Hukatuslik metakognitsioon. Ma parem lihtsalt ei mõtle nendest asjadest, mida ma tunnen. Ei mõtle nendest asjadest, mida ma mõtlen ka. Ja üldsegi. Ma lissalt võtan kätte ja ei tunne midagi nende asjade kohta, mida ma mõtlen. Või nende asjade kohta, mida ma tunnen. Sest see kõik viib mittekusagile. Viib tupikusse. Tsüklisse. Ummikusse. Väljapoole. Ja sinna mei taha, mkmm.
Suudlustest püüab kõrvale põigelda
Ei vaata silma
On sõnaaher
Ei taha kallistada
Kuum on. Panin märja kleidi selga. Nüüd on külm. Eelmine suvi külmetasin oma põie niimoodi ära. 30-kraadises soojas märgasid riideid kandes. See oli suht halb. Igatahes on märjad riided seni kõige efektiivsem jahutaja. Käpad laiali õunapuu all vedelemine on ka muidugi ennast kasulikuna tõestanud. Kardinate ees hoidmine. Veepudelite õhtul külmkappi panemine. Hullumeelselt tihti duši all käimine. Ma praegu mõtlen jääkohvist. Neid saaks mitu tükki valmis teha ja kapist siis võtta. Mmm... Öösel tabas mind meelierutav fantaasia ventilaatoritest. Pisikestest arvutiventikatest mulle tuult peale puhumas. Lehvikud on tõestanud end vähemõttekatena. Sest käega vehkimine selleks, et jahutust saada on suht loll. Vehkimisest hakkab just soe. Peaks märgasid sokke ka proovima. Või suurt märga froteerätikut peas. See kõik on juba natuke põnev.
She says: tavaliselt, kui mina kellegi teise naist himustan, ma küll ei mõtle et grupiseks
Tead, kuidas sõbrad surevad? Mõni sõber sureb nii, et lõpetab sõber olemise ära. Mõned surevad liiga kaugele ära kolides. Sest vaata, sõber pole mitte see inimene vaid see suhe. Sõber on üks tunne. Sõber on surnud kadunud läinud siis, kui sõprust enam ei ole. Seda suhet. Tunnet. Sõltumata sellest kehast, sellest inimloomast, kes seal ümber on. Sõber sureb äramuutudes. Kui temast saab või kasvab üks teine inimene, keda ma ei tea, ei mõista, ei näe sõbrana.
Mis siis tavaliselt tehakse, kui keegi sureb? Kurvastatakse. Väike leinaperiood võib-olla. Mälestatakse. Mingi märk pannakse kusagile. Kuhu rituaalselt tagasi minna ja raskelt 'ohh…' teha. Kuigi seda mai tee. Ei pea tegema. Sest tavaliselt tekivad mingid (sala)märgid iseenesest suhtlemise käigus.
Tegelikult. Mul on terve see linn tihedalt märke täis elatud. Ja ma kirjutan neile kogu aeg uusi peale. Nii palju jalutamise kohti on, kus ma olen varem jalutanud kellegi teisega. Kohti, kus ma olen istunud kellegi teisena. Tänavaid, mida ma olen läbi kõndinud kellegi/millegi muu pärast. Ma olen selle linna üleni täis elanud.
To be desired by something that powerful.
Vaatasin kortereid. Internetist vaatasin. Oleks vaja ühte mulle. Sest mis inimene elab ühes kohas üle kolme aasta. Korterite kuulutused on isevärki mõnikord. Näiteks asukohakaart, kus ei ole tänavate nimesid ega majanumbreid peal. Ma peaks selle teede mustri järgi aru saama, kus see maja asub. Või kaabelTV. Miks kuradi pärast peab seda ära mainima? Kes valib korterit selle järgi, et seal on kaabelTV. Või naabrivalve. Või interneti võimalus.
Teine asi on need kutid, kes üürivad korterist ühte tuba. Need kuulutused ei ole ühetoaliste kuulutuste hulgas. Need on nii-mitme-toaliste all, kui palju selles korteris üldse tube on. Üleni häiriv. Pealkiri ütleb 'korter 3-toaline' ja kuulutuses sees on 'üürile antakse üks tuba 3-toalisest korterist'.
