But when you smile
Ohh how I feel so good
Maailma parim salat käib loomulikult makaronidega. Kasutada tuleb häid makarone, mitte mingeid viimaseid säästukaid. Need lipsukujulised itaaliapäraste nimedega on head. Edasi tuleb lähtuda põhimõttest, et igasuguseid erinevaid värskeid asju ja igasuguseid erinevaid intensiivseid asju. Värskete hulka käivad näiteks kirsstomatid (tavalised ei roki), paprika, kurk, mingi salatilaadne hein, porru, apelsin. Noh, mida värsket ilusat poest kätte saad, eksole. Erinevad intensiivsed on näiteks rohelised oliivid ja fetajuust. Ilmselt võiks neid õlis hoitud küüslauke ka panna ja musti oliive näiteks. Me panime veel purgiherneid ja keedumuna ka. Fakt on see, et ükski toit ei ole põrgulikult hea, kui selle saamiseks pole toodud ohvriks mingit elukat. Seega krevetisabad soolvees. Majoneesi või hapukoort või mõlemat sekka (või aint oliiviõli) ja ongi. Maailma parim salat. Sidrunipipraga maitsesta. Tuleb kerge ja maitsev ja toitev ja mitmekülgne.
Teeb siis loetelu.
"Terve mu neetud blog on eneseabiõpik."
Täpselt see, mille pärast mulle on vaja miniatuurset imetabaselt võimekat kerget läpakat. Mul oli kohutavalt palju mõtteid koduteel. Ja täpselt null võimalust neid üles kirjutada.
Miks see Portisheadi lugu ni hea on. Esiteks kuula selle naise häält. Jah, mudugi võib keegi selle kohta öelda, et see on vinguv või natuke eba... tavaline. Aga see on samal ajal omaette ilus ja kuidagi tontlik. Ja see laul. Nii hullud sõnad. Ses mõttes, et nagu hullumeelse sõnad ja ses mõttes, et hullult huvitavad sõnad. Ja nagu sellest veel vähe oleks, nad panevad oma videosse niisuguse kriipi pisikese tüdruku mingisse teispoolsuslikku mustvalgesse laulukarusselli seda hullu laulu esitama. Uh. Arustära hea.
Portishead ongi selle pärast lahe, et nad on iseenesest head. Näiteks vaata mõnda nende laivi. Neil on mingid suvalised riided seljas, mingid tavalised soengud. Sest nad ei pea mingit showd või aktsiooni või etendust laval tõmbama. Sest nad on iseenesest üleni äge.
Pluss see rütm ja biit ja tempo ja meloodia ja kõiksugused muuskasõnad, mis öeldakse.
Kuulake nüüd tibukesed, Murca õpetab teile, kuidas juua. Joomine on peen kunst. Ei, ma ei räägi siin ainult alkoholi joomisest, te räpased loomakesed. Igasuguseid asju juuakse ju ometigi. Näiteks kohvi. Igatahes, vahepeal on selliseid jooke, mis mõjuvad. Kohv mõjub, mõnele mõjub alkohol ka, on selliseid küll.
Niisiis. Kõik algab sellest, et kõik on ok. Aga mingil hetkel peab oskama näha tulevikku. Ära tabama, et varsti-varsti muutub enesetunne ja muu meeleolu kohatuks. Kohatuks selle klubi või kõrtsi või referaadi või loengu jaoks. Kuidas kellelgi, vaata. Igatahes, nipp on ära tabada see moment, kui veel ei ole valesti, aga varsti ilmselt saab olema. Sel hetkel tuleb teha jook. Jook tuleb ära juua, anda sellele aega mõjuda ja siis saab rahulolevalt pöörduda oma ihaldatud tegevuse juurde. Sama asja korrata mõne aja pärast uuesti. Ennetada moment, teha jook, nautida tulemust. Ei ole mõtet hakata juurde jooma, kui kõik püsib ilusti korras. Jook tuleb teha vahetult enne ilustikorrast äraminekut. Eesmärk on saavutada soovitud toimimise tase ja sellel püsida. Igal juhul mitte üle pakkuda, sest siis on kas üledoos või pikemas perspektiivis immuunsus. Seda ei taha me keegi. Samas, kui õige hetk maha magada, on suht raske seda õiget tunnet ja efekti kätte saada pärast.
Minumeelest on see peen oskus, mis tahab arendamist. Tahab enda tundmaõppimist, endaga heas suhtes olemist. Peab oskama ausalt endale aru anda olemasolevast infost selle kohta, mis selle kehaga või meeleoluga varsti juhtuma hakkab. Ja siis vastavalt sellele käituma.
