Nii tibukesed. Paneme selle laulu mängima.
Hmm. Hakka või arvama, et keegi segab korrapäraselt mulle joogivee sisse midagi. Hästi kena on olla. Asjad panevad naeratama. Detailid on ilusad. Üksikud pisikesed momendid ja hetked on üleni nauditavad. Toit on hea. Jook on hea. Muusika on hea. Inimesed on hea. Ilm on hea, tuul ja päike ja vihm ja pilved. Lombid. Elu on ilus. Ni palju lahedaid asju on olemas, mul on aega, et proovida neid kõiki. "Ole mõistlik, ma ei jaksaks end pärast liigutadagi."
Kusjuures, mul ei ole veel kooliasjad kõik tehtud. Paar asja on veel teha, et semester lõpetatuks kuulutada. See ei ole kergendusrõõm. Kusjuures, ma ei ole armunud. in fact I cant stop falling out. Lissalt mingi imetabane ilu on laskunud. Kogu aeg ei ole. Asjad ikka ajavad närvi ja teevad kurvaks ja Igatsus Tume ja kogu see teema. Aga vahel nagu viskab. Imeilus kollane puust piilupart oli Salme köögis. Michael Franti muusikavideo paneb üleni jala tatsuma. Rohelised oliivid tekitavad külmavärinaid. Mu särgiesine on vihmatäpine, kui ma jalgrattaga poodi sõidan. Punane kapsas on seest täidetud täiesti jumalike mustritega. Kõik on nii ilus.
Mida iganes te mu joogivee sisse panete, ärge veel lõpetage.
Ma hakkasin True Bloodi vaatama. Tegelt mulle see juba ammu meeldis, Tiit vaatas ja ma vaatsin paar osa ja üleni awesome. Ma mäletan, et mul oli tookord isegi umbes nädalane vaimustushoog. Sisaldades tsiteerimist, guugeldamist ja ümberjutustamiskatseid. Aga minaeitea, mis ette/vahele tuli, et ma üleni täiega otsast peale vaatama ei hakand siis. Nagu Dollhouse'i hakkasin. Aga siis nüüd veits värskemalt imekaunis Raimond mainis ära, et True Blood ja mulle tuli järsku kõik see meelde. Sest see ongi ju see ometigi, saadsaaru. Nüüd vaatangi. Ja ongi hea. Ni hea.
Mul on üks lamp, millel on säästupirn ja temaga mitte sobima mõeldud matist klaasist kuppel. Aga ikka on liiga ere, et öösiti põletada. Roheline rätik üle visata on hea mõte. Teeb toa selliseks metsaseks. Täna öösel katsetan punase rätiga. Ka suht kena, aga natuke teist moodi. Ei, mkm. Ei tee halba nalja laternatest eksole. Proovi nüüd olla.
Dialoogi variant nr 1.
A: Miks sa mind ei taha, ma ju meeldin sulle
B: Sest ma tean, milline sa oled
Dialoogi variant nr 2.
A: Miks sa mind tahad, sa isegi ei tunne mind
B: Selle pärast tahangi
Vahel on mul nii, et ma saan aru küll, aga ma parema meelega ei saaks.
Niisiis. Orksis komistasin mingi verinoore napiltlegaalse pifi otsa, kelle see staatuse rida mangus testemoniale. Niimoodi haledalt. Mingite emoticonidega. Ma kohe mõtsin, et pfft nii rate nagu. Käia inimestele peale, et nad väljendaksid oma heakskiitu sinu suhtes, how low can you go.
Aga sis ma mõtsin, et tahan ka ju.
Aga sis ma rääkisin Rolandile ja Roland mulle seletas, kuidas testemonial on püha asi ja see tuleb siis, kui selleks on õige aeg. Kui inimene on valmis.
Peaks inimestele testemoniale kirjutama. Selliseid häid. Ma mõtlen, et hea testemonial pole tingimata üdini positiivne vaid on sisukas ja kellelegi teisele peale nende kahe inimese midagi ütlev. Armastuskirju ja mäletad-neid-aegu lugusid võib ju privas ka pidada marvan.
Ma natuke sellega konnektin. Ma üldse ei oska riisi doseerida, täiesti õudne.
