Wednesday, June 22, 2011

mini-mini mublakad

Üks konkreetne postitus



Vahtisin linnas mingeid imiseid ja kõrtse ja nii, kui mulle helistati, et tulgu ma ja korjaku oma titt küla pealt ära. Võtsin tite, tulin koju. Ise mõtsin, et nüüd saab kirjutada. See käib lapsega kodus olemise juurde. Et blogid. Nii see kõik alguse saanud ongi.
Kuidas lastetud inimesed blogimise peale saavad, ära minu käest küsi.

Huvitav, millisest valesti-spellimise kõnekeelestamise reegleideiravuse astmest alates muutub tekst loetamatuks? Seal peaks olema mingi teoreetiline ekstreemum. Korrektsus-loetavus tasandil. Korrektsus langeb, loetavus kasvab ja siis mingi hetk enam ei kasva ja lõpuks on lissalt nii halb tekst, et sugugi enam ei saa lugeda. Kuhugi enam ei kõlba.
Niiet jah. Näiteks selliste asjade pärast ma vahel justkui muretsen.

Ma pole ammu kirjutanud. See pole midagi isiklikku. See pole nagu ma sind ei armastaks või midagi. Ma pole viitsinud ja vahel pole aega olnud ja siis teinekord pole arvuti või tool või tuju õige olnud.
Või muusika.
Või kohv.

Sündmused. Laps lõpetas lasteaia ära. Oli pidu. Pärast sõitsime paadiga. Lapsel olid mingid sõbrad seal aastate jooksul siginenud ja noh, lastel on vanemad ja teinekord on mõnedel vanematel paadid. Mida nad küll jonnakalt laevaks nimetasid. Mööda seda jõge sõitsime. Üleni tore oli. Üks nõrkemiseni ägedatest piltidest, mis ma seal tegin, sai pildiblogisse üles ka.
- Ma võtan sulle ujumispüksid kaasa.
- Ei, ära võta.
- Aga seal saab ujuda.
- Ma ei taha ujuma minna.
- Ok, aga ma igaks juhuks võtan, äkki mõtled ümber.
- Ei. Ma ei taha. Ja ma ei mõtle ümber.
- Ma võtan ikka.
- Ära võta.
- Ma võtan igaks juhuks. Äkki mingil teisel poisil läheb vaja.
- Olgu.
Ja siis peol
- Emme! Ma tahan ujuma minna!

Siis meil oli vahepeal siin mingi aktus ja nii. Tegin endale kleidi. Kleidi kohta oli tegelt alguses pikk pikk siseheitlus. Sest ühelt poolt võiks olla niisugune kleit, mis on lissalt hästi ilus ja kõik teevad vau. Aga teiselt poolt jällegi võiks olla pigem niisugune kleit, millist mul veel ei ole. Sest iga kleit, mille ma teen, saab pärast Suurt Ettekandmise Sündmust lisatud mu kleitide kollektsiooni, mille mitmekülgsuse ja tasakaalustatuse eest peab ka keegi hoolitsema. Siis jällegi, kuna taaskasutus ja fashion on kaks põhiasja, mis mind kütavad, võiks midagi taaskasutada. Näiteks kleit piltpostkaartidest. Või kohvipakkidest. Lisaks veel see mõte, et läheks sellele neetud aktusele üldsegi pikkade viigipükste ja kitsa musta lipsuga valge särgi peal, sest soostereotüübid – pffft. Ilusate kleitide ja mitte-veel-olemasolevate kleitide hulgas oli üheks motivaatoriks see, et mul ei ole veel ühtegi täiesti printsussikleiti, mis on kohev ja puhvis ja meenutab kreemikooke, vahukoort, suhkruvatti ja täiesti minestamise äär kui nunnu.
Lõpuks, pärast terveid igavikke mööda kangapoodi ringi näputamist (sest see on ainus viis, kuidas kangapoes olla - näputada), panin piirid paika. Kleit ei tohi olla üleni uus ja ei tohi olla üleni kellegi teise poolt juba valmis tehtud. Mingi fiksatsioon rohelisele on mul juba pikalt. Tegemise käigus otsustasin õlad ka üleni liiga julgelt paljaks jätta, sest ükskord hästi ammu üks võõras tüdruk ütles, et mul on ilusad rangluud ja ma kohe jäin uskuma.
Kleidi tegemise õpetuse panen ka kuskile varsti. Üks tagasihoidlik pilt kleidist siin.
Aktus ise oli nagu aktused ikka. Sain palju lilli ja tervelt kaks diplomit anti mulle. Pärast jõime mingi veini kah ära ja nägin korraks kogu oma hiiglaslikku perekonda ühes kaadris.

