Wednesday, June 01, 2011

Do you feel like a champion already?

"Läbinisti haige ühiskonnaga hästi kohastunud olemine ei ole märk heast tervisest."
Vaatasin Zeitgeisti. See masendas mind. Panin kinni, kohe sai kergem.


Niisiis. Igatahes. Siin ma olen. Raamatukogus ja nii. Lõputöö on teht ja esitet. Ühe viimase aine viimaste ülesannete viimaste punktide saamiseks pean ära ootama ühe viimase lisaülesande. Siis ongi. Lõpueksam tuleb ja kaitsmine. Lõpueksam on kõva teema. Selleks peab üleni valmis olema. Osa kutte muidugi juba muretsevad oma slaidide pärast, ma pole veel õpikutki lahti võtnud. Ma olen hõivatud olnud. Videosid vaatasin oma teema kohta ja niisugune rahulik on olla. Esialgu.


Ma vahepeal mõtsin mitut asja siin möliseda ja paika panna ja südamelt ära kirjutada. Aga muidugi ei tule need mulle kohe meelde. Igatahes midagi oli. Seoses inimestega ja nii.


Ahjaa. Tuleproovid.
Tead seda ettekujutust, et mingid rasked ajad panevad suhte proovile ja siis pärast nende ületamist on juba parem ettekujutus selle... minaeitea... tugevusest või vastupidavusest või kasvõi osapooltest? Näiteks vahel arvatakse, et kodu renoveerimine on hea tuleproov abielule. Või naistevahetus või paljude seksikate vallaliste paljastus paarikestele on suurepärane viis kinnitada nende teineteiselemõeldust. Või ümber lükata. Kuidas kellelegi. Või kuidas teismeiga paneb proovile ema-lapse suhted ja sellest tervena välja tulemine ennustab igasugust kontaktiedu tulevikus.
Noh. Ma siin mõtsin. Kooli lõpetamine on ka päris hull aeg. Lõpetaja hakkab järsku kogu oma toetusvõrgustikult sisse kasseerima tugiteenuseid ja teeneid ja abi ja raha ja kohvi ja. Pakkumata seejuures umbes mitte kui midagi vastu. Ei mingit interaktsiooni, ei mingit vastuabi, isegi aega või tähelepanu ei pühenda. Hea on, kui aitäh ütleb. Sest ta on ju hõivatud, nii hõivatud. Sugugi ei saa siin sõbrutseda või kena olla kellegi vastu. Ja siis lõpuks, kui kogu see jama on läbi, saab aktusel vaadata, kes on alles ja kes on kogu selle lõpetamis-hullusega eemale peletatud.
Aga ei hakka siin väitma midagi nende inimeste sõpruse 'tõelisuse' kohta, sest see on lissalt leim. Agajamh. Siuke filter siis. Ma siin mõtsin.

Teine asi, mis on eriti seoses ülikoolilõpu omadusega inimesi suitsiidselt närviliseks ajada. Vaata, kui inimene lõpetab mingit üldhariduskooli, siis tema ise on suhteliselt vähe närvis. Närvis on aineõpetajad, direktor, klassijuhataja, vanemad, vanavanemad, vanemad õed-vennad. Muretsevad, kas ikka teeb ära. Kas ikka saab hakkama. Kas ikka tuleb välja. Ega ometi jooma ei kuku. Ega ometi sisse ei maga. Torgivad tagant ja küsivad korrapäraselt asjade seisu. Nüpeldavad ja meelitavad. Peakangelasel on sealjuures põhiliselt veits tüütu. Eks ta ise ka natuke muretseb, aga päris palju vastutust on tõstet ümbritsevale paanikakomiteele.
Huvitav, mitu õppejõudu närib eksamitöid läbi vaadates või arvestusi kirjutades küüsi ja mõtleb, pisarad kurgus, mis küll (ometi) sellest plikast niimoodi tulevikus saab?
Mingi suureks saamise asi vist. Ise tead, mis teed ja kas saad. Noh ja see väike asi, et näiteks põhikooli mittelõpetamine ennustab oluliselt suuremat 'elus ebaõnnestumist' kui poolelijäänud kõrgharidus.