Ja noh, see on umbes alati:
Kinnituste otsimisest. Ma saan aru, et seal on mingeid inimesi, kes eelistavad uskuda, et siinkirjutaja näol on tegemist üleni enesekindla muretu olevusega. Tegelt ei ole. Ja oma südame headusest ma võin jagada isiklikku kogemust, kuidas mina oma ego üleval hoian. Võtted võivad olla alatud või lapsikud, põhiline, et töötab.
Meetod. Kõigepealt tuleb mingi õnnetu emone ennasthaletsev tunne peale. Aga ei taha ju ennast pahasti tunda. Siis tuleb teadlikult tuletada endale meelde mingeid kõigutamatuid fakte. Siis nendest järeldada sellele õnnetule niutsatusele vastupidist. Ja siis tunnebki end veits paremini. Tahab harjutamist ja harjutamine teeb meistriks. Tegelt ka. Küsi ükskõik kellelt.
... Kui ma vahepeal tunnen, et ma ei ole väga lahe. Et ma pole oluliselt tore inimene ja eriti ei lähe peale kellelegi. Siis ma tuletan endale meelde, et lahedad inimesed käivad kokku. Et lahedatel on lahedad sõbrad ja lahedad on lahedas seltskonnas. Ja tuletan endale meelde, kui paljude usskumatult lahedate kordumatult šeffide ja vaieldamatult ägedate inimeste sõbraks ma võin end pidada. Või vähemalt heaks tuttavaks. Siis saab kergem.
... Kui ma vahepeal tunnen, et ma ei ole väga tubli tüdruk. Et ma olen laisk ja madala enesekontrolliga ja väheambitsioonikas. Siis ma tuletan endale meelde semestreid, mille jooksul ma olen rohkem kui pooleteise semestri jagu aineid teinud. Tuletan endale meelde kõiki häid hindeid, mis ma olen saanud nende ausate rangete nõudlike õppejõudude käest, kelle juures tuleb hinded päriselt välja teenida. Tuletan meelde kõiki neid esseesid, referaate mis ma olen ööga või paari tunniga valmis meisterdanud. Ja loomulikult tuletan endale meelde, kui palju on mingeid oletatavaid teisi, kes pooltki nii palju ei tee. Siis saab kergem.
... Kui ma vahepeal tunnen, et mulle pole sünnipäraselt kuigipalju arukust antud. Et ma olen nõrgalt keskpärane. Siis ma mõtlen nende tüüpide peale, kellel on haiglaselt kõrged IQ kriteeriumid naistele ja sellele, et mina kõlban neile küll. Vähemalt kunagi. Või siis mõtlen oma osavusele lolle inimesi arukal kombel mõnitada (kuigi suht raiskamine) ja see ju tähendab tark olemist. Ja mõtlen, et võime ennast sundida, hea reaktsioonikiirus ja lahedatega lävimine on ka intelligentsusega korrelatsioonis. Siis saab kergem.
... Kui ma vahepeal tunnen, et ma pole eriti ilus. Oh see on suht õudne tunne, ma olen võimeline uskuma, et ükskõik milline rejection on sellega seotud. Siis ma vaatan oma kehamassiindeksit, tuletan endale meelde, et on paremaid ja halvemaid päevi juustele, nahale, kehale. Ja et vaieldamatult pikad ilusad jalad on mul ikka. Ja tantsin ma ka nagu noor jumal, seda ei saa miski mult ära võtta (tekiila väljaarvatud). Ja pealegi, olen ma hästi lahe ja tubli ja tark, las teised olla ilusad. There's nothing the matter with my face. I got character. Mhmh. Just. Siis saab kergem.
Ma kujutan ette, et kui keegi läheb nõustaja juurde ja kui see nõustaja ei käse tal just mingi tobeda diivani peal oma lapsepõlvest ja suguelust tundide kaupa pajatada (meil vist polegi selliseid eriti), saab see inimene sarnaseid asju oma ego buustimiseks. Sarnaseid iseloodud mõtlemisharjutusi. Ja neid tuleb harjutada, alguses ei tulegi välja.
Ja see meetod on kindlasti tervem, kui suvaliste tüüpidega magamine. Kuigi, ma olen kuulnud, et ka see aitab päris hästi.
Nüüd vaata True Bloodi introt ja ära mölise
Ma leidsin kuhjade kaupa mataõpside blogisid ja mulle eriti meeldib, et ühel neist on enda kohta kirjutatud: "I teach life with a bit of algebra and geometry on the side."