Kuidas muidu inimesed jooke manustavad, nagu ma olen tähele pannud, on kaanimine. Inimesed hakkavad ette kujutama, et mida rohkem, seda... noh... rohkem. Pärast on üleni nõme ja pärast üleni küsivad, et miks nii halvasti läks ja miks imerohud ei tööta. Sest valesti manustate, tibukesed. Valesti manustate.
Ja päike tõuseb. Ses mõttes, et mitte muusikal või viiuldamine. Vaid päriselt. Tuleb sealt maja tagant tasakesi.
Oo, mul on mingi teema. Tähendab, see on tähelepanek minu enda tähelepanu kohta. Nisuke: Kui mul on mingiga (olnud) mingi värk ja sel kõnealusel mingil on (olnud) mingi teine värk mingi teise pifiga. Siis ma kaldun üldises linnapildis ja inimeste seas tähele panema neid naisi, kellel on sarnane olemise või välimuse tüüp. Sort. Laad. Viis. Maitea miks ma neid märkama hakkan. Mul on igatahes kolm teooriat.
1. tunne oma konkurentsi mehhanism;
2. imetlus koos ma-sinna-ei-küündi aukartusega mehhanism;
3. mingi täiesti originaalne hullumeelne ainult minul esinev loogikalage kalduvus, mida pole võimalik kellelegi mitte ühegi releiditava loogikaga seletada.
Igatahes, see pif, kes Billi vampiiriks pööras, mh noh onju. Saitea millest ma räägin, eksole.
Ma korraks mõtlesin mingit halba nalja ühendamaks vampiiriks pööramist ja geiks pööramist, aga üle läks õnneks. Pealegi, osa inimesi on geid by default, mingist pööramisest juttugi.
Ahjess. Mul oli veel mingi enda meelest meeletult huvitav ja olulist ülesannet täitev steitment magedate aksessuaaride kohta. Sest ma käisin täna linnas ja mul oli sall peas. Ma kujutasin ette, et kui ei viitsi juukseid ära pesta ilusti, sis ilus lilleline sall peas nagu vabandab välja. .fotosüüdistus. Sellega mul tuligi meelde, kuidas vahel on mingeid tüdrukuid, kes kujutavad ette, et mingi kasutu vidin, mida nad enda külge riputavad või seovad, ongi see, mis neid lahedaks teeb. (mhm, väga pikk komane kellaajale kohane lause.) Näiteks mõnikord on see mingi spets sall või kaelarätt, mida tüdruk sobitab valimatult iga oma neetud kostüümi ja ürituse juurde. Mõnel on selleks see eriti kole huulepulk või tobe ehe. Igatahes, mingi isikliku stiili firmamärgi eesmärki teeniv vidin. Ma mõtlesin sellest, kuidas ma teadlikult hoian end tagasi selliste tekkida laskmisest. Sest marvan, et tobe. Ja väga harva kannavad inimesed päriselt välja oma niisugust sügavalt nullpraktilist asjandust. Sagedamini jäävad nad nagu sellest sõltuvusse. Tunnevad end selleta alasti. Mitte-endana. Mul oli näiteks silmameigiga kunagi nii, aga ma kasvasin sellest välja.
Samal ajal teiselt poolt ja ikkagi eelnevat silmas pidades, pikad mantlid on universaalne awesomeness ja ma täiega kannan neid välja.
pilt pildi pärast
See ei ole see, et ma pean mingeid inimesi pisemateks või kuidagi naeruväärseteks. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen välja kasvanud paljudest faasidest, mis paljudel inimestel veel väga intensiivselt tõsiselt käsil on. Lissalt on nii.
- Kui vana sa oled?
- 23
- Hmmm jaa, ma olin ka kunagi 23... Aga ma kuidagi kasvasin sellest välja.
Tead ju, et mõned inimesed kasvatavad madusid. Peavad elavaid madusid oma kodudes. Madude kasvatamise juurde peetakse suht loomulikuks, et maole antakse elavaid loomakesi aeg-ajalt süüa. Noh, eks mõni madu vist sööb külmunud hiiri ka, aga where's the fun in that. Üldiselt ikka on kombeks, et maokasvatajal on kas endal mingi puuritäis elavtoitu kusagil isepaljunemas või on tal ligipääs mingile muule närilise-allikale. Mis mulle muret valmistab, miks kasside jaoks hiiri ei peeta? Kassid söövad hiiri. Igati mõistlik tundub. Aga mai tea küll, et keegi oleks hankinud hiiri, et kassile viia. Ma tean, et inimesed hangivad kassi, et hiirtele viia. Ilmselt siis mitte kõige südamlikumate kavatsustega hiirte suhtes. Aga see on teine teema. Võibolla peaks kassidele hiiri söötma, ma mõtsin.