Mood ja musoon.
… ja sis tehniliselt saaksid ju need 'surnud' sõbrad uuesti ellu ärgata. Kas see oleks siis nagu zombie-sõbrad. Nagu muidu endised aga ikka samas veits kõhe. Nagu nad oleksid võimelised su aju pintslisse pistma.
Esimeses etapis leida aias üks vaikne ja rahulik paigake. Siis riputada sinna võrkkiik. Täheldada vaikse rahuliku paigakese täitumist trügivate nügivate kiikuvate turnivate lastega. Jääda rahulikuks. Ilmutada uskumatut kannatlikkust. Leida aja täiteks endale muud tegevust. Paari päeva möödudes või juba samal õhtupoolikul on koht kaotanud oma uudsuse. Lapsed on kusagil mujal. Siis võtta raamat ja täiesti käratult ennast võrkkiike seada. Mõnuleda, aga mitte väga silmatorkavalt. Niimoodi endaette. Sest alati, kui üksi olemisest liiga ilmset rõõmu tunda, hakkavad kõik teised tahtma sellest osa saada. Ja teadagi.
Huvitav, miks kõrvalmajast mu most played praegu kostab. Kui kolmas ka täppi läheb, lähen uurima seda asja. Aha. Ongi minu plaat. Ainus loogiline põhjus, miks kuulata järjest White Stripesi “You don't know what love is” järel Tracy Chapmani “You're the one.”
A ja sis on üks siuke pif. See on suht kummaline. Kuidas ma olen käinud selles majas, kus ta elab, juba kaks korda. Olen pildistanud selles toas, kus ta magab. Kuulnud temast lugusid ja asjaolusid. Siuke tunne on, et ni paljud asjad, mis selles majas mulle meeldivad, on tema omad. Tema mõte. Tema toodud. Tema pärast.
Ja siis on paljud asjad, mis ta kirjutab, on nagu asjad, mida ma kirjutaks. Ja ma pole teda kunagi näinud. Nii isiklikult kohanud. Kuigi ma tunnen teda fotode pealt ära. Ni veider.
Et me ikka samal leheküljel siin oleksime (eh, mis väljend?). Kui keegi kirjutab midagi, siis ma ei arva, et mina ka mõtlen nii. Sest ma tegelikult ei tea, kuidas ta mõtleb. Ma võin ainult oletada. See on pigem see, et mina mõtlen mingit mõtet, mis sõnastuks sama moodi, nagu tema mõte on sõnastunud. Onju. Sest mõtted ei ole sõnad. Ei ole tekst. Mõtted on hoopis mingi teisest materjalist ollus. Mingi teine formaat. Kirjutamine on tihti tõlketöö. Pigistamaks mõtted alluma sõnastusele. Sõnastus saab olla parim lähend mõttele, aga see ei ole see mõte.
Samas jällegi, ma olen kuulnud, et kirjutavad inimesed mitte ei vägista oma peas toimuvat sõnadesse, olemata iial rahul selle tulemuse tõeliluskaugusega. Nagu mul. Vaid nad tunnevad mõtteid endast tulemas ja kui need on kirjas, siis on rahul ja kergendatud. Nagu oleks mõtte pea seest välja saanud. Mis siis, et teksti kujul.
Eks seal ole vist erinevus selles ka, kas kirjutada mingi mõttega, et keegi teine saab sellest ka midagi. Võrreldes sellega, kui kirjutada ainult ja ainult endale. Äkki on.
Kes kirjutab avalikku blogi üleni ja ainult ainult iseendale?
You look a 100% better when I can't see you.
Noh selle eelmise korra emonurgakese jätkuks ma siin isekeskis mõtlen… Se on umbes et: Jaa, te saite õigesti aru. Need on tõepoolest need asjad, mida ma olen teinud ja teen. Jah, te olete õigesti aru saanud minu põhjustest niimoodi teha. Aga te olete üleni valesti aru saanud. See ei ole midagi, mille pärast mind hukka mõista. Üleni judgmentaliks kukkuda. Sest see pole halb. Ei ole üheselt vale. See pole paha pärast. Ma mõtlesin seda kõike küll, aga nagu heas mõttes. Jne.