Hmm. Hakka või arvama, et keegi segab korrapäraselt mulle joogivee sisse midagi. Hästi kena on olla. Asjad panevad naeratama. Detailid on ilusad. Üksikud pisikesed momendid ja hetked on üleni nauditavad. Toit on hea. Jook on hea. Muusika on hea. Inimesed on hea. Ilm on hea, tuul ja päike ja vihm ja pilved. Lombid. Elu on ilus. Ni palju lahedaid asju on olemas, mul on aega, et proovida neid kõiki. "Ole mõistlik, ma ei jaksaks end pärast liigutadagi."
Kusjuures, mul ei ole veel kooliasjad kõik tehtud. Paar asja on veel teha, et semester lõpetatuks kuulutada. See ei ole kergendusrõõm. Kusjuures, ma ei ole armunud. in fact I cant stop falling out. Lissalt mingi imetabane ilu on laskunud. Kogu aeg ei ole. Asjad ikka ajavad närvi ja teevad kurvaks ja Igatsus Tume ja kogu see teema. Aga vahel nagu viskab. Imeilus kollane puust piilupart oli Salme köögis. Michael Franti muusikavideo paneb üleni jala tatsuma. Rohelised oliivid tekitavad külmavärinaid. Mu särgiesine on vihmatäpine, kui ma jalgrattaga poodi sõidan. Punane kapsas on seest täidetud täiesti jumalike mustritega. Kõik on nii ilus.
Mida iganes te mu joogivee sisse panete, ärge veel lõpetage.
Ma hakkasin True Bloodi vaatama. Tegelt mulle see juba ammu meeldis, Tiit vaatas ja ma vaatsin paar osa ja üleni awesome. Ma mäletan, et mul oli tookord isegi umbes nädalane vaimustushoog. Sisaldades tsiteerimist, guugeldamist ja ümberjutustamiskatseid. Aga minaeitea, mis ette/vahele tuli, et ma üleni täiega otsast peale vaatama ei hakand siis. Nagu Dollhouse'i hakkasin. Aga siis nüüd veits värskemalt imekaunis Raimond mainis ära, et True Blood ja mulle tuli järsku kõik see meelde. Sest see ongi ju see ometigi, saadsaaru. Nüüd vaatangi. Ja ongi hea. Ni hea.
Mul on üks lamp, millel on säästupirn ja temaga mitte sobima mõeldud matist klaasist kuppel. Aga ikka on liiga ere, et öösiti põletada. Roheline rätik üle visata on hea mõte. Teeb toa selliseks metsaseks. Täna öösel katsetan punase rätiga. Ka suht kena, aga natuke teist moodi. Ei, mkm. Ei tee halba nalja laternatest eksole. Proovi nüüd olla.
Dialoogi variant nr 1.
A: Miks sa mind ei taha, ma ju meeldin sulle
B: Sest ma tean, milline sa oled
Dialoogi variant nr 2.
A: Miks sa mind tahad, sa isegi ei tunne mind
B: Selle pärast tahangi
Vahel on mul nii, et ma saan aru küll, aga ma parema meelega ei saaks.
Niisiis. Orksis komistasin mingi verinoore napiltlegaalse pifi otsa, kelle see staatuse rida mangus testemoniale. Niimoodi haledalt. Mingite emoticonidega. Ma kohe mõtsin, et pfft nii rate nagu. Käia inimestele peale, et nad väljendaksid oma heakskiitu sinu suhtes, how low can you go.
Aga sis ma mõtsin, et tahan ka ju.
Aga sis ma rääkisin Rolandile ja Roland mulle seletas, kuidas testemonial on püha asi ja see tuleb siis, kui selleks on õige aeg. Kui inimene on valmis.
Peaks inimestele testemoniale kirjutama. Selliseid häid. Ma mõtlen, et hea testemonial pole tingimata üdini positiivne vaid on sisukas ja kellelegi teisele peale nende kahe inimese midagi ütlev. Armastuskirju ja mäletad-neid-aegu lugusid võib ju privas ka pidada marvan.
Ma natuke sellega konnektin. Ma üldse ei oska riisi doseerida, täiesti õudne.