Veits värskemad sündmused. Käisime loomaaias. Tegelt oli hiigelsuur terved igavikud soojendatud masterplaan minna pärast loomaaeda tsivilisatsiooni äärealadele ja vaadata paar nädalat, kuidas meri teeb vastu kallast seda asja, mida ta teeb, kui ta meri on. Ja selle käigus saada tehtud hästi palju tühja vahtimist ja raamatulugemist ja sissemagamist. Aga see plaan vajus ära ja niuks.
Loomaaed oli äge. Sest seal olid loomad ja nii. Natuke oli kurb ka, sest mingid loomad olid veits segi kamminud seal puuris vahtides. Üldse ei elanud mingit normaalset usutavat looma-elu, vaid tammusid klaasistunud pilgul edasitagasi või ringiratast ja veits kahju. Pildistasin elevante nii, et taustal paistavad mingid Tallinna korterelamud. Ja sünkroonis om-nom-nommivaid suslikuid. Ja kurvalt valgustatud tühje luitunud puure. Ja mõned portreed. Nagu tavaliselt.

Nõude pesemine. Fuhh. Minu köögil on tasakaaluasend, niisugune seisund, milles see püsib kõige kauem muutumatuna - see valitses seal juba viimased nädalad. Tasakaaluasend näeb välja nii: kõik nõud on mustad, kõik tasapinnad kaetud, prügikast ja kraanikauss ääreni täis ja kõk, mis vähegi saab hallitama või kasvama või haisema või kobrutama minna, on seda teinud. See asend paistab mu köögile meeldivat. Igal ajahetkel liigub köök selle suunas. Võibolla ta on niisugune eraklik tegelane. Tahab, et teda rahule jäetaks ja see on parim viis, kuidas inimesi eemale peletada.
Poolteist tundi koristasin eile. Poolteist tundi. Selle ajaga jõuab ühe terve filmi algusest lõpuni ära vaadata. Kui lõputiitreid ei vaata, jõuab selle vaatamise jooksul isegi pissipausil käia või võleiva (lasta naisel) teha. Pooleteist tunniga jõuab minu juurest jalutada bussijaama, sõita sealt bussiga Räpinasse ja istuda laua taha kohvi rüüpama. Pooleteist tunniga jõuab ära kirjutada ühe suurema eksami. Või ära kuulata terve loengu. Kõndida 9 kilomeetri kaugusele sellest köögist. Ma pesin poolteist tundi järjest nõusid. Niisugune ajakasutus. Pooleteist tunniga jõuab peaaegu et terve blogipostituse mustandi valmis kirjutada.
Ma tean küll, et on mingi komplekt inimesi, kes armastavad nõude pesemist. Kelle stress kohe maandub, kui nad sooja veega solgutavad (räpased nõud sealhulgas või mitte). Või kes tunnevad ebanormaalse ulatusega naudingut vaadeldes liikumist mustalt puhtale. Ma ei ole üks neist. Ma arvan, et nõude pesemine on nõme. Ja tüütu. Jäkk. Ja parem oleks, kui seda peaks tegema ainult äärmisel vajadusel või üldse mitte kunagi. Mitte iga päev mitu korda. Õõh.
Uue kodu saan, ostan nõudepesumasina. Esimese asjana. Enne voodit.

