I don't always blog, but when I do

Vaata, onju sellega on nii. Et kui on mingisugune ingliskeelne kultuur. Näiteks ameeriklased. Siis seal mõiste 'open relationship' või 'open marriage' tähendab seda, et kaks inimest on teineteisele ennast muidu nagu lubanud ja pühendunud, aga nad ei pea seejuures vajalikuks füüsilist truudust. Et noh magavad ringi, kuigi abielu ja armastus. Ja niisugune aktsepteerimine ja teadlik olemine sellest, et mõlemad osapooled omavad lisaks põhi-partnerile veel mingeid alternatiivseid voodipartnereid. On selliseid inimesi.
Eestis millegipärast on nii, et inimesed tõlgivad 'open marriage' esimesse pähetulevasse sarnasesse mõistesse 'vabaabielu', mida enamasti kasutatakse registreerimata kooselu kohta. Traditsiooniline suhe mis on üleni täis truudust ja monogaamiat, lissalt abielulepingut ei ole, suuline kokkulepe aint.
Siis on nii, et kui mingis online sotsiaalvõrgustikus mõni mu tuttavatest, kes mulle teadaolevalt on ilge monogaamia-nats ja armukadeduse tipp (nagu tavaline), kuulutab, et tal on open relationship, ma tahaks teda õnnitlema minna. Jei, nii tore, et sul on julgust ja avatust, sest selline mittetraditsiooniline suhe ju. Aga siis tuleb mulle meelde, et see pole see, mis nad mõtlesid. Sis ma teen endamisi vaikselt heh lissalt.

Mulle üldse ei meeldi inimesed, kes tulevad eriti intensiivselt, peaaegu agressiivselt, haaravad sul pluusist kinni ja nõuavad sulle way liiga lähedal seistes "Tahad, ma ütlen sulle, mida see sõna TEGELIKULT tähendab."

Võib-olla kunagi ennemuiste pidid inimesed oskama ära tunda mürgiseid taimi ja ohtlikke putukaid ja söödavaid marju. Või mingil teisel ajal kindlasti-kindlasti ära õppima õnge meisterdamise ja ettevaatlikuse kaevude suhtes. Praegu on nii, et sina pead kindlaks tegema, et su laps oskaks kasutada pangakaaarti, ülekäigurada ja telekapulti. Kui sa talle head tahad. Et ta elus hakkama saaks. Ja võib-olla veel midagi. Arvutid ja nii. Telefonid. Ja kui nii mõelda, siis tundub kuidagi rumalapoolne, kui on mingeid vanemaid, kes arvavad, et näiteks telekas või arvuti on üdini kurjast ja parem on, kui lapsed nendega üldse tegemist ei tee. Ma mõtlen, et sealt tulevad ju düsfunktsionaalsed inimesed nii. Elu on ju selline. Et seal on igast aparaadid, millega peab oskama ümber käia. On ju vaja teada, kuidas asjad käivad.
Kas ennemuiste tuli keegi selle peale, et loodus ongi nõme ja parem, kui lapsed ei õpi vahet tegema ohtlikul ja ohutul taimel? Issver kui halb argument. Unusta ära.
Igatahes jah. Osa uudsus-foobidest on veits kummalised minumeelest. (Võibolla käib siia see kummaline ma-ei-tea-kust võetud argument waldorfkoolide vastu. Oletatavasti eeldab waldorfkoolis käimine, et sellele järgneb waldorfgümnaasium ja siis sellele waldorfühiskond. Ma selle kohta ei tea. Võibolla ühiskond ongi waldorf-, sest tavakool see igatahes ei ole.)
Aga tagasi selle uudsusfoobsuse juurde. Onju. Et mingi osa 'see ongi ju nõmeda' maailma varjamine laste eest eeldab, et see 'päris maailm', mis 'pärast' tuleb, on ka ilma nende nõmedaks kuulutatud komponentideta.

Meil ei ole telekat. Sest telekad ongi nõmedad.

Tead mis tead mis teadmis. True Blood tuleb kohe ju varsti jälle. Omg. Ma olen nii üleni iksaited sellest. Täiesti lapsikult ülevoolavalt kirjeldamatult. Üldse ei kõigutu mingite tegelikult toredate inimeste väitest, nagu oleks kõik vampiiridega seotud ulme universaalselt leim. Täiesti külmaks jätab. Sest True Blood on Üleni Äge.

Võiks olla selline telefon, millele käib tavaline kõrvaklapi juhe külge ja mis mängib mp3-sid, nagu normaalne inimene ja mis käib usb-i või vähemalt omab seda tavalist miniusbi auku, mis normaalsetel divaissidel on. Nagu fotokatel ja kõvaketastel. Ja mis nagu päriselt normaalse inimese kombel lubab kaustadesse asju lisada ja neid sealt ära võtta ilma igasuguste huinamuinade installita. Nii et paned taha ja kohe töötabki.
Lisaks võiks ta veel osata päriselt tiriseda ja tegelikult ka selles maailma parimas levialas püsida ja olla päriselt aru saanud värisemisest ja äratuse olulisusest.
Kuigi ma tean, ma tean, vingumine oma telefoni pärast on täiesti ärahellitatud tänamatu vingats olemine. Sest ma ju tegelikult ei tahaks tagasi seda õnnetut klotsi, mille sõnumimälu sai alati täis ja mis ei olnud internetti isegi kaugelt näinud ja kõik see.
Aga ikkagi ju.

Noh. Ja tulebki vingumise postitus.

