Thursday, March 10, 2011

I don't want to be the sweeper of the egg shells that you walk upon

Mitte et ma loomi ei armastaks või mingi üleüldine julmur oleksin. Peab ette ära mainima.
Vahepeal olid linnas need plakatid, kus suvalised ilma grimmita lihtsates riietes inimesed hoidsid käes halvasti kujundatud silte, mis soovisid häid asju. Mitte nii üldiselt, vaid häid asju kassidele. Et neil oleks süüa ja kodu ja värke nagu.
Ja just tol perioodil oli mul eriti halvasti rahaga. Või oot... mul on praegu ka halvasti rahaga. Igatahes siis tundus mulle viimaste sentide eest ostetud õlisküpsetatud lihapirukat taskusse surudes eriti vastik seda plakatit vaadata. Inimesed on ilma tööta, neid tõstetakse kodudest välja, hinnad tõusevad ja raha kaob ja lapsed nälgivad. Ja teie räägite mingitest neetud kassidest ja nende karva läikimisest?!? ja hüsteeriline jõllitus.
Teinekord, kui internetis keegi jälle nutuselt tuleb, et kusagil on üks (1) koer, kes on haige ja näljane, mõtlen ma, et tegelikult on mul ka kõht tühi.
Ja isegi kui mul ei ole kõht tühi. Igal pool on inimesi, kellel on kõhud tühjad ja kes on selles oluliselt vähem ise süüdi kui mina.
Koeri söövad inimesed mind ka ei eruta. Maitea miks.
Mhmh ja siis on veel eraldi religioon, mille järgi oleks mul rohkem raha ja kõht sagedamini täis, kui ma teinekord oma viimased sendid mõne väärkoheldud pudulojuse toetuseks annaksin. Nagu karma või nii. Aga seda mai usu.
Ma usun, et tõenäosus, et keegi kunagi minu vastu põhjendamatult hea on, suureneb sellega, et ma ise teinekord teiste inimeste vastu põhjendamatult hea olen. Hea läheb ringusse inimeste vahel. Loomadega see päris ei tööta.

Mu vanaema üldse ei suuda leppida, et pisikesed linnud üksteise vastu nii julmad on. Kaklevad söögi pärast ja nii.




Ebatervislikud kiindumused.
Kahelt poolt.
Üks pool sellest olemine tundub nagu väärkohtlevas suhtes 'nõrgem' pool olemine. See pool toob pidevalt ohvreid ja teeb järeleandmisi. Püüab end kohandada teise (oletatavatele) soovidele. Töötab enda ja oma mõttemaailma ja käitumisega, et heakskiitu ära teenida. Näeb vaeva. Saab haiget. Saab ära tõugatud. See pool ei ütle kunagi "ei", ta ei tühista kokkusaamisi ega murra lubadusi. Aga ta saab alati ribadeks, pihuks ja põrmuks, kui teine pool ütleb "ei", tühistab kokkusaamisi või murrab lubadusi. Kogu tema fookus on sellele ühele inimesele, see on tema päike ja kuu ja öö ja päev. Tema plaanid, tahtmised, isiksus – kõik on vähemalt teisejärguliseks tõstetud. Ja kuigi see on sulaselge magus piin, ei saa ta sellest välja. Kuigi ta saab ratsionaalselt aru, et see inimene ei tee teda õnnelikuks, ei suuda ta lõpetada enda lõhkumist selles rollis olles. Ta on konksu otsas. Kinni.
See teine pool sellest olemine on hoopis teine. Tegemist ei ole väärkohtleva ärakasutava suhtega, sest see teine 'tugevam' pool on pigem passiivne. Ta ei saa olla ärakasutaja ja kurja tegija, sest ta peaaegu samahästi ei tee midagi. Nii objektiivselt hinnates. Eks ta teinekord saadab mõnes mõttes kahetitõlgendatavaid signaale, aga eks ta on ise ka veits segaduses. Teinekord. Natuke. Ja tal on tegelikult alati õigus. Igasugune õigus öelda "ei" või tühistada kokkusaamisi. Ja lubadused ka – asjaolud muutuvad, siis ei saa ju lubadusi täita. See pole nagu ta halba tahaks. See pole nagu tal mingi üüratu hävitusprogramm ja masterplaan oleks. Lihtsalt läheb nii. Millegipärast. Võib-olla tunneb ta end kõige juhtunu pärast isegi halvasti. Samas parajalt hõivatud kogu oma enda sisemise tingeltangeliga, üks nuttev konksu otsas siputav tegelane saab lihtsalt osaks kogu mürast.

