut, sest ta sai valesti aru või see kõlas muidu halb
Samm 4: piinlik
Samm 4a (valikuline): korda samme 3 ja 4. hästi. palju. kordi.
Samm 5: otsusta mitte kunagi enam mitte kellelegi oma emotsionaalsetest veendumustest rääkida
Samm 6: tee üks halb kohatu teemaväline nali
Samm 7: naera selle üle
Samm 8: kuuluta oma 5. sammul tehtud otsus sotsiaalselt, emotsionaalselt ja muidu ka ebaküpseks ja alusta mingi aja pärast uuesti algusest

Hmm teeks õige endale ühe peapesu. Saaks ilusaks jälle. Kuigi mis inimene peseb teisipa pestud pead reedel uuesti? Peaaegu nagu mul oleks stress või trenn või üldine parmusus või halb šampoon.

Pilt ilusast pifist siia vahele:

Ahjess. Tätokad ja nahkriided ja nõksus puus koos relvaga värvli vahel.

Mul on noble quest. Ma pean saama oma blogi postitusala laiemaks, parempoolse sidebari õigesse kohta sama laiana, kõik ribad, vidinad värgeldused kõigele sellele vastavaks. Ja ma ei loe html-i. Ainult natukene veerin. Ja mul pole seda usskumatult lahedat html editori, millega turvaliselt katsetada niiet ma pean katsetama bloggeri enda previewga. Mis veits imeb.
Kes teab mingit lihtsat viisi, mis ei ole nii ilmne nagu template'i vahetamine, andke märku.

3 comments:

  1. Anonymous13:03

    Ma arvan, et sul on päris palju sõpru, kes loevad HTML-i.

    ReplyDelete
  2. "Kas või", mitte "kasvõi",
    vähemalt ÕS-i järgi.

    (Mõnedele inimestele ei meeldi, kui nende kirjavigu parandatakse, aga minu meelest on see õpetlik)

    ReplyDelete
  3. ja 'siis' kirjutatakse kahe i-ga, onju.

    ja 'pif' või 'mõtsin' pole isegi sõnad mitte. või 'pepp'

    ni palju õpetamistööd on veel ees

    ReplyDelete