Üks kindlamaid viise kindlustamaks mingi tegevuse edasilükkamine, on muuta see kohustuseks. Kolm korda võid arvata, kas ma tundsin end pärast 2 nädalat ära olemist üleni kohustatuna blogima või jah.
Sündmustest.
Käisin purjelaagris. Käisin kolmandat Twilighti vaatamas. Käisin Tallinnas HIMi vaatamas. Olen Räpinas sünnipäevatamas. Kavatsen juuksed maha lõigata. Kavatsen endale riideid õmmelda. Folgi kohta ei suuda seisukohale jõuda sugugi. Aga sinna on aega ka.
Laagrist.
Praegu ma vaatan sellele soojade mõtete ja tunnetega. Sest kõik need 400+ pilti, mis ma seal tegin ja mis usskumatult hästi näitavad, kui suurepärane fotograaf, kunstiinimene, inimesteinimene ja kõrge naturalistliku intelligentsusega awesomenessi kehastus ma olen. Mulle näitavad. Loomulikult olen ma pildistanud ainult ilusaid ja väga ilusaid hetkesid ja inimesi. Päiksetõusud ja teismelised ja siuke kraam. Koledaid asju ei ole võimalik pildistada. Aga mul on väikses ruudulises märkmikus hoolikalt koostatud hästistruktureeritud loetelu põhjustest, miks ma sellesse laagrisse enam kunagi kasvatajaks ei lähe. Ma praegu ei hakka. Võid teinekord küsida. Teen presentatsiooni. Slaidiesitluse. Illustreeritud õppematerjali sulle.
Igatahes praegu on päevakorras kõige poolelijäänu lõpetamine ja kordaajamine, mis linnast äraolemisega kaasneb. Palganatukese mõtlematu raiskamine. Ja piltide peal- ja allkirjastamine. Sest see ongi oluline. Oh, peaks kõik need lapsed omale msni ka panema.
Veel laagripilte saab soovi korral näha siin.
Twilightist.
Tegelikult teenis kinoskäimine eesmärki korraks laagrist koju saada. 5 päeva enne lõppu üheks ööpäevaks. Janoh, ma olen neid kahte esimest filmi näinud, juba on veits põnev, mis nad järgmiseks välja mõtlevad. Film oli igav. Ma olen valmis tunnistama, et neid oli õpetatud vahepeal veits paremini suudlema ja natu-natuke paremini näitlema. Aga Edwardi näitleja teeb ikka aint kahte nägu: üks on lissalt tõsine ja teine käib eriti tundeliste momentide juurde. Üldiselt see teine näeb välja, nagu ta oleks just peeruhaisu tundnud.
HIMist.
Sest HIM on mu suurim iidol ja eeskuju. See pole ainult maailma parim metal, see on elustiil. Ville Valo on jumal. Elu ilma HIMita on võimalik, aga mis elu see on?!? Kogu mu kodu on täis kleebitud HIMi plakateid ja muud ma ei kuulagi. Ja muust ma ei mõtlegi. Ja muule ma ei loodagi.
Ei. Tegelt mitte.
Kunagi, kui ma noorem olin, oli mul üks HIMi kassett. Helikassett, mäletad selliseid. Mul oli vähe kassette ja ma kuulasin seda päris tihti. Aga siis ma kasvasin sellest välja. Kogu sellest teemast. Mingi kuu aega tagasi ma isegi ei teadnud, kas nad üldse enam olemas on ja ega ma sellele ei mõelnudki. Aga sis keegi ütles, et näe tulevad Eestisse ja sis mulle järsku koitis, et just seda ma peaksingi tegema. Suvalt ilmselt üksinda ilma mingi näilise põhjuseta sellele kontserdile ennast vedama, sest ni vahva.
Kontsert oli täitsa OK. Mulle eriti meeldis, kuidas lauljal oli kogu aja selline kaval muie näol. Või sis tal ongi aint selline nägu. Või siis tal olid mingid kavalad mõtted peas. Või siis ta teeb seda meelega, sest see on üleni seks ja teadagi. Nad esitasid päris mitu sellist laulu ka, mida ma väiksena kuulasin, see oli hea. Ma täitsa saan aru, mida ma seal nägin.
Inimesed olid täiesti minestamaajavalt nõmedad. Mul on vähe sallivust masside suhtes Põhja-Euroopas. Sain mingite Soome tädide käest pahandada, et lavale lähemale üritasin minna, sest nemad olid selle (eriti sita heli ja vaatega) koha peal juba tund aega tagasi ja ma oleksin pidanud varem kohal olema. Nägin mitut inimest kõvasti haiget saamas seal rüseluses. Ja seda juba enne bändi lavaletulekut. Kuulsin liiga paljusid inimesi olemas agressiivsed ja kurjad. Nagu lava ees olemine poleks ühine meeldiv muusikaelamus vaid olelusvõitlus, kus oma koha peab välja teenima ja oma positsiooni pärast küünarnukkide ja kurjade sõnadega võitlema. Paha.
