Tuesday, July 27, 2010

And every shadow filled up with doubt.

Jaa me paneme selle laulu käima.


Ma olen valmis tunnistama, et olen kallistamisest valesti aru saanud.


Mh kuidas ma seda nüüd ütlen. Oh. Olgu. Nii nagu torust tuleb siis.
Vaata, vahepeal inimesed ei kannata silmaotsaski mingit nähtust. Mitte selle pärast, mis see on, vaid selle pärast, mis see üritab olla. Isegi siis, kui sellel väljakannatamatul asjal pole ilmselgelt mingit tahet. "Pfft, kas see kalts tahab vaip olla vä?" Kahtlen tõsiselt, et see üldse midagi tahab, ollatahtmisest rääkimata. Ja samas, miks inimesed arvavad, et nad teavad, mida tahavad need asjad, millel on tahe. Kust sa võtad, et see tolgus seal tahab kõva mees olla? Võib-olla on ta väga õnnestunud tolgus. Mõtle hoopis nii. Poole ilusam.
Või siis mingi komme võtta endale pähe ja hakata ette kujutama, et mingi film tahab olla mingis teises žanris, kui ta tegelikult on. Ja siis selle pealt otsustada, et "niih kohutavalt hhalb." Um... ei ole ju. See on, mis see on. Või mingi raamat. Või mingi laul, maal, foto, stiil... Need asjad ei taha midagi, need lissalt on.
Nojah, loomingu juures saab rääkida sellest, mida selle looja on mõelnud või tahtnud edasi anda. Et näe, see tibin ütles selles intervjuus, et tema tahtis kirjutada põnevus/õudus/jubedus raamatut, aga me kõik ju näeme, et see on mingi odav pehmeporno ja seega me ei kiida seda heaks. Sest see tahab olla midagi, mis see pole. Mismõttes? Las see olla odav pehmeporno. Nii. Mõtleme nüüd, kas see on hea odav pehmeporno või mitte.
Tühja sest autorist. Autor las olla. Autoril on omad põhjused igasuguseid asju öelda, täiesti kõrvaline.
Nagu margariin oleks paha, sest see tahab või olla. Ei taha. Margariin ei taha midagi. Margariini väljamõelnud kutid võibolla tahtsivad kunagi midagi, aga tühja sellest. Margariin on margariin.
Nagu poprock oleks üdini paha, sest see tahab tõsiseltvõetav sügav mõttekas olla.
Lahustuv kohv ei olegi tavaline kohv. Sellest pole midagi, et see ei maitse nagu tavaline. See ei ürita tavaline kohv olla. See ei ürita midagi.
Kindlasti on mingi hea nimetus sellele vaimuhaigusele, kui inimene omistab inimlikke omadusi elututele asjadele. Ja selle kohta, kui inimene kujutab endale ette, et ta näeb teiste inimeste sisse.

M: mis me parooliks paneme? ütle mingi sõna, mida ainult sina tead
K: mul on üks pihlaka laul, aga see on hästi rumal. ma ei taha seda enam öelda.
M: kus sa seda kuulsid?
K: ma ise mõtlesin.


Ma olen täna tubli olnud. Koristasin tuba. Sain oma riided ärasorteeritud ja kappi volditud. See on suur asi. Siis sellest tublidusest innustust saanuna võtsin ennast kokku ja helistasin lasteaiakaaslaste emadele. Mul tuleb emakssaamise aastapäev jälle. Ja sis ma vaatsin mitu True Bloodi ära ja koostasin nimekirja asjadest, mis tuleb teha peo jaoks. Hesburgeris käisin ka lapsega. Se oli tore. Istusime loojangu ajal äärekivi peal ja sõime õhtusöögiks burksi.



Ja sis on siuksed kutid, kes kõikaeg jahuvad fb seina peal oma suguelust. Saamisest ja mittesaamisest ja tahtmisest ja mittetahtmisest ja saamatusest ja võimatusest. Otse ja ridade vahel. Sõnades ja piltides ja testides ja appides. Ja sellega seoses on siuksed pifid, kes siis iga kord kommentaarides kaasa räägivad ja püüdlikult erinevaid n+1-mõttelisi kilde pliiatsist (klaviatuurist?) välja imevad. Ja ma mõtlen, kas blokkida ära või mitte. Ma vahel blokin seederaskustega inimesi fb-s.

Seederaskused. Laagris väljatöötatud mõiste. Koostöös Imekauni Mattiasega. Seederaskused on see metafoor ilmestamaks seda nähtust, kui inimesel on raskusi mingist teemast üle saamisega. On üleni takerdunud ja ei saa kuidagi minna lasta. Lahti lasta. Näiteks võib mõni kutt ilma küsimata, ilma mingi otsesese ega kaudse põhjuseta õhtu otsa lõkke ääres teemat oma (värske) lahkumineku peale viia. Või misiganes fikseeritus mingisse kindlasse teemasse. Siuke suht hale vaatepilt.
Pole loomu omadus tavaliselt. On siuke sümptom pigem. Hoog. Suht levinud. Vahel käib.

ja kiisupilt siia vahele

mul on see läpaka desktopil ka, üleni sobib ülejäänud kujundusega ni mitmel moel, et suremaha


