the thinker of tender thoughts

Kirjutasin öösel joobelaadses seisundis umbes ajal, kui 'ikka veel valge' oli asendunud 'juba valge'-ga, mingeid asju.

Lubadustest ja naiivsusest.
Mul on näiteks nii. Keegi räägib minu kuuldes mingist oma plaanist. Mingist tulevikku kavatsetud tegevusest, mis võiks mullegi rõõmu teha või huvi pakkuda. Tal on mingi hea mõte, mida ta tahaks teoks teha ja ta on täiesti teadlik, et see läheb mulle ka korda. Siis minuga juhtub see, et ma arvan, et ta mõtleb seda tõsiselt. Et ta nagu lubab mulle. Sest ta ju teab, et ma seda tahan ja ta teab, et ma seda planeeritsemist kuulen. Ja sest ta ei ole sinnajuurde igaks kolmandaks sõnaks öelnud võibolla, kunagi, eksvaatab, vist, äkki, juhulkui, minesatea... Tavaliselt ju kindlas kõneviisis tuleviku kohta käivad asjad, mis puudutavad rohkem kui ühte isikut, töötavad nagu lubadused või kokkulepped.
Ja siis vahel selgub, et see inimene ei mõelnudki seda nii. Ta niisama heietas. Pani sõnu ritta. Rääkis mingist hüpoteetilisest maailmast, kus tema on lahkem ja mina parem ja rohi rohelisem. Ei pidanud vajalikuks täpsustada, et ta sugugi päris-päriselt kogu seda jama ei võtnud. Selle peale mina muidugi teen niuts, sest mul tekib kohe tunne, et ta on oma lubadust murdnud. Kuigi ma saan aru, et tema maailmas seal polnudki kunagi mingit lubadust ja siis pole ka midagi murda. Aga ikkagi.
Ennetustegevusena ma mõnikord hoiatan inimesi, et nad peavad hüpoteetilisele huinamuina ajamisele alati selle hüpoteetilisust indikeerivaid märksõnu lisama, et ma üleni äksi täis ei läheks nende heietamistest. Leevendustegevusena ma püüan mitte nii naiivne olla. Ega see lihtne ei ole. Poole kergem on uskuda kõike, mis on öeldud ja mõelda veel pool juurde.
Näide. "Õu, kuule, mis sa laupäeval teed? Me võiks sinna minna ja seda teha ja siis saab üleni äge olema. Ma võtan need ka kaasa ja. On sul aega, onju? Võime niimoodi minna ja pärast tuleme nii tagasi ja teeme kõiki neid asju, eksole."
Mina noogutan nagu nukuke. Silmad säravad. Reedel helistan või piuksatan msnis, et miskell siis laupa või kuidas ja tema teeb suured silmad, sest ta üldsegi läheb mingisse kolmandasse kohta ja see jutt minuga oli pigem nagu niisama ja võibolla kunagi. Sest ega ta päriselt ei mõelnud.
Nüüd. Suure tõenäosusega on see asi mul kalendris kirjas olnud kogu selle aja. Ma olen planeerinud lapsehoiu. Ma olen planeerinud kõik oma kokkusaamised ümber selle 'kokkulepitud' tegevuse. Rakendanud vähemalt poole oma toetusvõrgustikust ja organiseerimisvõimest, et mul oleks raha ja transa ja meeleolu ja kostüüm ja kuratteabmisveel. Ära öelnud kuuele teisele ettepanekule, sest mul on ju see asi laupa. Ja nii edasi. Iksaitment all over the place.
Mis Mõttes Sa Ei Mõelnud Seda. Mismõttes sul praegu kahtlused ja takistused on. Kas sa tead kui palju vaeva kui palju kokkuleppeid kui palju inimesi... täiesti üleliigne. Mina ise oleks pidanud teadma vahet hüpoteetisilel heietamisel ja päris-päriselt plaanil. Peaksin olema juba mitte nii naiivne.

Tänaõhtune seis. Olin irritatsiooni kese. Sest inimesed on sitapead. Noh, tegelikult mitte kõik ja kui ma ära magan, siis tõenäoliselt ainult paar ja pooled tegelt polnud päriselt sitapead ja teisele poolele suudan ma suurest armastusest mõõduka sitapäisuse andeks anda ja kõik see. Tead küll.
Käisin linnas. Suvel on linn hea. Soe ja tigedalt täis noori ilusaid inimesi, kellel on imelikud kottis püksid ja rastapatsid, laia raamiga null-prillid ja kulunud firmakossid. Kurvad naeratused ja hämarad suhted.
Punane vein ja hotšotid.