See konksu metafoor on hea. Lubab edasi arendada ja laiendada. Näiteks miks konksu kohe ära ei tunne ja miks see üldse välja lasti ja mis tunne oleks püüda selle otsast lahti rabeleda.
See on ka huvitav, et poole valik pole isiksuses kinni. Ükskord olen mina konksu otsas, teinekord paistab, et minul on konks.
Ma vahel tunnen teiste elu kõrvalt vaadates ära analoogseid juhtumeid, siis ma lihtsalt tunnen kaasa. Ma ei tea, mis aitab. Tugev olemine. Teise Euroopa otsa kolimine. Järjekindel igno. Abiellumine kellegi teisega. Ei ole veel näinud neid asju ilusaks ja lihtsaks lahenemas.

Ma ei läinud täna Keldrisse, sest mul pole kahte eurot ja üldse jõudu. Nüüd ma olen muidugi kell 11 õhtul arvutis ja blogin nagu viga oleks midagi.
Eile läksin küll. Läksin Illukasse, tuli sihuke tantsuisu. Ja oi kui hea. Kained õnnelikud rahulolevad tulime sealt klubist välja 10 minutit enne sulgemist. Sest me oleme lahedad. Sai tantsitud.

Huvitav. On kombeks teha nii. Tüdrukud, kaks kuni neli tükki, saavad kokku, panevad ennast hästi kenasti riidesse, teevad silmad ja soengud pähe ja lähevad kluppi. Seal nad tantsivad vabalt õnnelikult säravalt seksikalt nagu noored jumalad. Tundide kaupa. Ja nad ei taha mehi enda seltskonda. Tüdruk olles ma saan sellest aru. Nii ongi ju. Alati on nii tehtud. Või siis kui mehed tulevadki seltsima, neilt on oodatud, et nad jäävad härrasmeesteks. Mis rangelt võttes lissalt välistab nendepoolse käperdamise.
Aga ma saan aru, miks see meestele veits häguseks jääb. Sest ütleme, et ma olen mees. Panen triiksärgi selga, lasen lõhna peale, vb ajan seda natukest habetki ja lähen lantima. Klubisse, sest klubis käivad ilusad naised. Ja oh seda õnne, seal ongi terve kari tüdrukuid tantsimas vabalt õnnelikult säravalt seksikalt nagu noored jumalad. Paistab, et on minu õnnepäev (öö tegelt). Lähen juurde, teen tutvust. Ega rääkida ei saa (tümakas), aga tahaks nagu mõista anda, et ma neid pandavaks pean ja lissalt mingi sõbralik homo ei ole. Oh! Ma tean! Ma lähen neile hästi seksikalt lähedale ja püüan mõne tähelepanu näiteks teda ainult minuga tantsima sikutades või enda vastu surudes. Hea plaan!
Või oot-oot.
Ja mõtleme nüüd koos. Miks tüdrukud ei võiks hallides dressides ja ilma meigita klubisse fanni hävima minna, kui nad lantima ei läinud. Või miks tüdrukud ei võiks niisama karelda ja juukseid loopida selle kekutamise ja nõksutamise asemel.


Hea nipp, kuidas mehi nilbitsemast hoida, on pidada enda ligiduses ühte konkurentsivõimelist meest. Kole pisike introvert ei tööta. Ainult üks pandav mees seltskonnas ja juba on kordades rahulikum erinevatest nilbikutest.
Eeldusel, et keegi seda meest ära ei võta või et see ennast nilbikuks ei joo.