Sa oled praegu nii õnnelik, kui õnnelik sa üldse kunagi olema saad. Kui sa just rämedates reaalsetes füüsilistes piinades ei vaevle või umbes keset sõda või peast haige pole. Nii õnnelik, nagu sa oled. Oma igapäevaelus. Nii üldiselt. Maitea, näiteks ütleme viimase kuue kuu keskmine. See on sulle sisse ehitatud. Geneetika ja juhuslikkus ja Need Täringutega Kutid Seal Üleval ja mingi oletatav looja on seda teinud. Selle sulle andnud. Noh, eks seal õnnelikkustasemes ikka vahepeal mingeid piike või lohke on. Aga üldiselt see suht ongi nii. Ees ei oota usskumatult palju toredamaid aegu. Sa ei saa olema usskumatult palju õnnelikum pärast järjekordset ostu või suhet või kogemust. Korraks muidugi võid jah. See kulub maha ja alles jääb seesama mis ikka.
See teadmine teeb mind nii rahulikuks. Ma tean, et isegi siis, kui ma kolin teise kohta, ma olen seal sama õnnelik, kui siin. Või töö või kool või sõbrad. Misiganes muutus. Ikka saab olema umbes ni hea, nagu on, sest mina olen ikka umbes see, kes ma olen.
Või sis ma võtan kätte ja teen revolutsiooni ja avastan ära, kuidas mitte olla täielik disaster paarissuhetes. Nääh, ei usu tegelt.


Ja samas jällegi hoopis vastupidises suunas. Vahepeal inimesed mõtlevad, et ühel hetkel sa saad valmis. Noh, saad suureks. Lõpetad küpsemise ära ja oled küps. Lõpetad muutumise ära ja hakkad lõpuks elama. Leiad end ja oledki. Mõni arvab, et 18-aastaselt. Vahepeal kujutatakse ette, et ilmselt 30-selt hakkab see 'elamine' pihta, seni on mingi sihitu segane otsimine ja koperdamine. Üks uurimus (täiesti lingivabalt ütlen seda) näiteks leidis, et 50. Et 50-selt saab inimene valmis. Siis enam ei muutu.
Ka väga vabastav idee. Mai peagi teadma, kes ma olen. Tühja sest suureks saamisest. Ma võin olla suurema osa oma elust ennast otsimas. Avastusi tegemas enda kohta. Katsetamas. Ma võin kuni pensionieani kasvada. Õppida. Tutvuda sellega, kes ma olen. Proovida keegi ja siis pärastpoole keegi teine olla. It's OK.

Oh ma täna ni produktiivne.

Tundesõnavara. Need nõustajad vahepeal kurdavad, et uute klientidega on alguses hästi palju tööd, sest neil ei ole tundesõnavara. Nad ei tea sõnu, millega väljendada oma tundeid. Toob igasuguseid hädasid kaela. Nõustamisele eelneval ajal ilmselt tõi ja nõustamise ajal veel eriti. Siis algabki töö sellest, et õpetatakse inimesele terve hunnik 'uusi' sõnu, et ta teinekord saaks öelda (kasvõi endale), et ta tunneb end reedetuna, solvununa ja on õigepisut pettunud. Selle asemel, et vingus näoga istuda ja teatada 'kuidas läheb?' vastuseks 'ah, läheb kah.'
Ma olen paaris kohas näinud rippumas neid plakateid, kus on joonistatud näod, milledel on erinevad ilmed ja vastav sõna on alla kirjutatud. Enamasti on need hästi lõbus vaadata lissalt. Sest karikatuurid on ülepakutud ja naljakalt ühemõttelised.
Õppe- ja kasvatustöö (nii Krull olen praegu) mõttes otsustasin oma koju ühe sellise plakati panna. Eestikeelset vastavat asjandust internetist mudugi ei leidnud. Niisiis tõlkisin täna ühte ingliskeelset. Häda ja viletsus. Ni keeruline nagu. Pealegi häda nende erinevate teadlastega. Psühholoogid näiteks võtavad lambist kasutusele sõnu, mida üldiselt inimesed keeles kasutavad teisel otstarbel. 'Kehtestama' on hea näide. Ja sis mingid seletavad või sünonüümivad sõnastikud jällegi ei ühenda piisavalt palju sarnaste tunnete kirjeldamiseks kasutatavaid sõnu omavahel ära. Niiet siin ma olen. Nuputan näiteks, kuidas minu emakeeles saaks öelda selle kohta, kui suu on kõrvuni peas ja nii üli-tobe-lõbus-naljakas on olla.
Head tundesõnavara ja võimekust seda loomulikult kasutada peetakse üldiselt peast terve inimese tunnuseks. Ja mina olen üleni terve inimese tunnuste etendamine.


Nii ja lõpetuseks see laul mõnus selline

3 comments:

  1. Inimlikke omaduste omistamine, mitte ainult elututele asjadele - antropomorfiseerimine. Antropomorfism, antropomorfistlik. Icanhazcheeseburger ntks. Pole vaimuhaigus, vaid üdini inimloomus. Modernistid üritasid palju muu seas maha kanda, ei õnnestunud.

    Ja nüüd ütle, et tegelt teadsid ju seda sõna ja ma tühja panin tarka.

    ReplyDelete
  2. hea.
    postitus siis.

    ReplyDelete
  3. Kusjuures ei teadnud. Olin kuulnud küll, aga ei tulnud üldse pähe

    ReplyDelete