Sellest, kuidas kõik on täiesti nutsus ja pea peal ja ainult niisuguses hapras hapras tasaskaalus napilt enne täiesti vastu taevast lendamist.

Oota. Üks beib vahele:

See hakkas eile. Ma tulime trennist ja mul oli õhtuks kaks ülesanet: 1. kirjuta referaat, 2. õmble lapsele kostüüm. Umbes seitse me jõudsime. Kell 9 ilmus vend. Siis ma veel õmblesin. Kell 11 lõpetasin õhtusöögi söömise. Londiste lugemine kah veel. Vahepeal ilmuvad postkasti emailid, mis muuseas informeerivad, et järgmisel päeval (saad sa aru, pärast seda käesolevat ööd) toimuval lasteaia jõulupeol ikkagi on söömine ja istumine ja öelge, mida keegi tuua tahab. Pealegi, pidu on pool tundi ettepoole nihutatud. Ma olen üleni: Mis Mõttes nad otsustavad midagi niisugust niisugusel ajal sellise etteteatamisega?!? (katkub juukseid ja taob pead vastu lauda) Kell 12 istun ma oma läpaka ja väikese koguse energiajoogiga diivanil refereerimas ja, hämmastav multifunktsionaalne soorituspiff nagu ma olen, panen msni käima. Järgmine hetk on üks järjekordne dickhead mu parajal määral endast välja viinud ja ma otsustan üleni lissalt kohe magama ära minna. Sest nii kopp ees ju ometigi. Jah, ma tean, keegi ei saa mind endast välja viia, mina ise valin endast välja minemise. Keegi ei saa minu pähe mõtteid tundeid panna, need on minus juba olemas jne. Me jätame selle praegu kõrvale. Hommikul nägin ma unes vestlusi ühe surnud inimesega. Ma saan oma unenägudes surnud inimestega ni hästi läbi. See näiteks rääkis mulle nii tarka juttu ja meil oli teineteisemõistmine ja ma üleni tundsin, kuidas ma kasvan igast temaga veedetud minutist. Kuidas me mõlemad kasvame. Sis ma ärkasin. Tund aega referaadi jaoks. Siis ma avastasin, et mu läpakas paneb ennast kinni. Lihtsalt. Ilma ette hoiatamata. Midagi minu käest küsimata. Arvutisse oli lõksu püütud mu poolik referaat. Hops hops suure arvuti taha ja referaati taaslooma ja short attention span ja taustal hädaldus oma läpaka õnnetu saatuse pärast. Loomulikult ei saanud ma seda valmis ega teinud esitluse slaide (slaidid ongi nõrkadele kõnelejatele). Loomulikult jäi buss hiljaks ja oli täis ainult põhimõtteliselt nõmedaid inimesi, kes kõik leidsid, et bussisisene rahvaste liikumine on nende vastu isiklik ja väärib pahurat solvumise väljendamist igas peatuses ja üldsegi on parim strateegia hästi jäigalt ühe koha peal seista, kui ümberringi trügimiseks läheb. Oh. Istusin paari peatuse järel ümber. 5 minti passimist. 18 sõidab üleni valesti nüüd ju. 5 minutit loengusse hiljaks. Täpsustasin teiste esitluste ajal mingeid fakte ja slaidilaadseid veel. Veetsin esitlemise eriti püüdlikult adekvaatsust ja teema valdamist bluffides. Õppejõu andestav muie oli selge märk, et ta mind üleni läbi nägi. Vastikud intelligentsed õppejõud. Pärast seda sain teada, et mul on homme vaja ära teha üks hiiiigelsuur ja üüüüüratu tähtsusega järeltöö, mille ma pean tegema kõige pugejamalikult tublisti, sest mul ei ole eksamilepääsuks piisavalt punkte ees. Piisavalt punkte oleks mul ees siis, kui ma poleks järjestikustel neljapäevadel olnud konverentsil, siis haige, siis teeviidal ja lõpuks meeleheitel. Niisiis. Täna ma lähen kapit-kapit (hobused teevad seda häält) poodi jõulupeo värki ostma, koju seda hakkima, siis seda jõulupidu vaatama. Pärast jõulupidutsemist kukun pööraselt programmeerima, et mul oleks homme mõtet kontrolltööle ilmuda. Ja võibolla võimalik ühe kodutöö punkte skoorida. Ja pärast homset kontrolltööd kukun hullumiseni reedeseks eksamiks õppima. Kusjuures, pärast reedest eksamit kühveldan vanama kuurikatuselt lund ja pärast reedest päeva on mul kuri plaan üleni südametunnistuslagedalt kohatult palju lauvärvi tarvitada, kellegi alks ära juua ja tola teha. Sest se pidu. Mis kõik räägivad.

-----------------------

Praegu on juba jälle öö. Katseliselt sai välja selgitatud, et olen võimeline umbes poole tunni jooksul segama kokku dipikastme, puhastama ja pulkadeks võtma veits üle poole kilo porgandeid ja tegema endale peapesu koos kuivatuse ja kammimisega. Seal sees veel kolm korda pluusi vahetamist ja koti ümberpakkimine. Ma olen neetult kiire. Takso pidin ikka võtma, muidu oleks jõulupeole hiljaks jäänud.

Nüüd, alles nüüd, tuleb mulle meelde, mida ma mõtlesin peale hakata oma kolmapäeva õhtuga veel nondel helgetel aegadel, kui ma ei teadnud, et see neetud järeltöö on. Ma pidin erivajaduste ja arengupsühhi koduseid tegema. Sest need peavad olema tehtud vastavalt eelmisel nädalal ja kaks nädalat tagasi.

Kes referaadi printimiskõlbulikuks susib ja homme välja printida taipab ja õppejõule üle annab?

Kes homme hommikul ropult vara Salmes printimas käib ja sis üleni kannatlikult sotsi järjekorras vahib?

Ah? Mis?