Tuesday, May 17, 2011

Nobody puts Baby in the corner.

Alustab mingi täiesti suvalise pildiga.

Probleem ebapraktiliste soengutega on, et nad on naeruväärsed. Muidugi võid sa selle paari seinasuuruse foto peal näha välja hiiglama seksikas. Soenguvahaga libestatud teravatipuline tukk üle näo rippumas ja kurjast vaimust vaevatud silmad objektiivisse jõllitamas. Niisugusena loengusse või prügi välja viima sa ju ei lähe. Võinoh, kui lähed, on veits tobe. Tegelikult vähemalt ligikaudu sama tobe, kui teha endale hiigelmoekas kõiki norme eirav deemonlikult hull soeng ja pärast paari fotokaklõpsu või peapesu ikkagi väljaveninud patsikumm ja salgud hajameelselt kõrvataha, sest mingisugused karvad igalpool tilpnemas ei saa ju elada.


See kõlab nagu hästi konservatiivne jutt, mille taga lõõmab kadedus ja imetlus teiste inimeste julguse ja vabaduse pärast. 
Aga mulle meeldib mõelda, et mul ei ole kadedust julgete ja vabade inimestega seoses, sest ma ükskord ajasin end kiilaks. Ja veel mingid väiksed asjad, mis ma olen teinud. Seega. Vot. Ärge siin tulge ütlema.



Soeng võiks ikka niisugune olla, et on hiiglama seksikas ka pühapäeva pärastlõunal teki alt pead välja torgates või tänavanurgal suitsu kimudes.



Mm... rosinad valges šokolaadis.


Mul tekkis täna esimest korda elus see tunne, et mul on kõrini sellest teaduskonnast. Lihtsalt kuidagi fuajeesse astudes see lõhn ja need helid ja inimesed. Mis on tähelepanuväärne, sest mul pole kordgi selle peaaegu 7 aasta jooksul niisugust tunnet olnud. Tavaliselt on mul mu igapäevastest asjadest ja kohtadest ja tegevustest ja inimestest korrapäraste juhtumitena mõõdukal määral kopp ees. Normaalne ju.
Pluss mu lollakas elustiil ja people skills muutmas sotsiaalset maastikku veits nagu miiniväljaks.


Alguses oli lissalt vaja muusikat kuulata, et vaikus ei oleks ja kuidagi mõnusam meeleolu ka ju. Hiljem selgus, et kui teha tekstidega seotud tööd, näiteks lugemine või kirjutamine, oleks vaja, et muusika ei sisaldaks sõnu. Pigem instrumentaal. Või hästi võõras keeles. Siis oligi pikk triphopi ja lounge muusika periood, peaaegu terve vastav Musicovery piirkond läbi kuulat.
Aga hmm... seal on ju ka klassikaline muusika. Korraks käis klaveri mõte ja youtube'i vastavad playlistid ja juba järgmisel päeval olen ma asunud kuulama klassikaraadiot reaalajas internetist. Üleni mõnus.

Oot. Mis mõttes sa ostad poest mingi hilbu, paned selle endale selga, teed ise endast pilti ja siis postitad uhkelt? Kuidas see kõik sinuga seotud on? Sina ei leiutanud seda hilpu. Sina ei õmmelnud seda ka. Sa lihtsalt ostsid selle. Igaüks võib osta. Isegi asjaolu, et see sinu seljas numsik välja näeb, omab sinuga umbes null pistmist. Kallid hilbud näevadki seljas ilusad välja. Kui need on parajad ja nii. Ja õige suuruse leidmine (kuigi mõnele raskusi valmistav) ei ole väga imetlusväärne oskus.
Sama lugu inimestega, kes uhkeldavad oma mobiilidega. Miks nagu? Sa ei ole selle leiutaja. Sul ei ole erilisi tutvusi, tegemist ei ole rariteetse kaubaga, mille sinuni jõudmine on selge märk su silmapaistvast silmapaistvusest. Kõik saavad selliseid asju poest osta.
Küsimus ei ole heas maitses ka mitte. Peenes firmapoes müügil olevad asjad ongi enamasti stiilsed ja praktilised. Sa ei pea selleks üüratu ajugeenius olema, et kaubamajast mingit head asja leida. Ei hakka jahuma mingist liiga kiiresti muutuvast Tänapäeva Maailmast ja tohutust kaubavalikust ja väga-väga segadusseajavast Reklaamide Virrvarrist. Poest. Ostmine. On. Lihtne.
Või me peaksime imetlema inimesi nende asjade pärast, sest see on märk, et nendel inimestel on raha ja see on omakorda märk, et need inimesed teevad tööd (ni tubli), mis on omakorda märk, et need inimesed on mingis kasulikus tegevuses hästi osavad ja see ju ometigi on imetlusväärne. Õu, aga ma tean, mis on hea mõte. Tee mingit kasulikku asja, milles sa oled osav ja siis tee sellest mobiiliga pilti ja siis me imetleme. Või ära tee pilti. Tee oma värki lissalt. Jaa. Hea mõte. Let's have that.
Rääkimata inimestest, kellel on ilusaid asju, sest nende issil ja/või abikaasal on raha.

Aga näiteks kui mina (sest kõik on ainult ja ainult minuga seotud) panen selga sõbrannalt laenatud teksaseeliku ja pluusi, mille ma tegin oma venna t-särgist, mille ta sai mingilt kontserdilt, sobitan sinna juurde raamatukogu kõrvalt leitud soni ja vanaema käest saadud tumepruunid villased sukad, mille jaoks mul trippe pole ja mis näevad üllatavalt kenad välja sinise seeliku juurde. Siis ma olen üleni numsik. Suuremalt jaolt seoses sellega, et üleni mina.
Ja nende sandaalidega ma käisin eurotripil, selle pärast on vasak tald katki.

Ei, võibolla oli sul ka kaubsist seda kleiti ostes eepiline seiklus. Ma ei tea tegelt.

Mul on täna tohutu kirjutamishoog. Tipin nagu elajas. Aga mul on täna ka magistritöö käsil ja ma veits justkui olen praktikumis praegu ja peaks esitluse tegema kohe. Seega. 

1 comment:

  1. Appi kuidas mulle see postitus meeldis, kõik see ostmise-ja-pildi-tegemise jutt. Pani lausa mõtlema :D

    ReplyDelete