Ja noh, see on umbes alati:
Kinnituste otsimisest. Ma saan aru, et seal on mingeid inimesi, kes eelistavad uskuda, et siinkirjutaja näol on tegemist üleni enesekindla muretu olevusega. Tegelt ei ole. Ja oma südame headusest ma võin jagada isiklikku kogemust, kuidas mina oma ego üleval hoian. Võtted võivad olla alatud või lapsikud, põhiline, et töötab.
Meetod. Kõigepealt tuleb mingi õnnetu emone ennasthaletsev tunne peale. Aga ei taha ju ennast pahasti tunda. Siis tuleb teadlikult tuletada endale meelde mingeid kõigutamatuid fakte. Siis nendest järeldada sellele õnnetule niutsatusele vastupidist. Ja siis tunnebki end veits paremini. Tahab harjutamist ja harjutamine teeb meistriks. Tegelt ka. Küsi ükskõik kellelt.
... Kui ma vahepeal tunnen, et ma ei ole väga lahe. Et ma pole oluliselt tore inimene ja eriti ei lähe peale kellelegi. Siis ma tuletan endale meelde, et lahedad inimesed käivad kokku. Et lahedatel on lahedad sõbrad ja lahedad on lahedas seltskonnas. Ja tuletan endale meelde, kui paljude usskumatult lahedate kordumatult šeffide ja vaieldamatult ägedate inimeste sõbraks ma võin end pidada. Või vähemalt heaks tuttavaks. Siis saab kergem.
... Kui ma vahepeal tunnen, et ma ei ole väga tubli tüdruk. Et ma olen laisk ja madala enesekontrolliga ja väheambitsioonikas. Siis ma tuletan endale meelde semestreid, mille jooksul ma olen rohkem kui pooleteise semestri jagu aineid teinud. Tuletan endale meelde kõiki häid hindeid, mis ma olen saanud nende ausate rangete nõudlike õppejõudude käest, kelle juures tuleb hinded päriselt välja teenida. Tuletan meelde kõiki neid esseesid, referaate mis ma olen ööga või paari tunniga valmis meisterdanud. Ja loomulikult tuletan endale meelde, kui palju on mingeid oletatavaid teisi, kes pooltki nii palju ei tee. Siis saab kergem.
... Kui ma vahepeal tunnen, et mulle pole sünnipäraselt kuigipalju arukust antud. Et ma olen nõrgalt keskpärane. Siis ma mõtlen nende tüüpide peale, kellel on haiglaselt kõrged IQ kriteeriumid naistele ja sellele, et mina kõlban neile küll. Vähemalt kunagi. Või siis mõtlen oma osavusele lolle inimesi arukal kombel mõnitada (kuigi suht raiskamine) ja see ju tähendab tark olemist. Ja mõtlen, et võime ennast sundida, hea reaktsioonikiirus ja lahedatega lävimine on ka intelligentsusega korrelatsioonis. Siis saab kergem.
... Kui ma vahepeal tunnen, et ma pole eriti ilus. Oh see on suht õudne tunne, ma olen võimeline uskuma, et ükskõik milline rejection on sellega seotud. Siis ma vaatan oma kehamassiindeksit, tuletan endale meelde, et on paremaid ja halvemaid päevi juustele, nahale, kehale. Ja et vaieldamatult pikad ilusad jalad on mul ikka. Ja tantsin ma ka nagu noor jumal, seda ei saa miski mult ära võtta (tekiila väljaarvatud). Ja pealegi, olen ma hästi lahe ja tubli ja tark, las teised olla ilusad. There's nothing the matter with my face. I got character. Mhmh. Just. Siis saab kergem.
Ma kujutan ette, et kui keegi läheb nõustaja juurde ja kui see nõustaja ei käse tal just mingi tobeda diivani peal oma lapsepõlvest ja suguelust tundide kaupa pajatada (meil vist polegi selliseid eriti), saab see inimene sarnaseid asju oma ego buustimiseks. Sarnaseid iseloodud mõtlemisharjutusi. Ja neid tuleb harjutada, alguses ei tulegi välja.
Ja see meetod on kindlasti tervem, kui suvaliste tüüpidega magamine. Kuigi, ma olen kuulnud, et ka see aitab päris hästi.
Nüüd vaata True Bloodi introt ja ära mölise
Ma leidsin kuhjade kaupa mataõpside blogisid ja mulle eriti meeldib, et ühel neist on enda kohta kirjutatud: "I teach life with a bit of algebra and geometry on the side."
Comments
Post a Comment