Siin korraks käis isegi teooria, et võibolla selle pärast meie kass ongi nii hullumeelne, et tal pole elussaaki, mida püüda. Sama moodi, kui sa nägemise kaotad, hakkab nägemisorganitel igav ja nad hakkavad produtseerima (küll suht igavaid) hallutsinatsioone. Äkki sama lugu on jahipidamisega. Loom on mõeldud jahti pidama. Jahimomenti ei tule. Loom hullub kaks korda ööpäevas veerevate mänguasjade ja liikuvate varjude peale. Sest kuskile peab ju see kihk minema.
(videoviide selle hallukate asja juurde, üleni põnev)
Ma olen nagu inertsist veel niimoodi asjalikolemise enesetäiendamise peamurdmise laine peal, et ma täna päeval tegin pythoni prakse läbi ja lugesin Roosi nime. cause 'im awesome.
Kõht on praegu ni tühi et õuudne. Ja mõelda vaid, et ma keeldusin 2 tundi tagasi toidust, sest ma arvasin, et olen liiga väsinud. Maitea mis mul küll ometi arus on.
Vahel on mul kuri kahtlus, et inimesed ei saa mu naljadest aru, sest nad ei saa aru, et need on naljad. Vahel ma ei saa ise ka oma naljadest aru. Aga ma saan tavaliselt ise aru, et ma nalja teen.
Koit kasutab oma kõnes õige koha peal õiges tähenduses hästi loomulikult sõna 'samuti'.
----------------
Trotsi pärast ei vaadanud ta enam teiste poolegi, langetas pikad ripsmed ja vaatas maha. Maas oli palju jalgu, palju suuri, rohmakaid jalgu. Londistele ei meeldinud nendest ükski. Ta vaatas oma jalgu. Need olid väikesed ja kenad. Londiste naeratas õnnelikult: tore, et just temale niisugused pisikesed jalad on sattunud!
Ohh how I feel so good
Maailma parim salat käib loomulikult makaronidega. Kasutada tuleb häid makarone, mitte mingeid viimaseid säästukaid. Need lipsukujulised itaaliapäraste nimedega on head. Edasi tuleb lähtuda põhimõttest, et igasuguseid erinevaid värskeid asju ja igasuguseid erinevaid intensiivseid asju. Värskete hulka käivad näiteks kirsstomatid (tavalised ei roki), paprika, kurk, mingi salatilaadne hein, porru, apelsin. Noh, mida värsket ilusat poest kätte saad, eksole. Erinevad intensiivsed on näiteks rohelised oliivid ja fetajuust. Ilmselt võiks neid õlis hoitud küüslauke ka panna ja musti oliive näiteks. Me panime veel purgiherneid ja keedumuna ka. Fakt on see, et ükski toit ei ole põrgulikult hea, kui selle saamiseks pole toodud ohvriks mingit elukat. Seega krevetisabad soolvees. Majoneesi või hapukoort või mõlemat sekka (või aint oliiviõli) ja ongi. Maailma parim salat. Sidrunipipraga maitsesta. Tuleb kerge ja maitsev ja toitev ja mitmekülgne.
Teeb siis loetelu.
- Tegingi kõik viiskümmend kaks euroopa ainepunkti ühe semestriga ära.
- Olen jätkuvalt True Bloodist üleni sisse võetud.
- Lähen varsti kaheks nädalaks metsa ära.
"Terve mu neetud blog on eneseabiõpik."
Täpselt see, mille pärast mulle on vaja miniatuurset imetabaselt võimekat kerget läpakat. Mul oli kohutavalt palju mõtteid koduteel. Ja täpselt null võimalust neid üles kirjutada.
Miks see Portisheadi lugu ni hea on. Esiteks kuula selle naise häält. Jah, mudugi võib keegi selle kohta öelda, et see on vinguv või natuke eba... tavaline. Aga see on samal ajal omaette ilus ja kuidagi tontlik. Ja see laul. Nii hullud sõnad. Ses mõttes, et nagu hullumeelse sõnad ja ses mõttes, et hullult huvitavad sõnad. Ja nagu sellest veel vähe oleks, nad panevad oma videosse niisuguse kriipi pisikese tüdruku mingisse teispoolsuslikku mustvalgesse laulukarusselli seda hullu laulu esitama. Uh. Arustära hea.