Alguses, kui see minu jaoks aktuaalseks sai, oli kombeks oma vastassoost romantiliselt involvitud kaaslase kohta öelda 'minu poiss.' Või 'minu tüdruk' vastavalt eelistustele. Mina pidin selle kombe kiiresti maha jätma, sest mu laps on poisslaps ja siis jääb mõnes ringkonnas natuke häguseks, kui ma 'oma poisist' räägin. Mingi aeg oli asi väga lihtne. Ütled oma selle inimese kohta 'minu mees.' Sest me oleme kõik siin täiskasvanud inimesed ja hästi selge kohe, missugusest inimesest jutt on.
Sest termin 'boyfriend' on lissalt liiga nilbe. Ja need, kes päriselt oma igapäevases kõnes kasutavad sõna 'poiss-sõber'... noh... otsige abi.
Üks aktsepteeritav erinevate ajastute slängide miksimine on see, mis Kärt teeb. Ütleb 'peiks' ja isegi väga ei kraabi kõrva. Aga ma ise ei ütleks nii. Ja kuna viimasel ajal minuvanused inimesed on vahel abielus ja 'minu mees' öeldakse ikka pigem registreeritud või eriti kauaaegse elupartneri kohta, on see ka veits ebatäpne. Seega. Pane tähele. Üleskutse. Hakakem uuesti kasutama terminit 'armuke.' Nii. Hea. Sõna. Ei täpsusta sugu. Ei ole odavalt ülepüüdlikult tiinekas. Näitab selgelt ära olukorra iseloomu ja tõsiduse.
Armuke. Uus trend. Tell your friends.

Eelmine aasta ma ei viitsinud jaanipäeva, sest ma olin enne seda just liiga paljudel grillpidudel käinud ja kõht oli lihast punnis ja kõik riided juba suitsused. See aasta on esialgu ainult paaril üksikul grillpeol oldud ja ikkagi on mingi tüdumus ja kõikehaarav viitsimatus seoses jaanipäevaga. Tahaks midagi muud. Kusagile mujale. Kellekski teiseks.
Kuigi tõenäoliselt läheb ikka nii, et ma vean ennast ühele nendest asjadest kohale ja täiesti arvestatavalt tore lõppude lõpuks.

Vaata, ma rääkisin, et lapsed on by default manipuleerivad isekad ahned ja sageli kergelt agressiivsed. Ma unustasin mainida, et ka tänamatud. Sest vanemate või üldse kellegi armastus ja hool on nende jaoks iseenesestmõistetav. See on kõik, mida nad maailmast teavad. Ja see peakski olema iseenesestmõistetav, onju. Laulukese sõnadega 'millal maksan memme vaeva' ei ole välja mõelnud 10-aastane. Tänulikkus tuleb mingite viimaste asjade hulgas. Kui omal lapsed on, hakkad paremal juhul vaikselt aru saama, mis tähendab.
Kõnnin lapsega poest välja. Kotis on lapsele paar uusi jalanõusid, kolm paari üliägedaid ämblikmehega sokke ja krokodillidega püksid. Ja väike pakk viilutatud juustu. Arve oli umbes miljon.
"Aga emme... miks sa mulle kunagi midagi ei osta?"

Vaata seda laulu ka

6 comments:

  1. no nii väga tahaks endale ka sellist kleiti. väga-väga ilus!

    ReplyDelete
  2. "Kõndida 9 kilomeetri kaugusele sellest köögist." -Siin ma enam ei pidanud vastu ja kõõksusin ikka tükk aega. Süljepritsmeid kuvarilt vist pühkima ei pea. Hea lugu.

    ReplyDelete
  3. ma ülen tihti oma abikaasa kohta mu kallim
    ja kes ei tea, et kelle kohta ma nii ütlen, ajab silmad suureks ja küsib, et mis su mees selle peale ütleb , et sa kallimat pead;))))

    ReplyDelete
  4. "Armuke" on tõesti hea soovitus.

    Ja see, et lapsed on tänamatud, on väga. Need on viimased asjad, mis üks inimene ära õpib. Nimelt, tänamine ja vabandamine.

    ReplyDelete
  5. Ma ei saaks oma (abiellumata) elukaaslase kohta armuke öelda, sest ma tähistasin selle sõnaga kunagi tõsiselt salajast suhet ja see salajusemaik on külge jäänud.

    ReplyDelete
  6. armsam.

    Ma ütlen armsam.

    ReplyDelete