Ehk siis. Tulevad mingid kohad, kus selgitamine ja mõistapüüdmine ei oma mõtet. Sest seal on mingi piir, kui palju pähe mahub. Mulle. Neile. Kellele iganes.
Tahaks palju raha. Korraks. Siis ostaks kaks lennupiletit Saksamaale. Võtaks magamiskoti ja mõned vahetusriided. Võtaks Aivi kaasa. Lendaks üle Ida-Euroopa ära. Ostaks Saksamaalt Dönerit (nämm). Seisaks tee äärde ja vaataks, mida tulevik (liiklus) toob.
Või siis. Koostaks lugemislisti ja loeks kõik ära. Kõik pooleliolevad ka. Ja kirjutaks kõik ära. Prindiks noodid välja ja mängiks kõik ära. Koristaks kapi ära. Teeks progemise praksid läbi. Paneks kogu Gimpi ühte aknasse. Sätiks oma Ubuntu üleni ümber. Vaataks imdb top50 ära. Teeks oma koduka korda. Vahetaks tapeedi ära. Õmbleks väsinud voodipesu kõik kohevaks kleidiks ära. Õpiks lauajalka ja suitsurõngad ja hundirattad kõik ära.
Suudlustest püüab kõrvale põigelda
Ei vaata silma
On sõnaaher
Ei taha kallistada
Kuum on. Panin märja kleidi selga. Nüüd on külm. Eelmine suvi külmetasin oma põie niimoodi ära. 30-kraadises soojas märgasid riideid kandes. See oli suht halb. Igatahes on märjad riided seni kõige efektiivsem jahutaja. Käpad laiali õunapuu all vedelemine on ka muidugi ennast kasulikuna tõestanud. Kardinate ees hoidmine. Veepudelite õhtul külmkappi panemine. Hullumeelselt tihti duši all käimine. Ma praegu mõtlen jääkohvist. Neid saaks mitu tükki valmis teha ja kapist siis võtta. Mmm... Öösel tabas mind meelierutav fantaasia ventilaatoritest. Pisikestest arvutiventikatest mulle tuult peale puhumas. Lehvikud on tõestanud end vähemõttekatena. Sest käega vehkimine selleks, et jahutust saada on suht loll. Vehkimisest hakkab just soe. Peaks märgasid sokke ka proovima. Või suurt märga froteerätikut peas. See kõik on juba natuke põnev.
She says: tavaliselt, kui mina kellegi teise naist himustan, ma küll ei mõtle et grupiseks
Tead, kuidas sõbrad surevad? Mõni sõber sureb nii, et lõpetab sõber olemise ära. Mõned surevad liiga kaugele ära kolides. Sest vaata, sõber pole mitte see inimene vaid see suhe. Sõber on üks tunne. Sõber on surnud kadunud läinud siis, kui sõprust enam ei ole. Seda suhet. Tunnet. Sõltumata sellest kehast, sellest inimloomast, kes seal ümber on. Sõber sureb äramuutudes. Kui temast saab või kasvab üks teine inimene, keda ma ei tea, ei mõista, ei näe sõbrana.
Mis siis tavaliselt tehakse, kui keegi sureb? Kurvastatakse. Väike leinaperiood võib-olla. Mälestatakse. Mingi märk pannakse kusagile. Kuhu rituaalselt tagasi minna ja raskelt 'ohh…' teha. Kuigi seda mai tee. Ei pea tegema. Sest tavaliselt tekivad mingid (sala)märgid iseenesest suhtlemise käigus.
Tegelikult. Mul on terve see linn tihedalt märke täis elatud. Ja ma kirjutan neile kogu aeg uusi peale. Nii palju jalutamise kohti on, kus ma olen varem jalutanud kellegi teisega. Kohti, kus ma olen istunud kellegi teisena. Tänavaid, mida ma olen läbi kõndinud kellegi/millegi muu pärast. Ma olen selle linna üleni täis elanud.
