a sweet fix

Kohutmised lugejatega. Ütlevad, et liiga koodis kirjutan viimasel ajal. Seega. Kõigi keeruliste obskuursete mullide mittearmastajate rõõmuks – postitus sündmustest ja esemetest mu elus.

Mul on praktika. See on ikka veel, kestab kevadeni välja. Praegu just tulin viienda klassi arvutitunnist ja olen rahul. Eile ma tulin viienda klassi arvutitunnist ja olin õnnetu leige loiguke vaibaserva all. Klassid on erinevad. Mina olen erinev. Mõni kord need erinevused võimendavad teineteist vastastikku, mõni teine kord on lihtsalt paratamatus. Täna teen natukese aja pärast ühe seitsmenda klassi tunni ka, siis ütlen oma klassijuhatamise klassile, et nad teatrirahad ükskord ära maksaksid ja sis lähen tudile. Kirjutasin öösel umbes hommikuni mingeid värke ja nüüd on täiesti kapsas olla.
Oleks siis veel kurk, eksole.

Ükspäev tulin raekoja platsi poolt ja nägin, et Rol lissalt seisab tänaval. Kasutasin kohe võimalust ja kaeblesin natuke oma liiga pikkade juuste pärast. Rol on juuksur. Lisaks kõigele muule. Nüüd üks teine päev tuleb ta fb-s, et ma tuleksin ta kooli ja oleksin tema mingi arvestustöö. Ajee. Nüüd on mul iseäranis klassikaline soeng, mille on eriti kriitilise pilguga üle vaadanud kolm juuksuriõpetajat, kellest ainult üks leidis selle juures vigu. Kunagi, kui ma viitsin, saab selle esialgset klassikalisust natuke maha nülitud ka. Ei saa ju päris tavalise soenguga ringi käia... Aga muidu on üleni seks. Just see nagu.

Korduvatest dialoogidest. Püüan mõnele oma sõpradest selgitada konformimise tähtsust ja üldist käitumisnormide järgimise toredust. Kuidas see on hästi odav ja lihtne viis võitmaks suure hulga võõraste inimeste poolehoidu või vähemalt kallutada neid sind sallima. Kuidas see lihtsustab igasuguste kergete sotsiaalsete sündmuste valutut sujumist, vähendab segaduses ärritunud inimeste hulka su ümber ja kõik mis veel. Ja sis nad tavaliselt muigavad. Üldse ei võta mind tõsiselt. Ma saan aru, et mu enda konformimis-raskused paistavad umbes poole kilomeetri kaugusele (näiteks mu juuksevärv, eksole). See ei tähenda, et ma seda tõsiselt ei mõtle. Tegelt ka, vähemalt osaline püüdlus normaalne olla, võib vahel nii toredate tulemusteni viia. Või vähemalt ennetada erinevaid mitte-toredaid tulemusi.

Mingi piirini võiks ju oma teismeea karjuvast rabelevast šokeerimisvajadusest välja kasvada.

Osa käitumisnorme on seal mingi hea põhjuse pärast.

Oma eripäradega leppimine ja nendega rahus elamine ei ole päris sama mis oma eripärade kõigile ninna toppimine ja mõningate silmapaistvate juurde leiutamine.

Issver, kui unine ma olen. Ja mul on üks tund veel anda. Vb ma söödan ennast enne.

Kusjuures, selle koolisööklaga on mingi värk. Esiteks on see iseäranis lollis kohas, aganoh, enamus koolisööklaid on paigutatud majas kõige halvema akustika ventilatsiooni ja valgustusega kohta. Niiet see vist ongi koolide üldine omadus. Aga söögiga on ka midagi valesti. Ma käin seal söömas ja pool tundi hiljem ei ole mul niisugust tunnet, et ma oleksin söönud. Mälestus on, aga tunnet ei ole. Kuigi seal saab leiba ja hapukoort ise võtta ja kogused on täitsa mõistlikud. Mingi värk.

Hea uni tuleb küll kohe pärast söögivahetundi.

Ma üldse ei tee siin koolis revolutsiooni. Ettevaatlikult iseäranis püüdlikult annan oma tunnid ära. Mõtlen ja töötan kogu toimuvaga kaasa, aga ei pane hullu. Ei tee pöördelisi muudatusi selles, kuidas matemaatikat õpitakse ja õpetatakse, ei kasuta hullumiseni ootamatuid näitlikke õppevahendeid, ei riku oma veendumuste pärast kooli reegleid, ei pane lapsi pingi peal seistes 'Oh Captain, My Captain' ütlema. Ajan tasakesi oma rida. Ja isegi see tuleb alles peaaegu ainult välja.

Arvutiõpetuses disainisime küll ägeda kursuse, mille lõpuks oskavad viienda klassi lapsed teha kodulehekülge, pildistada, pilte töödelda, internetist otsida, tekste vormistada ja tagasi viidata. Need, kes mu jutust veits rohkem aru saavad, oskavad vähemalt mõnes kontekstis ennast internetis viisakalt ülal pidada. Seal on hinges karjuv missioonitunne taga.

Matemaatikas on puhas väljakutse juba see, kuidas õpikus olev jutt õpilastele pähe saab. Baasoskused. Mul seitsmenda klassi matemaatika ei võta veel hinges niimoodi leegitsema, et ma üleni pedagoogiliste geniaalsusteni siin hulluksin. Ainult see, et ma ei joonista tahvil peale graafikuid, sest need tulevad alati ni koledad ja nende pealt ei saa mingeid hämmastavaid pointe tõestada. Joonistan arvutiga. Lastel käsen vihikusse joonistada. Murranguline, eksole.

Mõtlemine 45-minutilistes juppides. Vahetunnis on aja maha võtmiseks 10 minutit. Ma ei pea siin päev otsa olema. Ma võiksin olla raamatukogus ja tööd teha, sest siis ma saaksin raha. Ma võiksin kodus olla ja oma tillukest legorobotit programmeerida, sest siis ma saaksin lõputööd teha. Ja sest see on ni vahva, ni vahva.

Selleks, et motivatsioonikriisist välja tulla, tuleb ühel hommikul hakata järsku käituma nagu inimene, kellel ei ole motivatsioonikriisi. Vastavat käitumist üleval hoida ka sel ajal, kui publikut ei ole. Lihtsalt enda rõõmuks. Pidada vastu nii kaua, kui õnnestub. Mitte ennast nüpeldada, kui üleni motivatsioonist sillerdavale hommikule järgneb kolmetunnine lõunauinak. Esimesel võimalusel roll uuesti üles võtta ja jätkata teesklust. Ainult nii saabki terveks.

Kuidas paista motiveeritud? Mida normaalse toimiva teotahtega inimesed teevad? Naeratavad. Silmad säravad. Tegutsevad. Hakkavad asjadega peale. Võtavad pooleli jäänud asju uuesti ette. Lobisevad kaasahaaravalt oma toimetustest. Söövad ilusat värvilist toitu. Käivad jala. Joovad lisaks kohvile vahepeal vett või mahla või piima. Kui magavad, siis öösiti. Hoiavad püsti tervet eneseirooniat ja teevad vahepeal väikeseid rõõmustavaid asju lihtsalt pulli pärast.

Jep. Teeme seda. Sis lähebki üle. Või tuleb kevad peale. Kevad teeb kõik korda.

seoses mulle nakkava muusikamaitsega üks lauluke ka lõppu:

Hea laul. Mulle meeldib.
See mees on nii ilusal kombel inetu, et brr...