“Ta jõudis enne ära lõpetada, kui mulle meeldima sai hakata.”

Mu armsad, kui te vaid teaksite.
Lähen linnast ära. Olen järgmised kaks nädalat Legendaarses Vana-Säre Purjelaagris kasvataja. Siuke töö nagu. Internetis ei käi, e-posti ei loe, blogi ei kirjuta, kommentaare ei avalda. Telefonile vastan ja pilte teen.




Ja siis üks õhtu
Ma tahtsin siia kirjutada, et ma ei kavatse siia kirjutada sõnakestki oma romantilistest seiklustest, sest minul ei ole vaja midagi tõestada. Aga siis ma avastasin, et täpselt selle kirjutamine (kirjutada tahtmine) näitaks, et mul on midagi vaja tõestada.
Deem.
Ma vahel nii vihkan seda terve mõistuse juures olevat alatikainet ja mõistlikku osa minust. Ja samas armastan ka. Sest ta on mul ainuke.


Tegelt ma päev otsa kujutasin ette, kuidas ma teen kõik vajalikud asjad ära ja siis õhtul valmistan pühalikul ilmel oma viimast ni olulist lahkumiseelset postitust. Aga nüüd pole mul midagi öelda.

Igaljuhul, plaan selle aasta laagriks:

• olla parem kasvataja, kuigi noorus on hukas;
• olla parem töötaja, kuigi juhtimise stiil üleni torgib feministi minus (maiteadnud, et selline ongi);
• olla õnnelikum ja rahulikum, kui varasematel aastatel;
• saada päikest, ujuda;
• joosta hommikuti pumbamaja juurde ja tagasi;
• lugeda lõpuks see muinasjuturaamat läbi;
• lugeda lapsele õhtuti unejuttu;
• lisada laagri filmivalikusse jesus christ superstar;
• korraks laagri keskel linna tulla ja vau teha;
• mõelda häda ja viletsus põnevaks väljakutseks, draama ja segadus kasulikuks õppetunniks, raskused lugeda ületamisväärseteks, tunda end üleni karastuvana kõikidest võimalikest piinadest ja nii edasi ja kõik, mis sellega kaasneb.