Mis värk on kontsadega? Miks me oleme treenitud arvama, et sirutatud labajalg koos klotsile toetatud kannaga on seksikas? See ei muuda sääre kuju nii palju. Ja pikad naised ei ole mingi üldtunnustatud turn-on. Miks pole paljajalu ja varvastel kõndiv pif isegi võrreldavalt seksikas kontsadel pifiga? Müstika.
Mul on täna kontsad. Ma kardan nendega trepist alla kõndida ja häbenen nende klõpsumist. Õnneks olen ma jalgrattaga. Parklani tipin ära. Peaaegu usutavalt isegi.

Ei tea jah, kes just tegi aega parajaks ja saab kohe tasuta kohvi ja küpsiseid.

Esiteks. Ma alati lähen hullult ähmi täis, kui mingid suured töömahukad katsumusi esitavad ülesanded tulevad.
Teiseks. Ma alati tulen ilusti puhtalt välja, hirmust ja õudusest hoolimata, kõik saab korda. Sageli kogun feimi ja saan paremaks ja targemaks kah veel.
Seega. Tuginedes kogemusele, võin ma suht kindel olla, et misiganes suured töömahukad katsumusi esitavad ülesanded ka tulevad, ma tulen neist ilusti puhtalt välja ja tõenäoliselt erinevad lisakasudki. Võin rahulik olla. Kõik saab korda.
Aga. Võimalik, et ma olen seni nii hästi hakkama saanud just tänu sellele hullult ähmi täis minekule ja ülesande suurust ja katsumuslikkust ja töömahukust tunnistades. Ja kui ma nüüd siin rahulik ja varasemale kogemusele tuginedes enesekindel olen, võib äkki minna, et ikka ei saa kõik korda.
Niisiis. Paa-aanika astmes n+1. Ja tervislik korrapärane umbes äraflippimise äär. Nii igaks juhuks. Et äkki see on üks võtmetegureid. Edu valem.
(rääkimata paanikast, mis tuleb murest 'ma ei tea, kas ma tohin praegu nii rahulik olla, äkki peaks natuke rohkem paanikas olema?')

Ma loen seda raamatut, mis ütleb, et kellegi võimed pole fikseeritud ja kõik omadused on muudetavad ja arendatavad ja inimesed, kes usuvad, et nad ei saa kuigipalju kasvada ja areneda, saavad olema vähesaavutavad ja sügavalt õnnetud. Sest tegelt nad saavad kasvada ja areneda. Kui nad arvavad, et nad ei saa, siis nad ka tõenäoliselt ei püüa asju, mida nad vb ei suuda. Ja nii edasi.
Väidetavalt kaasneb uskumusega, et varasemad kogemused ja saavutused võivad sind lõplikult 'ära mõõta' ja 'paika panna' ka kalduvus minevikust mitte lahti lasta ja vanu haavu muudkui kiskuda ja igasuguseid ebaterveid asju mõelda. Näiteks kättemaks.
Intervueerisin siin ühte kättemaksuhimulist. Nii kummaline mõtteviis nagu. Ma mäletan, et mina mõtlesin ja vajasin ja plaanisin niisugusel moel viimati umbes 15-aastaselt. Ja et huvitav, kui kaua sellest välja kasvab.

Üks asi, mis ma tähele panin ükspäev, Pirogovil imekauni Liisa ja ühe tüdrukuga, kes võis vabalt näiteks Kati olla, istudes. Siider ja sigaretid ja võõraste sulgedega ehitud noorpunkarid ja kõik see, eksole.
Ma ei saa õpilasi lolliks nimetada. Ma olen täiesti rahulikult sügavalt veendunud, et lolle õpilasi ei ole olemas. On õpiraskustega lapsed, on mahajäänud lapsed. Leiduvad lüngad teadmistes ja vahel on puudulikud õpioskused või -harjumused. Hästi toredalt tihti on probleem lihtsalt selles, et inimene pole saanud niisugust materjali esitust, mis tema jaoks töötab. Toredalt tihti, sest siis ma saan leiutada. Mulle üleni meeldib selliseid asju leiutada. Tavaliselt see muidugi tähendab lihtsalt konkreetsemate vahendite kasutamist või päriselulisemaid näiteid.
Aga jamh. Vähemalt ühe koha pealt on mind koolitatud sallimatust inimesi klassifitseerivast IQ natsist snoobist kurbade silmadega kõikearmastavaks hoolivaks pedagoogiks. Kõik on võimalik. Alati saab midagi ära teha.
Olen transformeerunud. Digimuutunud.