Oletame, et sa oled seda sorti inimene, kellele väga meeldib lugu Join Me in Death. Proovi korra end selliseks inimeseks mõelda. Kas seda lugu kuuldes tekiks sul tahtmine hüpata ühe koha peal ülesalla? Ja ära tule mulle siin midagi üllatusrõõmust rääkima. Join Me in Death on umbes kõige väheüllatavam asi, mis sellel konsal juhtuda võib. Sis läksingi kaugemale istuma lissalt.
Igatahes. Mis lauljasse veel puutub. Ma võin südamerahus öelda, et leidub mehi, kes kannavad vuntsid välja. Ja muidu on ta ka suhteliselt hästi aeguv mees, täitsa nummikas.
Räpinas.
Rasmusel ja issil on sünnipäevad. Tõime neile linnast kingituseks vastavalt vidinaid Hilpharakast ja õlut. Rasmusel on naised külas. Mingid kutid on ka, aga need siuksed taustaelemendid nende rõngastatud värvitud pügatud kitkutud lakitud kostümeeritud tütrekeste kõrval. Nad ei taha, et ma neid pildistan. Sis ma narrin neid 14-aastasteks. Ei ole võitev strateegia, muide.
Siin on nii palju peegleid hästi kummalistes kohtades. Mu peeglitega seotud fotoprojekt üleni rõõmustab selle üle.
Vaatasime Boondock Saintsi uuesti. Alguses pidime mingit odavat õudukat vaatama, aga liiga halb oli.
Juuksed. Tuleb maha lõigata. Olen parajaks karvikuks kasvanud.
Armumisest. Jälle. Sellega on niimoodi. Ennast sundida kellessegi armuma on raskem (vb võimatu), kui takistada ennast kellessegi armumast. Takistada ikka saab, ma vist olen isegi proovinud teinekord. Kedagi sundida endasse armuma on raskem (vb võimatu), kui takistada teda endasse armumast. Mul näiteks tuleb iseäranis vastik turnoff olemine suht kenasti välja. Takistamine on aint kättevõtmise asi. Ja võibolla on see üldistatav. Et millegi toimuma panemine on üldiselt raskem kui millegi takistamine.
Ma olin laagris üleni sõltuvuses Mattiasest. Sest mulle tulid igasugused mõtted ja teooriad ja küsimused ja teemad. Ja Mattiasel on need kaks eriti head omadust. Ta oskab kuulata. Ja ta on hästi tark. Niiet me istusime tihti lõket vahtides ja värkidest rääkides ja hea. Maitea, mida ma ilma temata peale oleks hakanud. Oleks hulluks ära läinud seal.
Ma olin laagis üleni tüdrukute kasvataja. Punusin neile ülepeapatse ja mängisin nendega turakat. Ja tegin neist ilusaid pilte. Ja vaatasin, et nad ilusti riides ja päiksekreemitatud ja enamvähem rahul oleksid.
Ma olin laagris üleni pedagoog. Meil oli seal üks kasvataja, keda kõik pidasid eriti silmapaistvalt tubliks. Eks ta ilmselt oli ka. Lissalt tema meetod lastevahelisi konflikte lahendada oli täiesti nutmaajavalt halb. Seal peaks olema pedagoog kõige paremas mõttes ja tema oli nagu lapsevanem kõige halvemas mõttes. Sis ma teinekord ennetasin tema meetodeid ja proovisin ise. Maitea, kas ma olen iial rakenduvamaid psühholoogia aineid võtnud, kui need kaks nõustamise ainet tookord. Samas muidugi on seal see egoistlikkuse teema. Kui ma olin liiga väsinud tüdinud unine näljane, et pedagoogiliselt korrektne olla, sis ma lissalt ignosin kõike. Tehku mis tahavad.
Ma olin laagris üleni šokeeritud teismeliste narkoteadlikkusest. Üleni üllatunud laste erinevast küpsemise kiirusest. Üleni tubli olin ka. Käisin hommikuti jooksmas ja ujumas.
See võrgukaabel siin andis vist otsad. Kaabel. Otsad. Naljakas. Internetti ei voola sealt üldse välja enam. Restart on soolas.
Ahh! Ja nüüd nad jämmivad. Riina trompetiga, Rasmus kitarriga ja Rasmuse sõber elektrikitarriga. Maja taga pimeduses. Mõõnus.