Portishead ongi selle pärast lahe, et nad on iseenesest head. Näiteks vaata mõnda nende laivi. Neil on mingid suvalised riided seljas, mingid tavalised soengud. Sest nad ei pea mingit showd või aktsiooni või etendust laval tõmbama. Sest nad on iseenesest üleni äge.
Pluss see rütm ja biit ja tempo ja meloodia ja kõiksugused muuskasõnad, mis öeldakse.
Kuulake nüüd tibukesed, Murca õpetab teile, kuidas juua. Joomine on peen kunst. Ei, ma ei räägi siin ainult alkoholi joomisest, te räpased loomakesed. Igasuguseid asju juuakse ju ometigi. Näiteks kohvi. Igatahes, vahepeal on selliseid jooke, mis mõjuvad. Kohv mõjub, mõnele mõjub alkohol ka, on selliseid küll.
Niisiis. Kõik algab sellest, et kõik on ok. Aga mingil hetkel peab oskama näha tulevikku. Ära tabama, et varsti-varsti muutub enesetunne ja muu meeleolu kohatuks. Kohatuks selle klubi või kõrtsi või referaadi või loengu jaoks. Kuidas kellelgi, vaata. Igatahes, nipp on ära tabada see moment, kui veel ei ole valesti, aga varsti ilmselt saab olema. Sel hetkel tuleb teha jook. Jook tuleb ära juua, anda sellele aega mõjuda ja siis saab rahulolevalt pöörduda oma ihaldatud tegevuse juurde. Sama asja korrata mõne aja pärast uuesti. Ennetada moment, teha jook, nautida tulemust. Ei ole mõtet hakata juurde jooma, kui kõik püsib ilusti korras. Jook tuleb teha vahetult enne ilustikorrast äraminekut. Eesmärk on saavutada soovitud toimimise tase ja sellel püsida. Igal juhul mitte üle pakkuda, sest siis on kas üledoos või pikemas perspektiivis immuunsus. Seda ei taha me keegi. Samas, kui õige hetk maha magada, on suht raske seda õiget tunnet ja efekti kätte saada pärast.
Minumeelest on see peen oskus, mis tahab arendamist. Tahab enda tundmaõppimist, endaga heas suhtes olemist. Peab oskama ausalt endale aru anda olemasolevast infost selle kohta, mis selle kehaga või meeleoluga varsti juhtuma hakkab. Ja siis vastavalt sellele käituma.
Kuidas muidu inimesed jooke manustavad, nagu ma olen tähele pannud, on kaanimine. Inimesed hakkavad ette kujutama, et mida rohkem, seda... noh... rohkem. Pärast on üleni nõme ja pärast üleni küsivad, et miks nii halvasti läks ja miks imerohud ei tööta. Sest valesti manustate, tibukesed. Valesti manustate.
Ja päike tõuseb. Ses mõttes, et mitte muusikal või viiuldamine. Vaid päriselt. Tuleb sealt maja tagant tasakesi.
Oo, mul on mingi teema. Tähendab, see on tähelepanek minu enda tähelepanu kohta. Nisuke: Kui mul on mingiga (olnud) mingi värk ja sel kõnealusel mingil on (olnud) mingi teine värk mingi teise pifiga. Siis ma kaldun üldises linnapildis ja inimeste seas tähele panema neid naisi, kellel on sarnane olemise või välimuse tüüp. Sort. Laad. Viis. Maitea miks ma neid märkama hakkan. Mul on igatahes kolm teooriat.
1. tunne oma konkurentsi mehhanism;
2. imetlus koos ma-sinna-ei-küündi aukartusega mehhanism;
3. mingi täiesti originaalne hullumeelne ainult minul esinev loogikalage kalduvus, mida pole võimalik kellelegi mitte ühegi releiditava loogikaga seletada.
Igatahes, see pif, kes Billi vampiiriks pööras, mh noh onju. Saitea millest ma räägin, eksole.
Ma korraks mõtlesin mingit halba nalja ühendamaks vampiiriks pööramist ja geiks pööramist, aga üle läks õnneks. Pealegi, osa inimesi on geid by default, mingist pööramisest juttugi.