To be desired by something that powerful.
Vaatasin kortereid. Internetist vaatasin. Oleks vaja ühte mulle. Sest mis inimene elab ühes kohas üle kolme aasta. Korterite kuulutused on isevärki mõnikord. Näiteks asukohakaart, kus ei ole tänavate nimesid ega majanumbreid peal. Ma peaks selle teede mustri järgi aru saama, kus see maja asub. Või kaabelTV. Miks kuradi pärast peab seda ära mainima? Kes valib korterit selle järgi, et seal on kaabelTV. Või naabrivalve. Või interneti võimalus.
Teine asi on need kutid, kes üürivad korterist ühte tuba. Need kuulutused ei ole ühetoaliste kuulutuste hulgas. Need on nii-mitme-toaliste all, kui palju selles korteris üldse tube on. Üleni häiriv. Pealkiri ütleb 'korter 3-toaline' ja kuulutuses sees on 'üürile antakse üks tuba 3-toalisest korterist'.
Mood ja musoon.
… ja sis tehniliselt saaksid ju need 'surnud' sõbrad uuesti ellu ärgata. Kas see oleks siis nagu zombie-sõbrad. Nagu muidu endised aga ikka samas veits kõhe. Nagu nad oleksid võimelised su aju pintslisse pistma.
Esimeses etapis leida aias üks vaikne ja rahulik paigake. Siis riputada sinna võrkkiik. Täheldada vaikse rahuliku paigakese täitumist trügivate nügivate kiikuvate turnivate lastega. Jääda rahulikuks. Ilmutada uskumatut kannatlikkust. Leida aja täiteks endale muud tegevust. Paari päeva möödudes või juba samal õhtupoolikul on koht kaotanud oma uudsuse. Lapsed on kusagil mujal. Siis võtta raamat ja täiesti käratult ennast võrkkiike seada. Mõnuleda, aga mitte väga silmatorkavalt. Niimoodi endaette. Sest alati, kui üksi olemisest liiga ilmset rõõmu tunda, hakkavad kõik teised tahtma sellest osa saada. Ja teadagi.
Huvitav, miks kõrvalmajast mu most played praegu kostab. Kui kolmas ka täppi läheb, lähen uurima seda asja. Aha. Ongi minu plaat. Ainus loogiline põhjus, miks kuulata järjest White Stripesi “You don't know what love is” järel Tracy Chapmani “You're the one.”
A ja sis on üks siuke pif. See on suht kummaline. Kuidas ma olen käinud selles majas, kus ta elab, juba kaks korda. Olen pildistanud selles toas, kus ta magab. Kuulnud temast lugusid ja asjaolusid. Siuke tunne on, et ni paljud asjad, mis selles majas mulle meeldivad, on tema omad. Tema mõte. Tema toodud. Tema pärast.
Ja siis on paljud asjad, mis ta kirjutab, on nagu asjad, mida ma kirjutaks. Ja ma pole teda kunagi näinud. Nii isiklikult kohanud. Kuigi ma tunnen teda fotode pealt ära. Ni veider.
Et me ikka samal leheküljel siin oleksime (eh, mis väljend?). Kui keegi kirjutab midagi, siis ma ei arva, et mina ka mõtlen nii. Sest ma tegelikult ei tea, kuidas ta mõtleb. Ma võin ainult oletada. See on pigem see, et mina mõtlen mingit mõtet, mis sõnastuks sama moodi, nagu tema mõte on sõnastunud. Onju. Sest mõtted ei ole sõnad. Ei ole tekst. Mõtted on hoopis mingi teisest materjalist ollus. Mingi teine formaat. Kirjutamine on tihti tõlketöö. Pigistamaks mõtted alluma sõnastusele. Sõnastus saab olla parim lähend mõttele, aga see ei ole see mõte.
Samas jällegi, ma olen kuulnud, et kirjutavad inimesed mitte ei vägista oma peas toimuvat sõnadesse, olemata iial rahul selle tulemuse tõeliluskaugusega. Nagu mul. Vaid nad tunnevad mõtteid endast tulemas ja kui need on kirjas, siis on rahul ja kergendatud. Nagu oleks mõtte pea seest välja saanud. Mis siis, et teksti kujul.
