Tuesday, September 14, 2010

if you kiss me mister

I hate it when adults use the term "sexually active." What does that even mean? Can I deactivate someday, or is this a permanent state of being?



Are you sexually active?
No. I pretty much just lie there.


Tegime küpsiseid. See tähendab, et mina tegin küpsiseid, lapsed ajasid tuba sassi ja Aivi jõi minu juures köögis teed. Siis tegi pliit plõks. Mitte nagu relee või lüliti plõksib. See oli siuke päris tõsiseltvõetav plõks, mida saatis päristõsiselt võetav sähvatus. Ja korter oli pime. Mul on see vana elektrikapp, kus on need vanad keraamilised korgid, mille sees on traat. Selle sisemus näeb, ausõna, välja nagu häirivast õudusfilmist mingi kaheksakümnendate kosmoselaeva osa. Elektrikapp ise on valgeks võõbatud ja siis kollaseks suitsetatud aastate jooksul. Väkk ühesõnaga. Koridoris on ka elektrikapp, aga see on lae all ja sisemise nelikandiga kinni ja mu näpitsad on kusagil mujal. (Miki käes äkki?) Rääkimata sellest, et ma elektrit kardan, eksole.
Miki oli maal.
Omanik ei teadnud ühtki elektrimeest.
Roland ei võtnud toru.
Toivo ütles, et paranda korgid ära või osta automaadid.
Aivi ütles, et helista Matole.
Tuleb Mato. On tõsine. Kõiksugused asjad olid kaasas ja kõik ta lahti kruvis ja välja vahetas ja ära isoleeris ja vastas rumalatele küsimustele pikalt ja põhjalikult. Seletas kõik ära. Pani uued pistikupesad köögiseina ja vau.
Niikaua, kui ta seal asjatas, ma mõtlesin naljakaid mõtteid. Näiteks, kas on olemas mehi, kes oskavad elektritööd, puutööd, mehaanikat, majapidamistööd, kannatavad lapsi ja sinna juurde on veel võimelised sügavaks nii sügavaks diskussiooniks hommikul kella kuueni. Või et kui mul oleks mees, kes on haritud, lugenud, hoolitsetud, sügav ja sünge, kas ta siis kiibitseks elektrimehega koos köögistepslite kallal targutades või ta vedeleks umbes Nietzschet lugedes niikaua diivanil. Sest mees, kes oskab muud tööd, aga ei oska elektrit, passib küll elektrimehega ja arutab üleni targa näuga.

Miks mees peab seda kõike oskama ja suutma samas, kui sõprade puhul piisab, kui nad on ustavad, vaimukad ja ligikaudu samade huvidega?

Kui keegi Miki kuuldes räägib keevitamisest, sis Mikil lähvad silmad särama ja ta oskab täpsustavaid küsimusi esitada.

It was just sort of decided in the 20th century that religion is basically a formalized panic about death.

Mul on üks Dylan Morani laiv. See on pooleli. Ma õhtul vaatan. Kohvi ja koolitöö vahele.

Ma ei saa aru suur olemisest. Ma siin igapäevaselt ikka üritan endale ette kujutada, et ma olen ka üks täiskasvanutest ja minult oodatakse ligikaudu selliseid asju, mis käivad kokku täiskasvanud olemisega. Maksa ise oma arved. Käi tööl. Puhka nädalavahetusel. Sealjuures ei saaks öelda, et mul pole üldse aega. Mul on ajaga imekaunisti. Mul on aega filme ja sarju vaadata, sõpru vahepeal silmata, raamatuid lugeda. Nädalavahetustel magan hommikul kaua. Kõik see. Aga nagu kõigil suurtel inimestel, on mul kellajast sõltuvad kohustused. Kohad, kus ma pean olema ja inimesed asjad, mis ma pean tegema.
Ja siis vahepeal tulevad mingid täiesti ulmelised asjad. Näiteks veemõõturite faking taatlemine. Misasi see üldsegi on? Igatahes käib see nii, et mulle peab tulema töömees koju. Ma pean sel ajal kodus olema. Ta ei saa mulle öelda, mis kell töömees tuleb. Ma pean olema kodus olemas kindlal tööpäeval kella kaheksast poole kümneni. Hommikul. Aga äkki mul on kusagil olla sel ajal? Äkki mul on targematki teha, kui poolteist tundi tööpäeva hommikust kulutada kodus mingi neetud töömehe ootamisele. Ja see ongi ainus viis, kuidas toda taatlemise huinjaad teha saab. Lissalt kõik inimesed leiavad võimaluse kodus vahtida. Teine asi on eelkool. Inimesed viivad oma lapsi viiel päeval nädalas ennelõunasel ajal eelkooli. Sõidutavad läbi linna. Nagu neil tööd ei olekski. Nagu neil polekski mingeid tööpäevakohustusi. Või lasteaialaste trennid ja huviringid, mis toimuvad enne kella viit. Või mingid vältimatud ametiasutused, mis on avatud ainult ja ainult sellistel kellaaegadel, kui kõik normaalsed tavalised keskmised inimesed on oma töökoha peal. Teenivad endale raha. Ei töllerda keset päeva mööda linna ringi.
Või need lapsevanemad, kes korraldavad keset nädalat tervele lasteaiarühmale väljasõit+sünnipäeva nii 3-päevase etteteatamisega.
Jaa, muidugi ma tulen kellakahesele etendusele teiega kaasa.