Teeme nüüd nii. Vaatame mingi konkreetse asja õppimist. Näiteks pildistamise. Ütleme, et me oleme enne seda saanud enamvähem ühele nõule, mis on hea foto. Et seal ei vaidle enam. Ja siis vaatame inimesi, kellel on olemas need vältimatud eeldused pildistama õppimiseks. Nägemine ja ligipääs fotokatele ja mingigi õppimisvõime. Ega eriti rohkem ei olegi vaja.
Inimesed saab jagada kolme gruppi.
Ühed on need, kes kohe kuidagi iseenesest ilma eriliselt vaeva nägemata või sellesse süvenematagi teevad kohe häid pilte. Lissalt võtab fotoka kätte, vehib sellega ringi, vahel kogemata vajutab päästikule ja tule taevas appi kui ilusad pildid kõik. Noh, on selliseid. Kohe iseenesest selles kitsas oskuste piirkonnas andekad inimesed. Võib-olla nad salaja öösiti harjutavad. Võib-olla on olemas fotograafi geen. Võib-olla kuulas nende ema kogu raseduse aja Mozarti või viis titest peale kord nädalas fotonäitustele. Me ei tea. Millegipärast osa inimesi kohe oskavadki. Seletamatu ulme.
Teine grupp inimesi on need, kes peavad harjutama, et saada oskama. Neid on kõige rohkem, neid on kõik kohad täis. Neile tuleb õpetada paari põhiasja, nad peavad vaatama rohkelt näiteid, neile peab andma senise töö kohta tagasisidet. Ja nad peavad harjutama. Igapäevaselt või pikema perioodi jooksul või formaalselt mingeid väljaspool püstitatud ülesandeid täites. Mida rohkem harjutamist, seda paremad pildid. Ja 'rohkem' ei pruugi siin olla ajaline mõõde harjutamise kohta. Pildistama õppimiseks võib kasutada erineva efektiivsusega meetodeid. Mõni õpib eeskujuga, mõni oma vigadest. Aga seal on ikkagi see protsessi käigus paremaks muutumine. See kõige levinum vaade õppimisele ja teadmiste omandamisele. Harjutamine teeb meistriks. Kes püüab kõigest väest... jne.
Nii ja siis on kolmas grupp. Need, kes ei hakkagi kunagi hästi pildistama. Andetud tegelased nagu. Õpeta või ära õpeta, treeni või ära treeni, pildid on ikka sama sitad. Üldse mingi tarkus külge ei hakka. Kas nad ei oska vaadata või nad ei oska kuulata, igatahes pildistama nad ei õpi. Võibolla seal on halva fotograafi geen. Igatahes, selliseid inimesi on hästi vähe. Mõned üksikud. Ja võib-olla on see grupp üldsegi müüt, sest kunagi ei või teada, mida veel rohkem treenimist või veel parem õpetamine võiks teha. Või äkki nad ei tahagi pildistama õppida, eksole. Või äkki neil on mingi tähtis väike eelteadmine puudu. Äkki nad arvavad, et fotoka sees elab väike deemon.
Siuksed kolm gruppi siis.
Minumeelest on enamusel inimestest niisugune ettekujutus võimete järgi jagunemisest. Või kui mitte see kolme grupiga ettekujutus, siis andekad versus andetud vaade on ikka paljudel. Ja siis mis juhtub. Võtame ühe inimese, kes ei ole kunagi pildistanud. Hakkame talle pildistamist õpetama. Tõenäoliselt ei tule tal see kohe väga hästi välja. Seega ta ilmselgelt ei ole üks nendest iseenesest jumalast antud sündinud fotograafidest. Noh, mis seal ikka, ju siis tuleb hakata õppima, pole hullu. Aga on küll hullu, sest on mingid inimesed, kes, olles avastanud, et nad ei olegi sündinud geeniused selles kitsas valdkonnas, otsustavad, et nad järelikult peavad olema ühed nendest täiesti lootusetult andetutest. Ja õpeta siis sellist. Rist ja viletsus.

Inspireeritud sellest kogu aeg käivast dialoogist.
- ma ei oska pildistada
- kui tihti sa pildistad?
- noh, ega mul endal ei olegi fotokat ja ma ni. vahelharva, kui mingi pidu on, siis paar klõpsu teen
- äkki, kui sa sagedamini pildistaksid, läheksid pildid ka paremaks?
- aga osa inimesi oskavad ju kohe, ma olen näinud küll

Sama arutelu matemaatika, programmeerimise, laste kasvatamise, söögitegemise, koristamise, juuste värvimise, enda meikimise, auto juhtimise, joonistamise, kirjutamise... mille iganes kohta. "Ma korra proovisin ja mul ei tulnud välja, tähendab, ma olen lootusetu."
Mis loogika see on, et kui ma pole üks äärmus, siis ma järelikult pean olema teine? Ei, ära vasta sellele mingi erialase võõrsõnalise terminiga, see oli praegu retooriline. (Või siis vasta, et ma saaksin seda inimeste pihta järgmine kord loopida. Dualism? Fatalism?)

Oeh. Peaks vist ennast kokku võtma ja inimeste hulgas liha ja alksi võtma. Enne kui hilja. Ma natuke mõtlen, et võiks proovida kala ja aedvilju ja juurikaid grillida. Avardaks natuke oma maailma. Äkki on põnev.


Vau. Vaatasin just Weird Al-i paroodiat Lady Gagale. Päris lõbus oli, ma mitu korda naersin. Vaata ka.