Lost My Marbles

Mh. Niimoodi me jõuame ju selleni, et ma pean omale teise kohvi tegema.
Ma teen uue kohvi, oota.


Läks käima. Niisiis.

Ma loen hullult palju blogisid ja üldse mitte uudistesaite. Mul ei ole telekat ja kuulan raadiot ainult õhtuti ja siis niisugust raadiot, kus mängitakse -get this- muusikat. Täiesti hämmastav, ma tean. Ajalehti pole kunagi tellinud. 
See uudiste vältimine algas lihtsalt laiskusest, mugavusest ja ignorantsusest. Pealegi on kõik uudised halvad uudised, nende sisu mind ei torgi ja nende vorm on mingile teistsorti (loe: minust lollimale) publikule suunatud. 
Nüüd on see juba võtnud peaaegu eksperimendi mõõtmed. Kas on võimalik elada aastaid, saades teada kõigest vajalikust ja elumuutvast ilma ise uudiseid otseselt lugemata? Sest kõik vajalik ja huvitav ja minusse puutuv tuleb kusagil mujal ka jutuks. Mulle tuleb readerisse tonnide viisi huumorit ja arukate (ja imelike) inimeste blogisid. Ja sotsiaalpõrgustikud (very bad pun intended) jagavad kogu aeg igasugust ahjusooja teavet. Pluss see väike asi, et ma suhtlen inimestega ja need vahel räägivad mulle mingeid uudiseid. Seega töötab.

Aga tegelt... milleni ma tegelt jõuda tahtsin, tükk aega juba mõtlen. Vaata – mul on readeris mitu niisugust blogi, mille sisu (ma kirjutajate kohta enamasti ei tea) on pehmelt öeldes teravmeelne. Palju kvaliteetset ärapanu ja sõnaosavat mõnitamist. Ja kuigi ma pole üldiselt väga õel inimene ja olen sinnajuurde veel ema ja õpetaja (seega eeldatavasti veel eriti salliv ja andestav), meeldib mulle vahel lugeda tagasihoidmatut mõnitamist. Mis on teiste suunas. Ja kuigi ma ei pea õigeks narrimist ja kiusamist ja üleolevad vastikud inimesed on kindlasti sisemiselt ebakindlad ja tahavad oma mürgiste ütlustega ainult (kurvad kaastundlikud kulmud edasi lugedes) oma lähedaste aktsepteerimist ja armastust ... osa teemasid lissalt vajavad mõnitamist, kammoon.
Niisiis. Sihuke lugemisvara. Ei, ma ausõna loen ilukirjandust ka. Ja vaatan kunsti peale teinekord ja arutlen kõrg-filosoofilistel teemadel.
Aga. Millest ma tükk aega juba mõtlen. Naiivsed lihtsameelsed oma naba imetlemise blogid, mille taga on noored õrnad tütarlapsed, kes kirjutavad avameelselt oma igapäevast ja nunnud pildid. Neid on väga lihtne mõnitada. Ja iga kord, kui mõni nendest eelnimet' ärapanu blogidest alustab postitust rõõmsate hõisetega, et on leidnud jälle ühe hiiglama lolli blondiini, kes on nii enterteinivalt lollakas üle kõigi internetiavaruste, hoian ma hinge kinni. Äkki seekord olen see mina.
Sest mul on oma naba imetlemise blog mu igapäevast ja nunnud pildid. Ja blond. Ja tegelt suht naiivne, eksole.

Mina ei loe päris lolle blogisid. Mul läheb süda kohe pahaks. Nagu ma ei saanud rehepappi lugeda. Nii halb ja nii tõsi, et füüsiliselt hakkab halb. Ma ei loe elu24 ka ja tahan kägistada inimesi, kes mulle seda teinekord ette loevad või ümber jutustavad.
Meeldib eluvõõras olla.

Kuula Dessat ja ära mölise

Iluprotseduurid on omandanud teatava rütmi. Lähtuvad põhimõttest: pane ennast teise inimese olukorda. Nädala jooksul läheb minimaalne töö ja vaev välimusse ja siis ei tule keegi minuga rääkima, kui ma oma lõputöö pärast utlibi nurgas stressan. Osa inimesi vist ei tunne mind ilma meigita äragi. Või selle mulletiga, mis mulle kasvanud on. Nädala lõpu poole hiilib sisse arutelu: kui mul oleks gf, keda ma näen ainult korra nädalas, ma küll tahaks, et see ilmuks välja siledate säärtega. Ilusates trussikutes. Lõhnavate juustega. Jne.


