I like my coffee the way I like my soul.

But sometimes I get a frappuccino too, they're yummy.



Üleni kukub targutama.
Mõtted ja tegutsemine. Tegelikult see käib mõlemat pidi. See, mida ma mõtlen, reguleerib ja ennustab mu tegevusi. Või tegevusetust. Aga tagurpidi ka. Asjad, mida ma olen teinud või tegemata jätnud, mõjutavad seda, kuidas ja millest ma mõtlen.
Mõelda ja siis tegutseda on ju see tavaline asjade järjekord. Mõtlen hommikul (või ükskõik mis ajal päevast): 'mmm... kohv' ja siis teen/joon kohvi. Lähen linna, mõtlen 'oh, me so pretty,' ja siis hävin valikut kättesaadavat fanni. Pluss kõik need hästikasvatatud inimeste põhimõtted, nagu 'enne mõtle, siis ütle' või 'üheksa korda mõõda, üks kord lõika' või 'enne, kui sa otsustad, küsi oma abikaasa arvamust.'
Aga kõigepeal tegutseda ja siis mõelda – see on poole huvitavam. Noh, lisaks sellele osale, kus see on mõtlematu arutlemisvõimetu impulsiivse tuulepea omadus. Mis on ka huvitav. Aga see on hetkel kõrvaline. Räägime enam-vähem tavalistest inimestest. Huvitav on see, kuidas teinekord läheb nii, et tegevused saavad enne ära tehtud. Ilma mõtlemata. Sest näiteks hästi kiire oli või leidus mingi hea vabandus mitte mõtlemiseks (tekiila). Ja alles pärast asjade tegemist hakata mõtlema näiteks midagi niisugust: 'Oh, vau, ma käisingi alasti ujumas. Ma vist olen suht vabameelne.' või 'Ma ütlesin talle koledaid asju, olen mina alles õel.' Niisugune sisutihedale õhtule, nädalavahetusele või vaheajale järgnev sügav kortsus kulmuga ümber- ja ülerehkendamine. Mitte paanitsemine või kahetsemine või jumal-küll-miks piinlikkus. Vaid rahulikult. Nii-nii, faktid mu mineviku kohta on niisugused, järelikult ma pean niisugune olema, selliseid asju uskuma, nende äärmuste poole kalduma...
Ja see käib ringiratast ka. Ma eile mõtlesin, et ma olen laisk ja selle pärast ma ei õppinudki. Laisad tüdrukud laisklevad. Meenutades oma eilset päeva näen, et ma ei õppinud ja otsustan selle põhjal täna, et ju ma sis olen laisk. Ja mitte kindlasti alati sama tegevuse ja mõttega. Võivad olla erinevad tegevused ja mõtted. Või samad tegevused ja mõtted kasvava intensiivsusega.
Mõtlemisest käitumiseni, käitumisest mõtlemiseni ja sellest järgmise käitumiseni. Uuesti ja uuesti igavesest ajast igavesti ringiratast kuni aegade lõpuni välja.
Või siis noh. Ennast kokku võtta.

Greibid on üeni lahedad. Lisaks sellele, et nad on suhteliselt head lähendid täiuslikule kehale ja et nad on seestpoolt intensiivsema värviga kui väljaspoolt. Greibid on niisuguse maitsega. Korraga kolm asja koos. Magus. Mõru. Hapu. Ja noh, kui ma siin juba nigunii üleni diibitsen, sest mai viitsi oma eraelust rääkida ja mu akadeemiline elu praegu keskpäraselt imeb, siis... Kas pole mitte nii, et need kõige lahedamad tähendusrikkamad olulisemad meeldejäävamad asjad elus on ka magusad mõrud hapud. Korraga.
Näiteks lihtsalt head asjad on magusad. Nagu banaanid. Või kallistused. Või piimašokolaad. Või päikeselaigud õunapuu all. Või sõprus.
Ja sis ma mõtsingi. Kui paneks mõrule ja hapule ka mingid emotsionaalsed vasted ja erinevad kombinatsioonid (7tk) ja ongi äge. Ja keskpäraselt diip Nii, et mõrušokolaad (magus ja mõru) on niisugune emo asi. Nauditav valu näiteks. Ja magushapud asjad on head ja lõbusad. Rabarberimoos ja süütu flirt ja ananassid ja tantsimine. Kuigi hapu = lõbus on suht nõrk metafoor. Oeh.
Diip läks üle.
Igatahes. Greibid. Greibid on lahedad. Sest see, kuidas nad maitsevad. Kui Roland mängimise lõpetab, sis me lähme poodi ja ma ostan greipe. Ja sis ma söön neid üksi, sest väiksed lapsed ei mõista, kui lahedad on greibid.


Räpinas on hiirematt, mille peale on markeriga trükitähtedega vasakukäelise käekirjaga kirjutatud 'tüdruk, hoia mu hinge, mis krampides viskleb.'

Siis, kui mu väiksem vend tuli, olin mina seitse. Ma pidasin ennast seitsmeaastaselt suureks tüdrukuks juba. Kusagilt umbes Pere ja Kodust olin lugenud, et lapsele tuleb laulda, siis ta tuleb musikaalne. Issver, kui palju ma sellele lapsele laulsin. Ja temaga jalutasin ja riietasin ja öösiti mähkisin. Sest ma ärkan lapse nutu peale üles. Ja siis veel laulsin. Kõiki laule, mida ma teadsin ja siis mõnda sellist ka, mida ma väga hästi ei teadnud.
Mu väiksem vend õpetab mulle kitarrimängu. Tegelikult kõik inimesed mu ümber, kes midagi kitarridest teavad, õpetavad mulle kitarrimängu. Aga Rasmuse õpetamine on kõige lahedam, sest ta on mu väikevend. Eile näitas, kuidas Wonderwalli mängida. Well enough to get you laid (link).
Aga ma gettin leid anyway, niiet see on lissalt edvistamiseks.
Minu meelest on eraldi naljakas see, et kõik see laulmine ja püüdlik vaevanägemine titest saati ja viisist laulab ta ikka mööda.

Mu õelaps kutsub mind ka emmeks.

Miks on mõnel lahedal inimesel nõme blog?


Ma pean homme hommikul ebainimlikult ropult vara koolis olema. Oma praktika-koolis. Seega. Noh. Teadagi.
Pealegi, mulle just üritati selgeks teha, et ühte blogipostitust ei tohi mitu päeva kirjutada. Ma olen ikka kõik algusest peale valesti teinud.

Comments

  1. Huvitav kas "Pere ja kodu" oleks pidanud lisama diskleimeri "aga kui lapsele laulda, oleks kena viisi pidada, muidu on tulemus väga etteennustatav"...

    ReplyDelete
  2. mina pean viisi.

    ReplyDelete
  3. Ma arvan, et selle maitse-emotsiooni ekvivalentsi võiks vürtsikuse täitsa panna valu tähistama. Sest noh, vürtsikuse tajumisel me nimelt valu tunnemegi.

    (hmmm,ma panen asja iseennast sümboliseerima. kõlab fantaasiavaeselt)

    Ja ilmselt sobib heade asjade märkimiseks umami. Kuigi ma tegelikult ei tea, misasjad nii maitsevad. Ei ole näinud sellist nt. soolakas-umami stiilis toidukirjeldust või midagi.

    Igavene häda nende metafooridega.

    ReplyDelete

Post a Comment