Eks seal ole vist erinevus selles ka, kas kirjutada mingi mõttega, et keegi teine saab sellest ka midagi. Võrreldes sellega, kui kirjutada ainult ja ainult endale. Äkki on.
Kes kirjutab avalikku blogi üleni ja ainult ainult iseendale?
You look a 100% better when I can't see you.
Noh selle eelmise korra emonurgakese jätkuks ma siin isekeskis mõtlen… Se on umbes et: Jaa, te saite õigesti aru. Need on tõepoolest need asjad, mida ma olen teinud ja teen. Jah, te olete õigesti aru saanud minu põhjustest niimoodi teha. Aga te olete üleni valesti aru saanud. See ei ole midagi, mille pärast mind hukka mõista. Üleni judgmentaliks kukkuda. Sest see pole halb. Ei ole üheselt vale. See pole paha pärast. Ma mõtlesin seda kõike küll, aga nagu heas mõttes. Jne.
Ehk siis. Tulevad mingid kohad, kus selgitamine ja mõistapüüdmine ei oma mõtet. Sest seal on mingi piir, kui palju pähe mahub. Mulle. Neile. Kellele iganes.
Tahaks palju raha. Korraks. Siis ostaks kaks lennupiletit Saksamaale. Võtaks magamiskoti ja mõned vahetusriided. Võtaks Aivi kaasa. Lendaks üle Ida-Euroopa ära. Ostaks Saksamaalt Dönerit (nämm). Seisaks tee äärde ja vaataks, mida tulevik (liiklus) toob.
Või siis. Koostaks lugemislisti ja loeks kõik ära. Kõik pooleliolevad ka. Ja kirjutaks kõik ära. Prindiks noodid välja ja mängiks kõik ära. Koristaks kapi ära. Teeks progemise praksid läbi. Paneks kogu Gimpi ühte aknasse. Sätiks oma Ubuntu üleni ümber. Vaataks imdb top50 ära. Teeks oma koduka korda. Vahetaks tapeedi ära. Õmbleks väsinud voodipesu kõik kohevaks kleidiks ära. Õpiks lauajalka ja suitsurõngad ja hundirattad kõik ära.
"Mul on terve see linn tihedalt märke täis elatud."
ReplyDeleteSama siin. Ja, õigupoolest, on see ka ainus põhjus, miks ma siit linnast mõnikord ära tahan minna. Lihtsalt, et saaks neist märkidest välja. Kui tükk aega eemal olla, tegelt piisab isegi mõnest nädalast, siis saab veidi rahu. Vähemalt mõnes mõttes. Vähemalt mõningate märkide osas.
Meil siin Pattayal õnneks vaheldub see kontingent (kui rääkida inimestest) üsna kiiresti. Tihtipeale on nii, et sa näed kedagi, siis see jääbki vaid selleks üheks ja ainumaks korraks, kui sa ise midagi ette ei võta.
Mitte kunagi. Ei ole. Enam. Seesama.
Aga muidu. I love you 2.
Sõbrad, kes ära kolivad, jäävad alles. Sa elad teadmisega, et kui sa ükskord hädas oled, siis on nad kohe võtta ja nii on hea kindel elada.
ReplyDeleteSõnadega saab mingeid mõtteid päris hästi aproksimeerida. Iseasi, kas see lähedus ka pärast mingeid transformatsioone säilub.
ReplyDeleteMul on ka Tartu märke täis. Muidu ei panegi tähele, aga kui pärast poolt aastat tagasi tulin ja buss läbi öise linna sõitis, lõi iga teine tänavanurk mingi Emotsionaalse Jälje Jätnud Mälestusega.
Valdur Mikita kirjutas ka millestkist sellisest. Et kuidas kaardikujuline mõtlemine domineerib tas narratiivse üle. Lõuna-Eesti värk, võib-olla.Aga ma ei oska vist väga hästi toda mõtet edasi anda.