Ma olen nii. Unine.
Magasin eelmisel ööl ainult kolm tundi.
Õudne. Täiesti panni tunne on.
Panni? Panniga pähe saanud tunne?
Mingi tunne. Kumiseb ja on kõva ja kohatu.

Tahtsin midagi veel öelda.
Ah, ei. Suva see. Läks mööda.

And I don't want to be your other half, I believe that 1 and 1 make 2



Ahjaa. Ma pidin rääkima, kuidas ja mis asjaoludel ja miks ma jälle bussis trahvi sain. Terve teooria selle kohta. Aga võibolla homme. 

3 comments:

  1. Mind ärritas pigem see, et seal reklaamil sooviti muuhulgas ka armsaid kassipoegi, mis on Eesti oludes eriti küüniline, sest neid pannakse varjupaikades magama sellises koguses, et lihtsam oleks juba kombaini kasutada.

    Aafrika lastele tunnen ka kaasa ja inimestele, kellele majanduslanguses lihtsalt enam kohti ei jätku, aga muidu ei näe selleks erilist põhjust. Siin on inimestel piisavalt informatsiooni, et adekvaatselt otsustada näiteks oma pereplaneerimise ja haridusvõimaluste üle (ning mõelda nende sammude mõjule oma materiaalse toimetuleku osas). Olen varsti 8 aastat üsna kesiselt elanud ja kavatsen seda vähemalt aasta veel teha, aga see, et ma tahan koolis käia, on puhtalt minu enda valikute küsimus ja ainult minu erahobi, oleks absurd eeldada, et keegi nüüd mind sel ajal toidab ja katab. Veidi vähem absurd on eeldada, et riik toidab ja katab kodutuid loomi, kellel valikuid ei ole.

    ReplyDelete
  2. Eelmine kommentaar oli tegelikult minu oma, ma ei teadnud, et arvuti teise kontoga sisse on logitud.

    ReplyDelete
  3. Mind need plakatid närvi ei ajanud, sest ma olen lihtsalt külma kõhuga, aga ma mõistan sind.

    Üle Rentsi tulin vaatama, et millest siin jutt ja heh, ma ikka täiega mõistan.
    Küsimus ei ole minu jaoks omaenda valikute tagajärgedega mitteleppimises vaid lihtsalt siiras toorestobedas armukadeduses: see, et miski on cuddly ja karvane, paneb inimesi raha eest suuri pildikesi üles panema igast nunnude soovikestega, et inimestel oleks ikka rohkem meeles, et loomake on cuddly ja karvane ja nunnu.
    Ilma et nad neid loomi üldse isiklikult tunneksid. Lihtsalt. Loom on nunnu. Tea ja mäleta, et loom on nunnu!

    Aga mina, mina, MINA, kes ma olen ju sammuti cuddly ja nunnu ja vahel ka karvane, mina pean ise käima ja otsima kedagi, kes mulle pai teeks ja minust hooliks! Keegi ei pane silti üles "mäleta inimest lihtsalt seepärast, et ta on olemas".
    Inimesena ma pean ise vaeva nägema, et kuskil meeldivas paigas koos kellegi sümpaatsega olla ja normaalselt käituma, et see mind välja ei viskaks. lahkuminek on kahe inimese suhte loomulik osa, onju. Samas kuitahes ilge iseloomuga kodulooma väljaviskamine on pahapahapaha tegu, sest mis sa siis võtsid looma, kui ei tule toime temaga.

    Ja lisaks, krt, kass on viimase peal kohastunud kiskja tegelikult ja suudab linde ja närilisi süües kenasti hakkama saada, kui ta eneseelatamise tõsiselt ette võtab.
    Aga mina ei ole kohastunud kiskja! Minul on kallistamist ja nunnutamist palju rohkem vaja!
    Nii et jah, mul ka ei tekkinud mingit loomaarmastuse puhangut nende plakatite ees.

    Rahast selle asja juures - ah, rahast räägime mõnes teises teemas ja teinekord =)

    ReplyDelete