Friday, January 21, 2011

Counterintuitive

I felt like putting a bullet between the eyes of every panda that wouldn't screw to save its species.
I wanted to open the dump valves on oil tankers and smother all the French beaches I'd never see.
I felt like destroying something beautiful.
// Fight Clubi scriptist lõikasin



Mis sul ometi arus oli? - Ah... tead küll. Mul oli sünge periood.
Sünged perioodid. Neid on kahte liiki.
Ühed on niisugused, kus inimene läheb endale kallale. Enamasti terve inimese moodi käituvad inimesed otseselt endale kallale ei lähe. See tähendab, lähevad kallale küll, aga ringiga. Et ise aru ei saaks. Et mitte endale vahele tulla. "Õu-õu, mis teed? Lõhud ennast ju!" Igasugused ennasthävitavad käitumismustrid. Abjuusivate partnerite pidamine. (Ma ei tea, mulle lihtsalt satuvad sellised kogu aeg.) Mõnuainete abjuusimine. (Nädalavahetusel läks jälle käest ära.) Ja muidugi hästi hästi hoolikalt selle jägimine, et kõik vähegi tähtsad projektid ikka kindlasti 'ootamatult' perse kukuksid.
Teine sünge periood on teiste suunas. Poole keerulisem emo tase, ma leian. Etapiline. Esiteks on enda halvasti tundmine. Siis tuleb leida keegi, kes pole milleski süüdi. Talle halba teha. Mitte (hea)meelega. Aga teadlikult. Siis ennast halvasti tunda selle halva tegemise pärast kellelegi, kes pole ju milleski süüdi. Ja siis mõningase magusa rahulduse tundmine, et leidub mõistlik õigustus ennast täpselt nii kohutavalt tunda, kui halvasti kõik asjad tundusid in the first place. Sest nüüd on ju midagi ilusat ka ära lõhutud.
Mitte et minul ja praegu. Vaid niisama. Hüpoteetiliselt.

Seoses sellega, et mul on täiesti uskumatult kõrini tunnivaatluste tegemisest, istun mataõpside konkus ja lahendan seitsmenda klassi ülesandeid. Just for the fun of it.
Mul on nüüd praktika. Olen iga päev koolis, annan vaatlen ja valmistan ette tunde. Reflekteerin täiskasvanu tasandilt kõike toimunut ja toimuvat. Lähen õhtuti enne kümmet tudile. Kannan iga päev puhtaid riideid ja viisakat meiki. Püüan mitte hulluks minna.
Oma teaduskonda pole mul nüüd mõnda aega asja. Mõte sellest, et teistel algab varsti uus ja parem kevadsemester, tekitab niisugust valusmagusat igatsust. Isegi mõte sellest, et teistel on praegu päris tõsine raske pingeline sess, tekitab valusmagusat igatsust. Ma üleni kirglikult armastan ja vihkan ja seda enam uuesti armastan sessi. Kuigi ma samal ajal tean, et alustades järjekordset uut ja paremat kevadsemestrit, tekiks mulle otsekohe kõikehaarav tunne igavesest paigalseisust ja igasuguse progressi täielikust puudumisest.
Praktika algas kusagilt poole sessilaadse pealt ja kestab pidevalt kevadeni välja. Siis me hakkame kõik lõputöid kirjutama. Ja need, kellel mõni aine veel tegemata on (näiteks mina), teevad neid aineid. Arvestusi või eksameid või kodutöid järgi, sest kevasemestril ei saa koolis käia, sest praktika. Ma üldse ei mõelnud septembri alguses, et mu järgmine puhkus saab olema pärast diplomi kättesaamist.

Vingub nagu päris õpetaja juba, eksole.

Mul on nüüd mitmekordne blogimiskoormus, sest ühed tüübid haridusteaduskonnast otsustasid meid blogima panna. Niiet kogu praktikal olev mataõpside kursus on ühes privaatses blogis ja jagavad kogemusi ja kuulavad tarkade juhendajate nõusid. Mis tähendab, et ma suunan suurema osa oma blogitavusest sinna. Sellest natukesest, mis mul jääb.
Praktika on väsitav. Noh, tegelikult on vaesus, töötus ja talv ka väsitavad. Rääkimata lapsevanem olemisest ja igapäevastest püüdlustest oma emotsionaalse ebaküpsuse taset muutumatuna säilitada.
Mulle meeldib mu emotsionaalne ebaküpsus. Me oleme aegade jooksul kenasti sõpadeks saanud. Mismõttes ma pean nüüd järsku temast loobuma. Aga ta on ju nii nunnu.


Akneravimid kuivatavad nahka.
Mustast leivast on võimalik tüdineda.
Gümnaasiumiõpilased on võimelised sarkasmiks.
Mul on üks õpetajakampsun.
Viksimata alpid lasevad vett läbi.
Matemaatikud homme joovad ja saunatavad. Mina olen matemaatik.

No comments:

Post a Comment