Mis veel narrimise teemasse läheb, ma kohvi tehes mõtsin, on emotsioonid. Või pigem emotsioonide haldamine. Täiesti taltsutamatult lahedad ja meinstriimi poolt imetletud inimesed on tšill. Omavad väikest emotsioonide loetelu. Ei flipi ära nagu. Äärmustesse ei käi. Pokkeri nägu on kogu aeg peas.
Samas inimesed, kes saavad kirikus ka peksa, on oma emotsioonidega üle kogu pleissi. Ja seda nagu enne peksasaamist juba. Kõik teavad, millal neil on õnn ja rõõm, valu ja piin. Või millal nad on muserdatud, joovastunud, tüdinud, raevunud või kimbatuses. Mitut emotsiooni sa lahedatelt kuttidelt välja suudad lugeda?
Ma tegelikult ei usu, et küsimus oleks tundmises või mitte-tundmises. Küsimus on haldama õppimises. Või seda iseenesest suutmises. See on nagu peeniste ja religiooniga, tead küll. On tore, kui sul on see. On tore, kui sulle see meeldib. Aga ära tule sellega avalikus kohas vehkima või seda kellelegi kurgust alla toppima.
Emotsioone siis ka. Võinoh, topi, aga siis ainult omadele. Võõrad lissalt keeravad selle sinu vastu ja loovad selle pealt vapustavat impro-huumorit. Teadmisest sinu emotsioonide kohta siis. Mitte su peenisest. Jälgid ikka? See vahepealne oli ainult näide.

Tead, milline organiseerimatu hipi ma olen? Mul on töölaua kohal todo-list pealkirjaga 'kui mul aega on.' Ma tegin selle bakatööd kirjutades. Ma kirjutan praegu magistritööd.

Ahjaa. Veel üks mõte. Seoses kõrghariduse omandamise ja ikkagi sellest hoolimata loll olemisega. Meil on ju see mat-inf teaduskond. Minumeelest ühed võimekamad inimesed seal kõik koos. Nojah, tõenäoliselt on lotes ka päris palju kivikõva reaalharu inimesi. Karm värk, eksole. Inimesed, kes õpivad viis aastat nii jõhkrat matemaatikat, millest suurem osa inimesi õudusunesid ka ei oska näha ja saavad veel selle eest häid hindeid. Selline analüüsi ja abstraktsuse tase. Pluss mälu. Ja ikkagi ma vahel vaatan mõnda kõrgharitud matemaatikut ja mõtlen, kuidas ta saab nii loll olla? Kuidas ta üldse keskkooli ära lõpetas, kui tema arutlusvõime sellisel tasemel on? Mismõttes ta sai selles aines minust parema hinde, kui ta nii paljudest maailma asjadest veel aru pole saanud? Kuidas ta tänavale astudes kohe surma ei saa?
Maitea. See on ulme.

Ma ei saa ka paljudest maailma asjadest veel aru.

Ma kuulan Tori Amose vanu albumeid, sest ma lissalt olen niisugune pif.

Mul on uus nahktagi ja ma olen sellega täiesti hingematvalt seksikas.
Mõistmaks minu arusaamu moest, tuleb arvesse võtta, et ma olin teismeline üheksakümnendatel. Ma arvan, et must nahk on seksikas. Ja mehed, kellel on laiad õlad või tätoveeritud käsivarred - nämm. Musta-valge triibulised pluusid on ilusad. Valged maikad ja ümara ninaga kingad ja ruuduline-triibuline. Sinised nööbitavad teksad ja kõhu peal sõlme pandud triiksärgi hõlmad.
Nagu Britney esimene video, põmst. Nagu päästja koolikell.
Mul on hall velvetsoni ka, millega ma näen välja potensiaalselt lesbiline. Aga nagu heas mõttes.

Teemasse:


Nad soojustavad meie kortermaja keldrit. Kelder ei leki sooja. Selle vastas elas terve talve üks lumehang väga õnnelikku täisväärtuslikku elu. Maja taga ei saa pesu kuivatada, majaesine asfalt on kuumaastik ja meil pole rattaparklat. Minaeitea, mis neil arus on.

Comments

  1. Kusjuures vähemalt AbFab ja Tosha küll ei ole sisemiselt ebakindlad. Mina enda meelest ka ei ole. kuigi ma enda meelest ei ole ka üleolev, mind alati üllatab, kui keegi nii arvab (mitte et ma arvaks, et sina seda ilmtingimata arvad, aga näiteks Vana Naine kuskil ütles nii). Seda ehk küll, et mina (ja vist ka AbFab) olen iseenda suhtes üsna kriitiline. Ja olen märganud ka seda, et kui on mingi raske aeg, kus mul on parajasti põhjust enda pihta rohkem kriitiline olla, kipun ma ka teiste kallal rohkem närima. Kas see ka teiste puhul tõsi on, ei tea, freeblogjobi omadel ei tundu väga tihti raskeid aegu olevat. :D

    ReplyDelete

Post a Comment