Readeris on 196 lugemata asja. Kui ma tagasi jõudsin, oli üle 700.
Halba huumorit ka
Sündmustest.
Käisin purjelaagris. Käisin kolmandat Twilighti vaatamas. Käisin Tallinnas HIMi vaatamas. Olen Räpinas sünnipäevatamas. Kavatsen juuksed maha lõigata. Kavatsen endale riideid õmmelda. Folgi kohta ei suuda seisukohale jõuda sugugi. Aga sinna on aega ka.
Laagrist.
Praegu ma vaatan sellele soojade mõtete ja tunnetega. Sest kõik need 400+ pilti, mis ma seal tegin ja mis usskumatult hästi näitavad, kui suurepärane fotograaf, kunstiinimene, inimesteinimene ja kõrge naturalistliku intelligentsusega awesomenessi kehastus ma olen. Mulle näitavad. Loomulikult olen ma pildistanud ainult ilusaid ja väga ilusaid hetkesid ja inimesi. Päiksetõusud ja teismelised ja siuke kraam. Koledaid asju ei ole võimalik pildistada. Aga mul on väikses ruudulises märkmikus hoolikalt koostatud hästistruktureeritud loetelu põhjustest, miks ma sellesse laagrisse enam kunagi kasvatajaks ei lähe. Ma praegu ei hakka. Võid teinekord küsida. Teen presentatsiooni. Slaidiesitluse. Illustreeritud õppematerjali sulle.
Igatahes praegu on päevakorras kõige poolelijäänu lõpetamine ja kordaajamine, mis linnast äraolemisega kaasneb. Palganatukese mõtlematu raiskamine. Ja piltide peal- ja allkirjastamine. Sest see ongi oluline. Oh, peaks kõik need lapsed omale msni ka panema.
Veel laagripilte saab soovi korral näha siin.
Twilightist.
Tegelikult teenis kinoskäimine eesmärki korraks laagrist koju saada. 5 päeva enne lõppu üheks ööpäevaks. Janoh, ma olen neid kahte esimest filmi näinud, juba on veits põnev, mis nad järgmiseks välja mõtlevad. Film oli igav. Ma olen valmis tunnistama, et neid oli õpetatud vahepeal veits paremini suudlema ja natu-natuke paremini näitlema. Aga Edwardi näitleja teeb ikka aint kahte nägu: üks on lissalt tõsine ja teine käib eriti tundeliste momentide juurde. Üldiselt see teine näeb välja, nagu ta oleks just peeruhaisu tundnud.
HIMist.
Sest HIM on mu suurim iidol ja eeskuju. See pole ainult maailma parim metal, see on elustiil. Ville Valo on jumal. Elu ilma HIMita on võimalik, aga mis elu see on?!? Kogu mu kodu on täis kleebitud HIMi plakateid ja muud ma ei kuulagi. Ja muust ma ei mõtlegi. Ja muule ma ei loodagi.
Ei. Tegelt mitte.
Kunagi, kui ma noorem olin, oli mul üks HIMi kassett. Helikassett, mäletad selliseid. Mul oli vähe kassette ja ma kuulasin seda päris tihti. Aga siis ma kasvasin sellest välja. Kogu sellest teemast. Mingi kuu aega tagasi ma isegi ei teadnud, kas nad üldse enam olemas on ja ega ma sellele ei mõelnudki. Aga sis keegi ütles, et näe tulevad Eestisse ja sis mulle järsku koitis, et just seda ma peaksingi tegema. Suvalt ilmselt üksinda ilma mingi näilise põhjuseta sellele kontserdile ennast vedama, sest ni vahva.
Kontsert oli täitsa OK. Mulle eriti meeldis, kuidas lauljal oli kogu aja selline kaval muie näol. Või sis tal ongi aint selline nägu. Või siis tal olid mingid kavalad mõtted peas. Või siis ta teeb seda meelega, sest see on üleni seks ja teadagi. Nad esitasid päris mitu sellist laulu ka, mida ma väiksena kuulasin, see oli hea. Ma täitsa saan aru, mida ma seal nägin.
Inimesed olid täiesti minestamaajavalt nõmedad. Mul on vähe sallivust masside suhtes Põhja-Euroopas. Sain mingite Soome tädide käest pahandada, et lavale lähemale üritasin minna, sest nemad olid selle (eriti sita heli ja vaatega) koha peal juba tund aega tagasi ja ma oleksin pidanud varem kohal olema. Nägin mitut inimest kõvasti haiget saamas seal rüseluses. Ja seda juba enne bändi lavaletulekut. Kuulsin liiga paljusid inimesi olemas agressiivsed ja kurjad. Nagu lava ees olemine poleks ühine meeldiv muusikaelamus vaid olelusvõitlus, kus oma koha peab välja teenima ja oma positsiooni pärast küünarnukkide ja kurjade sõnadega võitlema. Paha.