Ahjess. Mul oli veel mingi enda meelest meeletult huvitav ja olulist ülesannet täitev steitment magedate aksessuaaride kohta. Sest ma käisin täna linnas ja mul oli sall peas. Ma kujutasin ette, et kui ei viitsi juukseid ära pesta ilusti, sis ilus lilleline sall peas nagu vabandab välja. .fotosüüdistus. Sellega mul tuligi meelde, kuidas vahel on mingeid tüdrukuid, kes kujutavad ette, et mingi kasutu vidin, mida nad enda külge riputavad või seovad, ongi see, mis neid lahedaks teeb. (mhm, väga pikk komane kellaajale kohane lause.) Näiteks mõnikord on see mingi spets sall või kaelarätt, mida tüdruk sobitab valimatult iga oma neetud kostüümi ja ürituse juurde. Mõnel on selleks see eriti kole huulepulk või tobe ehe. Igatahes, mingi isikliku stiili firmamärgi eesmärki teeniv vidin. Ma mõtlesin sellest, kuidas ma teadlikult hoian end tagasi selliste tekkida laskmisest. Sest marvan, et tobe. Ja väga harva kannavad inimesed päriselt välja oma niisugust sügavalt nullpraktilist asjandust. Sagedamini jäävad nad nagu sellest sõltuvusse. Tunnevad end selleta alasti. Mitte-endana. Mul oli näiteks silmameigiga kunagi nii, aga ma kasvasin sellest välja.
Samal ajal teiselt poolt ja ikkagi eelnevat silmas pidades, pikad mantlid on universaalne awesomeness ja ma täiega kannan neid välja.
pilt pildi pärast
See ei ole see, et ma pean mingeid inimesi pisemateks või kuidagi naeruväärseteks. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen välja kasvanud paljudest faasidest, mis paljudel inimestel veel väga intensiivselt tõsiselt käsil on. Lissalt on nii.
- Kui vana sa oled?
- 23
- Hmmm jaa, ma olin ka kunagi 23... Aga ma kuidagi kasvasin sellest välja.
Tead ju, et mõned inimesed kasvatavad madusid. Peavad elavaid madusid oma kodudes. Madude kasvatamise juurde peetakse suht loomulikuks, et maole antakse elavaid loomakesi aeg-ajalt süüa. Noh, eks mõni madu vist sööb külmunud hiiri ka, aga where's the fun in that. Üldiselt ikka on kombeks, et maokasvatajal on kas endal mingi puuritäis elavtoitu kusagil isepaljunemas või on tal ligipääs mingile muule närilise-allikale. Mis mulle muret valmistab, miks kasside jaoks hiiri ei peeta? Kassid söövad hiiri. Igati mõistlik tundub. Aga mai tea küll, et keegi oleks hankinud hiiri, et kassile viia. Ma tean, et inimesed hangivad kassi, et hiirtele viia. Ilmselt siis mitte kõige südamlikumate kavatsustega hiirte suhtes. Aga see on teine teema. Võibolla peaks kassidele hiiri söötma, ma mõtsin.
Siin korraks käis isegi teooria, et võibolla selle pärast meie kass ongi nii hullumeelne, et tal pole elussaaki, mida püüda. Sama moodi, kui sa nägemise kaotad, hakkab nägemisorganitel igav ja nad hakkavad produtseerima (küll suht igavaid) hallutsinatsioone. Äkki sama lugu on jahipidamisega. Loom on mõeldud jahti pidama. Jahimomenti ei tule. Loom hullub kaks korda ööpäevas veerevate mänguasjade ja liikuvate varjude peale. Sest kuskile peab ju see kihk minema.
(videoviide selle hallukate asja juurde, üleni põnev)
Ma olen nagu inertsist veel niimoodi asjalikolemise enesetäiendamise peamurdmise laine peal, et ma täna päeval tegin pythoni prakse läbi ja lugesin Roosi nime. cause 'im awesome.
Kõht on praegu ni tühi et õuudne. Ja mõelda vaid, et ma keeldusin 2 tundi tagasi toidust, sest ma arvasin, et olen liiga väsinud. Maitea mis mul küll ometi arus on.
Vahel on mul kuri kahtlus, et inimesed ei saa mu naljadest aru, sest nad ei saa aru, et need on naljad. Vahel ma ei saa ise ka oma naljadest aru. Aga ma saan tavaliselt ise aru, et ma nalja teen.
Koit kasutab oma kõnes õige koha peal õiges tähenduses hästi loomulikult sõna 'samuti'.
----------------
Trotsi pärast ei vaadanud ta enam teiste poolegi, langetas pikad ripsmed ja vaatas maha. Maas oli palju jalgu, palju suuri, rohmakaid jalgu. Londistele ei meeldinud nendest ükski. Ta vaatas oma jalgu. Need olid väikesed ja kenad. Londiste naeratas õnnelikult: tore, et just temale niisugused pisikesed jalad on sattunud!
Iko Maran - "Londiste, õige nimega Vant"
Comments
Post a Comment