Asjadest, mis juhtuvad. Arvutid lähevad vasta taevast. Koos kõigega, mis neil C:/ peal on. See iseenesest imeb ju. Sest sinna on tavaliselt kogunenud chatlogid ja igasuguste kummaliste programmide eksportimata poolikud projektid ja otseteed ja järjehoidjad ja muu.... Lisaks lähevad vasta taevast mälupulgad. Teinekord koos kõigega, mis neil peal on. Tegemata välja, et võib-olla mõni inimene on nii rumal, et hoiab kogu oma magistriõppe konspekte ja slaide ja referaate ja esseid ja kodutöid ja artikleid ja illustreerivaid materjale ühe näruse mahakantud pulganatukese peal. Või transpordib sellesama näruse pulgaga fotosid. Mis pulgal sellest. Pulk elab oma pulgaelu. Tahab, annab otsad, tahab, ei anna kätte. Neid pulki ei või iial teada.

Või mesilinnukesi kasvõi.

Armastusest. Armastus on kummaline asi. Leiutatud küll selleks, et rahu ja õnne teha, aga ikka teeb kurvaks vahel hoopis. Eriti kui vahel hoopis kaasas tassida eelmiste armastuste või armutuste kurbust. Hirme. Või muud prahti. Võiks ju maha jätta. Ripakile kusagile. Nurga peale näiteks. Aga ei. Tassib kaasas nagu mõni maiteamis.

Stress on kena ettekääne. Kõigil on stress. Sest misiganes põhjus. Kellelgi pole viimase poole aasta jooksul läinud kõik kõik viimse pisiasjani täpselt nii, nagu nad esialgu plaani võtsid. Suht närvi ajab ju. Ja kindlasti on kõigil olnud viimastel kuudel mõni sündmus, mis on justkui mõnes mõttes nagu raske või keeruline. Mingi mitte-triviaalne värk, eksole. Arusaadav. Ja seega stress.
Stress tähendab adekvaatset nutupõhjust. On igati mõistetav põhjus uppuda odavasse ilukirjandusse või käratada teinekord mõnele. Kurja näuga sealjuures. Stress teeb suurepärase ettekäände ostmiseks ja ülemagamiseks ja muudeks mõtlematusteks.
Saad aru, noh. Ma lõpetasin kooli. Ei ole lihtne. Proovi nüüd mõista, inimesed ei tantsi täpselt minu pilli järgi (kogu aeg). Ajab närvi küll. Niimoodi saab terve skaala tõbrasolemist välja vabandada. Või ettevabandada. Või kuhugi.
Ja kujuta pilti – mitte ainult tõbrasolemist. Emase loomakesena tekib mul sellega seoses igasugune õigus lisaks tõprusele laskuda ka emotsioonidesse või koguni impulsiivsusse. Lust ja lillepidu. Nii võib enesekontrolli üldsegi maha jätta. Ripakile kusagile. Nurga peale näiteks.

Sarkasmist. Vahel mul õnnestub nii, et ma jagan ära sarkastilise jura ajamise algoritmi. Tuleb võtta mingi kitsas teema ja hakata sellest ühes äärmuses rohke kirjandusliku effortiga paljusõnaliselt ja agressiivselt jahuma. Maurama peaaegu. Ajada kõik määrad ja suunad täiesti absurdini. Siis kõlabki sarkastiline. Kuigi ideeliselt võiks mul selle taga olla mingi tõsine argument, mida ma tahan teha. Emotsionaalne ja. Vastupidine sõnaliselt väljendatule. Vähemalt mulje jääb. Aga fakt on, et sarkastilise absurdi mauramiseks ei ole sul vaja suurt pointi, ega tohutut sotsiaalset sõnumit. Ega mingit sisemist motivatsiooni inimesi mõjutada. Piisab oskusest endalegi ootamatult maurama kukkuda.

Sellest blogist. Inimesed tulevad ja ajavad näpuga järge ja julgevad ettevaatlikult kuid ratsionaalselt vaielda mingite üksikväidetega. Siis ma mõnikord ohkan jõuetult. Imelik kah kohe üles tunnistada, et ma suuremalt jaolt nisama lahmin. Ma siin teen jutuotsa lahti. Ei esita alati oma isiklikke sügavaid kirglikke vaateid, vaid pigem lissalt mingeid vaateid. Või vahel lissalt mingid laused, mis minu peas kõlasid kuidagi löövad.

Litaki.

Ma mõtsin rahast ka rääkida, aga mul oli juba eile uneaeg.

--------------------------------------------------------

Pealkiri tuli ühest pildikesest, mille otsa ma komistasin. Ma mõtlen, et äkki kuuekümnendatel oli originaalne selliseid asju öelda ja siiis inimesed ütlesid so true so true.