Em... ma just täheldasin, et mu päeva kõrghetk oli käik sekspoodi. Kuigi võimalik, et umbes poole selle kõrgusest moodustab värskendav vaheldus muidu nii konservatiivsest seltsist. Jep ma vahel olen sattunud ka sellisesse seltsi, maitea, kuidas nad mind küll taluvad.
Tegelt ma nägin seda Tõnni ka ju täna. Teda on täitsa kena vahepeal näha.
Tead, mis on kõige lahedam kasside juures? Et neil on kaks olekut. Rahulikul kassil ei paista küüned ega kihvad. Ta võib olla nii pehme ja armas. Kõndides peaaegu hääletu. Süles täiesti kahjutu ja mõnus. Ta nuusutab asju ilma neid puudutamata, niimoodi ettevaatlikult hästi lähedalt. Tal on vurrud, käpapadjad, ilusad suured silmad. Ja selline musunägu kogu aeg ees. Hästi rahulik ja endaette hoidev. Tasane ja õrn. Nurrub, kaifib silitamist, poeb.
Ja samas. Seesama loom võib olla nii ohtlik. Need küüned on neetult pikad ja teravad ja nendes käppades on nii palju jõudu. Mu neljakilone kiisupoeg suudab põrandalt hüpata lapse narivoodisse, mis on umbes minu näo kõrgusel. Lissalt tagakäppade tõukest. Ja vaata teinekord kassi hambaid. Tal on kaks paari kihvasid, need on hästi pikad ja tugevad ja lähevad niimoodi vaheliti nagu õudusfilmides kollidel. See pisike armas musunägu käib lahti suureks hambuliseks suuks. Ja loomulikult suudab ta teha ringi tormates palju lärmi ja segadust. Uskumatu reaktsioonikiirusega. Kiskja põmst. Murdja.
Uuh, kassid on ikka ni lahe.
Mul on raske mõista, kuidas kellelegi saavad kassid mitte meeldida.
Mul on jalgratastega peaaegu sama veendunud värk kui kassidega. Mul on raske mõista, kuidas kellelegi saavad jalgrattad mitte meeldida. Vaiksed kiired mugavad loodussäästlikud liiklusvahendid, mis sobivad just sellisesse linna nagu see siin. Ja jalgratturid on nii seksikad vabad julged sõltumatud. Ja jalgrattaga on ni hea sõita. Niisama sõita ja kohtades käia.
Kusjuures. Ma suudan sõita rattaga Vanemuise tänava mäest üles ratast ühe käega juhtides ja samal ajal teises käes olevat burgerit süüa. cause im awesome
... leidnud, kaotanud ja unustanud viise ...
“You have destroyed my ability to tolerate idiots.”
Miks ma ei tee neid ülesandeid lissalt ära. Mis mul viga on. Miks ma vahin arvutis rumalusi kirjutades ja niisama ringi töllerdades, kui ma võiksin need neetud ülesanded lissalt ära teha. Otsast võtta ja ära lahendada ja ära vormistada ja minema saata. Oleks tehtud. Oleks vabadus. Süda rahul ja puha. Aga ei. Ma vahin. Ma käin linna peal. Ma prokrastineerin kõikvõimalikel viisidel (tegelt mitte kõikvõimalikel, sudokusid näiteks ei tee veel). Nii õudne. Täiesti kohutav.
Ja nüüd on kell jälle pool neli. Kurat ja põrgu. Ma ütlen. Noh.
...näole vajunud kui kurja aja märk..."
ReplyDelete