...and my second base is really everyone else's first

Romantiline pilk hullumeelsusele.

Ma siin mõtsin. Kui ma saaksin lahti kõikidest kõikidest oma hirmudest ja piirangutest ja kompleksidest... kui palju jääks järele mu säravast kordumatust silmapaistvast isiksusest? Kas isiksus koosneb hirmudest piirangutest kompleksidest? Kas vaimselt täiesti täiesti terved normaalsed inimesed on öökimaajavalt igavad, sest nad on kõik ühesugused? Või on just kõik hullumeelsed inimesed, sõltumata nende hullumeelsuse liigist, öökimaajavalt igavad, sest nad on kõik aheldatud mingisse kujuteldavasse puuri ja on hoopis selle pärast kõik ühesugused. Sest nad ei ole kunagi päriselt vabad. Või päriselt nemad(?) ise.

Kas sa vaataksid House'i, kui peategelane oleks ühel hetkel ilma valudeta, ilma tõrgeteta, armastav, lihtne, täiuslikult õnnelik. Kui ta ei mängiks koguaeg mingit topeltmängu kõigiga ja iseendaga. Kui ta ei õelutseks.

Kui sa teaksid ühte inimest, kes on ligikaudu House, kas sa tahaksid temaga väga lähedased sõbrad olla? Kas sa saaksid?
Kui palju üldise õnnelikkuse graafiku ekstreemumeid (miinimume ja maksimume) krutiks laugemaks see, kui me kõik oleksime heas terves kontaktis oma sisemise minaga ja lihtsalt rahulikult õnnelikud algusest peale.
Kas üldise õnnelikkuse graafiku ekstreemumite peale mõtlemine on piisav põhjus teadlikult ennast (ja valikut oma lähedastest) paraja sasipuntrana hoida?
Aga kas seda kõrvulukustavalt karjuvat meeleheidet ja vastikut häirivat hõõrumist pole mitte üleni hädasti vaja, sest muidu ei ole arengut ka. Sest just rahulolematus paneb liikuma.

Ja nii edasi.

Ma võiksin jätkata, eksole.

Somehow, "You break it, you bought it" applies to humans, too.

Uusaastaöö. Nägi umbes niimoodi välja. Ma veetsin terve eelneva päeva isekeskis arutledes, kas ma tahan olla Keldris igasuguste karvaste ja sulelistega ja seejuures vabalt reguleeritava intensiivsusega tants ja trall. Või ma tahan istuda hämaras toas, villased sokid jalas, vaadata arvutist hooaegade kaupa mingit sarja ja üldse mitte tähelepanu pöörata südaöö möödumisele või millelegi väljaspool eelmainit hämarat tuba.

Lõpuks sai nii, et ma avastasin õhtupoolikul, et mul on Guildi vaadatud ainult 2. hooaja poole peale ja neil on juba neljas väljas. Ja ma vaatasin seda. Tuli Roland ja me vaatasime koos ja ni tore. Kuigi palju loogikavigu, mida isegi mina näen ja ma pole isegi mängur. Ma lissalt elan ühega.

Pärast umbes rõvedalt paljude osade järjestvaatamist läksime pittu. Selleks ajaks oli mul juba õrn peavaluseeme hakkama pandud, lisaks süvenenud arusaam, et mul tõepoolest on bad hair day (jah, seda ei saab, lisaks hommikutele, ka vahetult enne õueminekut avastada) ja mu väljavaated hiiglama purju jäämisele või sädelevale kollektsioonile ahvatlevatest pahandustest, mida ma võiksin sooritada, on minimaalsed. Seega niuts. Üldse mitte üleni Pittu-Hakkaja-Kaisa, eksole.

Pidu oli tegelikult mõnus. Seal olid kõik need ilusad inimesed ja ilus muusika. Lissalt, õhtu lõpu suunas jäid kõik inimesed oma olekult mulle järjest kaugemaks ja mul hakkas iga minutiga järjest rohkem peavalu ja külm ja bad hair day. Kuigi nüüd, peavaluvabalt ja soojas toas peeglist kaugel selle üle mõeldes, oli seal ni tore seltskond. Kõikidest nendest inimestest, kes täiesti oodatavalt erinevaid sotsiaalseid norme hüljanuna mu ümber (ja aegajalt minuga) musitasid, kallistasid, tantsisid, katsusid, räuskasid, ma tahtsin lüüa ainult ühte. Ja teda tahtsin ma lüüa juba enne seda, kui ta purju jäi ja enne seda, kui mu peavalu süvenema hakkas. Niiet greit saksess üldkokkuvõttes.

Sis ma tuterdasin koju ja magasin ni palju, kui torust tuli. Ajee. Se on mu lemmiktegevus. Üks mu hobidest. Sellele ma võiksingi spetsialiseeruda.

Heh. Tutvustasin just oma geniaalset sisekujundus-välkideed. Välksisekujundusideed. Sisevälkkujundusideed. Välkideed sisekujunduse osas. Ja ta küsib mult: oled sa kindel, et sa millegi mõju all ei ole.

Ma pean selleks neetud järeltööks õppima, aga kuna mul otsest läbikukkumisohtu ei ole ja järeltöö ise on üleni kell kaks päeval, on mul ilge kiusatus selleks õppimist veeeeel natuke edasi lükata. Ja ma täna õppisin ka. Tegin oma eelmise kontrolltöö ülesannetele vigade paranduse.

Osutub, et ma olen progemises ni neetult osav, et ma teen peaaegu ainult niisugusi vigu, mida ma poleks saanud kuidagi vältida. Võinoh, oleks, kui ma oleksin endast oluliselt targem ja kogenum. Aga sellega on teadagi.

Õnneks ma olen endast parem. See ka loeb natuke.

Ma vajutan e asemel kogu aeg punkti, sest nad on mul kohakuti ja sama sõrme jaoks. Tühikut vajutan ka regulaarselt enne sõna viimast tähte. Kolmas kalduvus on n ja r sassi ajada.

Ma tõesti ei tea, miks sa pidid seda teadma. Või miks ma selle lõigu alles jätan.

Does he drive you wild

or just mildly free

Okei, okei, fain. Ma hakkan nüüd õppima. Võib-olla ainult natuke näpin kitarri. Sest mul on nüüd kitarr. Elektrikitarr. Jõuluks sain. Cause I'm awesome. Ma ei oska seda mängida. See on ebainimlik riist. Homme õpin.

Hipster Potter and the Philosophers, Stoned

120 pageloadi ühes päevas ja mitte ühtegi kommentaari. Ma isegi ei tea, kas see on hea või halb märk. See kindlasti on märk. Millegi kohta. Üleni tähendab midagi. (kahtlustavad pilgud mõlemas suunas)