Oletame, et sa oled seda sorti inimene, kellele väga meeldib lugu Join Me in Death. Proovi korra end selliseks inimeseks mõelda. Kas seda lugu kuuldes tekiks sul tahtmine hüpata ühe koha peal ülesalla? Ja ära tule mulle siin midagi üllatusrõõmust rääkima. Join Me in Death on umbes kõige väheüllatavam asi, mis sellel konsal juhtuda võib. Sis läksingi kaugemale istuma lissalt.
Igatahes. Mis lauljasse veel puutub. Ma võin südamerahus öelda, et leidub mehi, kes kannavad vuntsid välja. Ja muidu on ta ka suhteliselt hästi aeguv mees, täitsa nummikas.
Räpinas.
Rasmusel ja issil on sünnipäevad. Tõime neile linnast kingituseks vastavalt vidinaid Hilpharakast ja õlut. Rasmusel on naised külas. Mingid kutid on ka, aga need siuksed taustaelemendid nende rõngastatud värvitud pügatud kitkutud lakitud kostümeeritud tütrekeste kõrval. Nad ei taha, et ma neid pildistan. Sis ma narrin neid 14-aastasteks. Ei ole võitev strateegia, muide.
Siin on nii palju peegleid hästi kummalistes kohtades. Mu peeglitega seotud fotoprojekt üleni rõõmustab selle üle.
Vaatasime Boondock Saintsi uuesti. Alguses pidime mingit odavat õudukat vaatama, aga liiga halb oli.
Juuksed. Tuleb maha lõigata. Olen parajaks karvikuks kasvanud.
Armumisest. Jälle. Sellega on niimoodi. Ennast sundida kellessegi armuma on raskem (vb võimatu), kui takistada ennast kellessegi armumast. Takistada ikka saab, ma vist olen isegi proovinud teinekord. Kedagi sundida endasse armuma on raskem (vb võimatu), kui takistada teda endasse armumast. Mul näiteks tuleb iseäranis vastik turnoff olemine suht kenasti välja. Takistamine on aint kättevõtmise asi. Ja võibolla on see üldistatav. Et millegi toimuma panemine on üldiselt raskem kui millegi takistamine.
Ma olin laagris üleni sõltuvuses Mattiasest. Sest mulle tulid igasugused mõtted ja teooriad ja küsimused ja teemad. Ja Mattiasel on need kaks eriti head omadust. Ta oskab kuulata. Ja ta on hästi tark. Niiet me istusime tihti lõket vahtides ja värkidest rääkides ja hea. Maitea, mida ma ilma temata peale oleks hakanud. Oleks hulluks ära läinud seal.
Ma olin laagis üleni tüdrukute kasvataja. Punusin neile ülepeapatse ja mängisin nendega turakat. Ja tegin neist ilusaid pilte. Ja vaatasin, et nad ilusti riides ja päiksekreemitatud ja enamvähem rahul oleksid.
Ma olin laagris üleni pedagoog. Meil oli seal üks kasvataja, keda kõik pidasid eriti silmapaistvalt tubliks. Eks ta ilmselt oli ka. Lissalt tema meetod lastevahelisi konflikte lahendada oli täiesti nutmaajavalt halb. Seal peaks olema pedagoog kõige paremas mõttes ja tema oli nagu lapsevanem kõige halvemas mõttes. Sis ma teinekord ennetasin tema meetodeid ja proovisin ise. Maitea, kas ma olen iial rakenduvamaid psühholoogia aineid võtnud, kui need kaks nõustamise ainet tookord. Samas muidugi on seal see egoistlikkuse teema. Kui ma olin liiga väsinud tüdinud unine näljane, et pedagoogiliselt korrektne olla, sis ma lissalt ignosin kõike. Tehku mis tahavad.
Ma olin laagris üleni šokeeritud teismeliste narkoteadlikkusest. Üleni üllatunud laste erinevast küpsemise kiirusest. Üleni tubli olin ka. Käisin hommikuti jooksmas ja ujumas.
See võrgukaabel siin andis vist otsad. Kaabel. Otsad. Naljakas. Internetti ei voola sealt üldse välja enam. Restart on soolas.
Ahh! Ja nüüd nad jämmivad. Riina trompetiga, Rasmus kitarriga ja Rasmuse sõber elektrikitarriga. Maja taga pimeduses. Mõõnus.
Readeris on 196 lugemata asja. Kui ma tagasi jõudsin, oli üle 700.
Halba huumorit ka
Comments
Post a Comment