Kuigi jätkuvalt tunduvad kibestunud ja elus pettunud inimesed targemad ja kogenumad kui õnnelikud lootusi täis naiivsed heausklikud... tüütused.

Ma näen raamatukogus kogu aeg ühte tüdrukut, kellel on Christina Ricci miimika.

noh ja siis niisama suve ja palavuse ja öö mõttes selline natuke reggae-ne lauluke. mõnus muidugi.

3 comments:

  1. Zeitgeist ongi jama. Või noh, mitte jama ehk, aga igatahes midagi sellest, mis võib tuju rikkuda. Seda võib vaadata ja uskuda. Aga närvi minna selle pärast küll ei tasu.

    Ma ka vahepeal mõtlen. - „Ma vahepeal mõtsin mitut asja siin möliseda ja paika panna ja südamelt ära kirjutada.“ - Nii tuttav teema.

    Aga kui tuleb mõni hea mõte, mille puhul on karta, et see pärast enam meelde ei tule, siis on ju alati võimalus oma ai-fööni või mõne muu käepärase vahendi abil see mõne sõnaga enda jaoks kirja panna. Igal krdi moblal on ju miski notebook. Ning kui oled fikseerinud ja pärast vaatad, siis tuleb meelde ja saad jätkata. Korduvalt ise kasutanud.

    Kontsade teema on huvitav. Miski värk sellega on, paratamatult ja tõepoolest. Ei ole üldsegi nii, et see ei loe ega tähenda midagi. See, kes kõrgetel kontsadel kõnnib, on hoopis teisest klassist kui see, kes plätudega kooserdab. Miks see nii on, ei oskagi ütelda. Aga see on nii.

    ReplyDelete
  2. Kontsad on väga kummaline teema. Lugesin kunagi ühe antropoloogi artiklit, kus ta võrdles kontsadel naisi rebastega. Miks inimestele rebased ligitõmbavad olema peaks, jäi selgusetuks. Tegelikult käsitles ta seal veel mõningaid aspekte, aga mitte kuigi süvendatult, sest lugu ise oli ainult paar lk pikk.

    Mis mind kontste juures kõige enam hämmastab... kuigi ma ise üritan ka taolisi nähtusid analüüsida ja natuke kõrvalt vaadata, tunnen mina ka end kõrgetel kontstel ikkagi kuidagi teistmoodi. Ühiskondlike hoiakute taak?

    Ja kuigi ma olen viimasel paaril aastal hakanud päris palju kontsi kandma, on klõpsimine jätkuvalt häiriv.

    ReplyDelete
  3. Teised naised vaatavad ilmselt juba selle pärast tunnustavalt, et pidev kontstekandmine nõuab ilmselt ikka teatavat eneseületust, vähemalt 10 cm kontsa puhul. Seega naine, kes igapäevaselt on valmis selleks vaeva nägema, annab teistele naistele selge signaali. Üldiselt leiavad antropoloogid, et kontsade eesmärk on siiski vastassugupoolele meeldida, sest kontsad ei muuda ainult sääre kuju, vaid ka kehaasendit, tuues nii istmiku kui rinnad rohkem esile.

    Kusjuures inimeste puhul ei saa ma su kahendjaotusest - kibestunud/elus pettunud/targad ja õnnelikud/naiivsed - jätkuvalt aru. Kasvõi Johnny Depp näiteks teeb pidevalt iroonilisi ja kohati isegi kibestunud nalju, aga suudab samas olla väga naiivne ja jätab mõlemas olekus üsna õnneliku mulje.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget