Sleep on tight, til the sunlight burns you happy

um... kas soovilugu ka saab?

Ütleb paar sõna sünnipäeva kohta. Sünnipäev oli täiesti üleni uskumatult lahe. Kõik oli täpselt wonderfulaarne. Ilm ja inimesed ja muusika ja söök ja jook ja lõke. Kõik kuidagi sujus. Vihm läks enne pimeduse tulekut üle. Külalised leidsid koha üles. Päikseloojang oli punane. Nii paljudel oligi pill kaasas. Nii palju ilusaid inimesi tuligi kohale. Ja need laulud. Ja need joogid. Ja see jõgi. Lissalt nii kohutavalt ilus kõik. Oh.

Muinasjutuline.

Esmaspäev. Peaks lõputööd kirjutama. Käisin hommikuses loengus, siis istusin puhkeruumis ja püüdsin kirjutada. Siis istusin juhendaja juures ja igasugused toimetused ühe artikliga seoses. Noh ja muud jutud. Kohvi oli ka vaja, aga kui ma kohvikusse läksin, jooksid kohale kaks õppejõudu ja hakkasid mulle kohvi, veini, kooki, salatit pakkuma ja istutasid mind enda juurde lauda istuma. Siis käisin lapsega hambaarsti juures ja vahtisin mänguväljakul raamatut lugedes kuni laps ringiratast sõitis ja mingi teismelise tüdrukuga palli mängis. Korraks poes ja kodus õhtusöök ja tudu. Roland oli tuba koristanud.

Teisipäev. Peaks lõputööd kirjutama. Olin öösel saanud kirja, et peaks mingi nagu tööd saama või nii kunagi. Otsustasin hommikul rääkima minna, aga seda inimest ei olnud majas. Rääkisin siis teiste inimestega. Läksin koju, tegin endale putru, sõitsin lapsega teise linna otsa katsetele. Vahtisin pargis diskmati õpikut lugedes. Selleks, et katsetel käimist heastada, viisin lapse loomaaeda. Võinoh, tegelikult Lõunakeskuses on üks loomapood, kus on neetult palju igasuguseid elukaid puuri pistet. Pesukarudest oli küll kahju. Tiirutasid seal edasi-tagasi ja ei saanud üldse aru, miks nad puuris peavad olema. Siis pärast tervet igavikku mänguasjapoes 'vau' tegemist sõitsime koju ja siis poodi ja siis õhtusöök ja uimase näuga dokumendi vaatamine ja tudu.

Kolmapäev. Peaks lõputööd kirjutama. Jõuan hommikul last lasteaeda viimast tagasi ja vanaema helistab. Muidugi – ma lubasin ju tema kardinad üles riputada. Kes minu eest hommikusööki sööb, mai tea. Raamatukogu kohv on sõrmkübara suurune. Siin ma nüüd siis olen. Pool neli tuleb hakata last kunstikooli viima.

Neljapäev. Peaks lõputööd kirjutama. Kuigi ma teisipäeval ju jätsin sinna praksi minemata ja peaks selle järele tegema ja lasteaias on mingi üritus, mille toitlustusse peab panustama, pluss ühel lapsel on sünnipäev ja sinna peab kingituse hankima. Ja nüüd selgus, et See tuleb Sealt ju Tartusse ja peaks teda siis nägema, sest teadagi. Minu laps see nädal karate trenni ei jõua.

Reede. Peaks lõputööd kirjutama. Hakkasin endale esmaspäeval arstiaega panema, sealt internetist saab kuidagi. Sellel arstil on hiigel-hiigel pikad järjekorrad alati ja ma mõtsin, et ma varakult regan ära, pärast on hea. Sain aja sama nädala reede hommikuks. Mis seal siis ikka. Õhtul on koolis tutvumisuuringud ja pärast seda peab rongi peale jõudma, sest Tallinn ju ometigi. Enne seda peaks pesu pesema, muidu ei ole midagi selga panna. Ja huvitav, kes asjad pakib ja ega ma rattaga raudteejaama ju ei sõida.

Ma ei võta arvutit Tallinna kaasa, sest ma olen ju nädal aega raskelt tööd teinud ja nädalavahetus on aeg puhkamiseks.

Esmaspäeval peaks lõputööd kirjutama.

Ma nägin unes, et ma pidin praksi andma, aga see neetud õppehoone oli kusagil Toomemäel üleni ulmelises kohas, kus ma kunagi käinud ei ole. Tükk aega ekslesin uduseid radasid mööda ja otsisin seda. Klass oli selle eriti vanaaegse arhitektuuriga null-loogilise hoone keldris. Tükk aega ekslesin mööda koridore ja saale ja keerdtreppe. Üks meie doktorantidest tuli klassist just välja, andis mulle pisitillukese külma võtme ja ütles iseenesestmõistetaval toonil, et ma räägiksin peale aine üldise korralduse neile veel mingist asjast, millest ma midagi kuulnud ei olnud. Ja klassiruum oli külm ja internet ei töötand ja tudengid olid kõik lärmakad ja üleannetud ja ma kaotasin iga natukese aja tagant oma mõttejärje ja aeg venis ja venis.

see video on mingi lame slaidiesitlus, ma vabandan.
laul on põhiline

Ega midagi muud nagu ei olegi. Kevad tuleb. See teeb kõiki asju, mida see teeb, kui see kevad on. Pungitab pungasid ja räuskavad linnukesed igal pool. Arulage pisikeste asjade peale ülepeakaela rõõmustamine täiesti suvalistes kohtades ja tedretäpilised õlad.

Ebatõenäoliselt nägusad loomulike lokkidega pool-Ukraina poisid on lihtsalt igati kohane lisaboonus.

Mulle meeldib.

Tahaks pikka vingu ja nuttu ja hala kirjutada sellest ka, kuidas kõik riidepoed müüvad ainult odavat kesklassi ahnele mõtlematule väikese tähelepanuulatusega tarbijale mõeldud lühiajalist leevendust pakkuvat hooajalist sitanikerdist, mis ei ole isegi oma hinda väärt.

Või sellest, miks mul peab olema seksikas nahktagi, kuigi lehmad on ka nunnud ja ma ei viitsi veganitega vaielda.

Isegi sellest võiks kirjutada, kuidas lõputöö kipub käpa alt välja pugema suureks suureks laiaks töömahukaks elukaks, keda peab piitsaga tagasi raamidesse kogu aeg nüpeldama. Ja mis raamid üldse? Ja keda me täpselt siin nüpeldame üldse?

Ma sõidan roosa rattaga ja mu pasun teeb kurba tuutu.

Mu uued akneravimid raviksid ära ka siberi katku ja süüfilise.

Mul on maasikamoosi.

Magamine on nii eelmine öö.

Või siis Morgulit odavalt järele tehes: Pärast ühte kohvi tunnen end nagu teine inimene. Aga see teine inimene tahab ka kohvi.