Või siis ma olen lissalt veits rivist väljas selle 155 eegu pärast, mis mulle konto pealt vastu vahib ja millega ma 30. septembrini tervislikult ja mitmekülgselt igapäevaselt toitun.


Nii. Nüüd tuleb katse karjäärinõustaja saada. Oot, ma võtan kohvi enne kõrvale. Äkki ma sis leebun...
Uh. Olemas. Saan üleni äranõustatud kell kaks. Oi, kuidas ma armastan ülikoolis olemist. Ma olen nii kaitstud ja turvatud. Kõiksugused asjad on olemas. Mulle tasuta ja eelisjärjekorras. Ma ei taha siit kunagi ära minna. Se on mu pesa.

Ja vingub edasi.
Ei taha tasuta lõunaid ja toetusi. Ei taha toiduabi või kellegi ära-armastatud riideid. Tahan raha. Palju raha minu pangakontole. Mulle antud selle eest, kui awesome ma olen.
Ei taha poes mõelda, mida ma saan endale lubada ja kui kauaks sellest jätkub. Tahan impulsiivne olla ja isudele järele anda. Vihkan seda poeriiuli ees seismise dilemmat: selle kilohind on odavam, aga tolle saab väiksema raha eest kätte. Kas ma võtan väikse koguse, et praegune kogusumma tuleks väiksem või ma ostan suurema koguse, et ma kauem varustatud oleksin? Kas suurema koguse koju valmis ostmine võib viia selleni, et ma söön sellevõrra rohkem või see asi jõuab enne ärasöömist pahaks minna? Kurat. Ei taha nii. See imeb.


Ma vist karjusin selle kontoritöötaja peale, kes neid töömehi vahendab. Nojah, misseal ikka. Selleks ju meil telefonile vastavad kontoritöötajad on. Marvan, et neid koolitatakse spetsiaalselt mitte isiklikult võtma, kui inimesed karjuvad nende peale nendest mittesõltuvate asjaolude väljaütlemise pärast.


Mul on üks kursaõde, kes õpetab linnakoolis ja räägib hirmu- ja õudusjutte põhikooli klassidest ja nende õpetamisest. Kuidas terve klass on õppekavast umbes kolm aastat maas ja kogu tunni kulutavad nad õpetaja närvide testimisele. Mul on üks teine kursaõde, kes õpetab maakoolis ja räägib, armastus pilgus, kui toredad on tema töökaaslased ja kui armas pisike klass.
Meil on koolis üks poiss, kes mängib kitarri ni ilusti ni ilusti, et ei tahakski loengusse raamatukokku koju õppima minna. Lissalt kuulaks teda ja oleks üleni vau.

Seoses Eesti liitumisega 1.jaanuarist eurotsooniga hakkab Kamasuutra poos, varem tuntud kui 69, kandma nime € 4.41


Las moepolitseinik kõneleb.
Kiilanemine on okei, taanduv juuksepiir on ka okei. Isegi siis, kui sa oled 20. Me suudame sellega leppida, mõned näevad vähemate juustega isegi oluliselt seksikamad välja. Mis ei ole okei, on ülekammimine. Eriti, kui juuksed on masendavalt rasvased. Ja, jumal hoidku, mingisuguse tuka kandmine taanduva juuksepiiri varjamiseks. Ma ei tea, miks ma pean sellistest asjadest üldse rääkima. Võiks ju ise aru saada, et hhalb on nii.
Kahvatu nahk on okei. Isegi siis, kui sul edvistav punastamine edvistamise juurde üldse välja ei kuku ja isegi siis, kui silmad niimoodi maaplikalikult säravad. Mis ei ole okei, on punakas-oranži pulbri määrimine oma näo külgedele suurte ebamääraste laikudena. See on lissalt neetult kriipi.


Hommikupoolses unenäos ilmus mulle veits perversne Roju (oot, kas ta ilmub kunagi kuidagi teistmoodi ka?). Marvan, et see on ilmne märk, et peaks Rocky Horrori üritust hakkama tegema millaski.

Dresden Dollsil ongi umbes üks video

"if i were any older i could act my age"


Ja ma tõstsin oma toa ümber. Jah, üksi. Jah, klaveri ka. Ja sektsioonkapid. Ilma neid oluliselt lahti võtmata või tühjaks tõstmata. cause im awesome. Terve päev kulus ja mul on nüüd mõned sinikad ja kriimustused. Aga üleni hea sai.

2 comments:

  1. *SNORT*

    Ilmselgelt nägid Sa unes mu tõelist olemust :D

    Ja pidu peaks hakkama jah orgunnima... Nädala lõpuni on mul vist õhtud kinni, ma kardan. Või pühapäeva õhtul äkki saaks, aga ma ei ole kindel, mis kell ma täpselt Tartusse tagasi jõuan (eeldusel, et ma laupäeva hommikul üldse kuhugi Võrru minema pean).

    ReplyDelete
  2. mulle nii meeldib su eraelust lugeda
    kükitan siin ja olen sellie friik!

    ReplyDelete