Sa tuututad mu pasunat

See postitab jälle vastu hommikut, sel on viga midagi.




Maitea, ma nagu ei tahagi magada. Mis mudugi muutub selleks ajaks, kui saabub umbes pärastlõuna või õhtupoolik. Siis tahan. Aga praegu on ok. On hommik. Saabusin parajasti Supilinnast. ("Saabusin parajasti Indiast. Khm. Te pole Indias käinud.") Seal oli minu stereotüüpe kinnitav tagahooviteema. Me põletasime mööblit ja rääkisime suvalistest asjadest ja salaviin.
Muuhulgas nägin Z-s seda kõige rohkem peast segi matemaatikut üldse. Ja, saage aru, ma olen selles teaduskonnas kuuendat aastat (12ndat semestrit siis omg), ma olen oma elus näinud matemaatikatudengeid küll. Niisiis. See ostis mulle tekiilat ja hammustas inimesi ja kõik, mis sellega kaasneb.

Mul on nii, et kui mul on hiljuti mingi äge asi olnud, sis ma üritan tõstatada seda igas kolmandas lauses. Mis on natuke tobe, ma tunnistan. Võiks ju sis omaette mõnuleda omaenda laheduse otsas. Aga ei. Peab ikka erinevatele inimestele (ja mõnikord sellelesamale) pidevalt pajatama selle erinevaid nüansse.
Õnneks mul viimasel ajal ei ole mingeid otseselt nii ägedaid asju.
Õnneks on mitmel teisel inimesel sarnane komme ja ma saan neid selle pärast narrida ja nii tore.

Esialgu oligi nii, et ma pidin minema korraks linna jaanituld vaatama. Raadil üleni. See tundus nagu just niimoodi tüüpiline kogukonna simman, mida võiks näiteks üksinda mõtlikult distanseerunult vaadata. Või hea paarilisega. Siis oleks see sisaldanud teravmeelseid kommentaare toimuva pihta. Mu paariline ei viitsind. Võtsin kohvi vanatallinnaga termostopsis liiga palju suhkruga ja vaatsin, kuidas bänd teeb klassikalistest rokilugudest lihtsaid kavereid ja vanad inimesed tantsivad ja lastel on pimedas helendavat festivalinänni ja nii. Ja muigasin omaette. Kõik oli täpselt oodatav. Ma muigan täpselt oodatavate asjade peale (ja mõnikord mõtlen sealjuures Truman Show või mingi Nabokovi raamatu või mingi hoopis kolmanda asja peale).
Siis oli plaan minna sinnasamma suurele surnuaiale kõndima. Sest valgustust ei ole. Sest nii sünge on olla. Sest seal saaks rahu igasugustest. Sest see on ju siinsamas. Aga mai viitsind. Tundsin end hüljatuna äratõugatuna üleliigsena ja otsustasin korraks aint Z-st läbi käia. Ja siis läks naguikka. Nagu ta ikka minema kipub.

Niisiis. KT Tunstall teeb Jackson5 lugu looperiga, sest ta on üleni nõrkemiseni awesome.



Kui inimesed hakkavad mingi sõbraliku läbu peal tõsiselt jälle arutama mingit olnud paarissuhet, ma tahaks neid lüüa. Saage üle, kurat noh.

Ja sis see. Ma ei ole kallistaja. Mis teema on inimestel kallistamisega, mai mõista. Sellest tuleks veits pikem teema teha, kui ma veits teises meeleseisundis olen. Mhmh. Just. Sest see ongi oluline.


kus olen mina siis kui lähed
kuud sa kannad endas


Comments